VALDUR LAHTVEE: Tuumaenergia – kallis ja ohtlik
Mõlemad eesmärgid on kirjas kahes riiklikus dokumendis: kahe aasta eest riigikogu heakskiidu saanud kütuste- ja energiamajanduse arengukavas ning tänavu jaanuaris valitsuses kinnitatud elektritootmise arengukavas.
Kui palju elektrit vajab Eesti? Ekspertide hinnangul vajab Eesti kümne aasta pärast oma elektritarbe rahuldamiseks tootmisseadmeid võimsusega ligikaudu 1800–2200 MW. Et peagi rakendatavaid Euroopa Liidu keskkonnanõudeid järgides saavad Narva elektrijaamad pärast 2015. aastat toota elektrit vaid 400 MW võimsusega (kahe aastail 2002–2004 uuendatud põlevkivi kasutava keevkihtplokiga), siis on juba praegu väga oluline teada vastust küsimusele: kes toodab “puudujäävad” 1400–1800 MW? Mis kütust selleks kasutatakse ja kui palju see maksab?
Müüdid odavast energiast
Sageli arvatakse, et nn roheline elekter on üks kallimaid. Kuid see pole nii. Toon tõestuseks mõned arvud. Uue jõujaama ehitamise ühe megavati maksumus tuleb gaasküttel töötava elektrit ja soojust koos tootva jaama puhul umbes 12 miljonit krooni, tuulejaamal 12–14 miljonit, biomassi põletaval koostootmisjaamal 25 miljonit, veejõujaamal 25–30 miljonit ning tuumajaamal 60 miljonit krooni. Põlevkivielektri tootmisseadmete uuendamine Narva elektrijaamades maksab ligi üheksa miljonit krooni megavati kohta. Seejuures on elektritootmise seadmete ehitusmaksumus vaid asja üks pool – teise osa hinnast moodustab kasutatava kütuse maksumus. Milline see on? Energiatootmiseks kasutatav kütus on tuule ja veejõu puhul tasuta, põlevkivi maksab 53,5; tükkturvas 99,7; hakkpuit 100,8; maagaas 144,3; raske kütteõli 172,2; põlevkiviõli 168,9 ja kerge kütteõli 400,9 krooni (keskmised hinnad ettevõtetele 1 MWh kohta, käibemaksuta, Eesti Energia 2004. a andmetel).
Kui me arvestame energiahinna puhul üksnes seadmete ehitusmaksumust, siis tundub, justkui kõige soodsam oleks põlevkivienergia, sest katelde uuendamine nõuab kõige väiksemaid investeeringuid. Kuid see mulje on petlik. Põlevkivi kasutamisega kaasneb muude kütuste-tehnoloogiatega võrreldes suurem keskkonnakahju ning üha enam seda kahju arvestatakse elektrihinna sisse. Samuti on põlevkivivarud piiratud ning nafta maailmaturuhinna tõusuga kaasneva õlitootmisbuumi edenedes võib põlevkivi hakata kodumaise elektritootmise tarbeks nappima juba 25 aasta möödudes.
Tootmisseadmete rajamise hinna odavuse poolest järgmise – maagaasi – kasutuselevõttu piiravad impordisõltuvusega kaasnevad julgeolekuriskid. Elektrivarustuse imporditavast Vene gaasist sõltuvusse seadmine on Eestile kindlasti hukutavam kui muudele EL-i riikidele. Liiatigi on Eesti väliskaubanduse bilanss juba praegu liiga suures miinuses.
Jäävadki järele taastuvallikad (biomassi ja tuule energeetilist varu jätkub siinmaal elektritarbimise katteks kümnekordses mahus, veejõudu Eestis napib), põlevkivi ning meedia ja üksikute tuumaenergiapooldajate poolt üles haibitud tuumaenergeetika.
Eesti energiakokteil
Tuumaelektri vastu räägib praeguste turul olevate tootmisseadmete liiga kõrge hind. Tuumareaktorite turuhind on 60 miljoni krooni kanti megavati võimsuse kohta. Tasub meenutada sedagi, et sellele hinnale lisanduvad kulud, mida tuumaenergiatootjad siiamaani on püüdnud maksumaksjate kanda jätta – nimelt kasutatud tuumakütuse ning tootmise käigus kasutatavate seadmete käitamisel, remondil ja väljavahetamisel tekkivate radioaktiivsete jäätmete keskkonnaohutu säilitamine ja eluiga lõpetavate jaamade sulgemine.
Tuumaenergia vastu räägivad ka julgeolekuriskid: 20 aasta tagune Tsernobõli katastroof ja 2001. aasta 11. septembri sündmused on kogu maailmale selgeks teinud, et vaatamata ohutusabinõudele ei saa ühtki tuumajaama pidada õnnetuste ja avariide suhtes riskivabaks. Peamised riskid on inimlikud: vead ja terrorism. Tuumajaama hädaks on ka see, et kaks kolmandikku energiast läheb korstnasse või veekogusid soojendama.
Milline võiks olla Eesti nn elektritootmiskokteil 15 aasta pärast? Minu pakutav retsept on selline: 50% põlevkivist, 20% gaasist, 20% tuulest ja 10% biomassist. Tuumaenergial Eestis selle elektritootmisviisi liigse kalliduse ja kõrge riski tõttu ruumi pole. Ning kuna mikroenergeetikaseadmete hind langeb ja küpsevad vesinikuenergeetikalahendused, siis võib edaspidi põlevkivi põletamisest loobuda, hakates gaasistama biomassi ja rajades vesinikuküttel hajutatud elektritootmise. Kuna kõigi seniste valitsuste energiapoliitika on läbi kukkunud, on põlevkivi osakaal elektritootmisel kasvanud 95 protsendini. Sellelt tasemelt alternatiivide rakendamist alustada on raske, kuid ometi oluline.
