Millal oli Eesti korvpalli kõrgaeg?
Kõrgaja otsimisel kaalun järgmisi valikuid: 1937. aasta EM-i viies koht, Tartu ÜSK 1949. aasta N Liidu meistritiitel, koondise hõbe 1967 N Liidu rahvaste spartakiaadil, mis tähendas ühtlasi hõbedat N Liidu meistrivõistlustel ja 1991 N Liidu meistritiitel.
Meeskondlikud tiitlid ei tähenda objektiivselt suurt midagi. Arvesse tulevad paljud muud tegurid.
Debüüt Euroopas
Rahvusvaheline korvpalliliit andis Eesti tasemele 1937. aasta EM-i eel nii kõrge hinnangu, et paigutas enne loosimist nelja tugevama meeskonna sekka. Alagrupis alistas Eesti Egiptuse 44:15, kuid kaotas Itaaliale 20:30 ja Leedule 15:20. Viimane lõpetas täiseduga, ühe võidu kogusid Eesti, Itaalia ja Egiptus, kes omakorda alistas Itaalia.
Parem korvide suhe pidanuks edasi viima Eesti, kuid Itaalia esitas protesti egiptlastega peetud mängu suhtes. FIBA määras uue mängu, mispeale Egiptus ruttas asju pakkima. Nüüd protestis omakorda Eesti. FIBA president W. Jones pakkus kompromissi: teha uus mäng Eesti – Itaalia! Siis ärritusid Itaalia ja Prantsusmaa, ähvardades eestlaste protesti rahuldamise korral lahkuda. Eesti võttis protesti tagasi, mille pärast neid kodumaal hiljem kõvasti kritiseeriti.
Eesti võitis 5.-8. koha turniiri. EM-kulla sai Leedu tänu USA-s elanud leedulastele. Pärast neid jamasid julges FIBA president öelda, et tema arust olnuks õiglane järjestus: 1) Leedu, 2) Eesti, 3) Poola. Jättes kõrvale ameeriklaste abi Leedule, võinuks Euroopa meister olla Eesti! Ajakirjanike valitud nn Euroopa koondisse valiti Heino Veskila.
Olümpiamedali anss
Alates 1940. aastast tuli rinda pista ainult “vennasvabariikidega”. Baltlased olid Moskvale tugevateks konkurentideks. 1941. aastal võitsid tartlased Leningradis kaheksa-linna turniiri ja tänu uuele põlvkonnale Tartu ÜSK 1949. aastal N Liidu meistritiitli. 1952. aasta Helsingi olümpial osalesid N Liidu koondises Ilmar Kullam, Heino Kruus ja Joann Lõssov, kes oli kapten.
Võib spekuleerida, mida suutnuks Eesti rahvuskoondisena, kui võinuks tsentrisse võtta toona veel punavõimu poolt represseeritud Arvo Putmakeri. Jänkidele poleks vastu saanud, kuid miks mitte venelastele, kes oleksid olnud meie meeste võrra nõrgemad. Tõe huvides ei saa unustada, et liidu koondisesse kuulus ka neli leedulast. Pakuksin “oleksijärjestuse”:
1) USA, 2)Eesti, 3) Leedu, 4) NSVL, 5) Uruguay. Olümpia- pronksi saanud Uruguay olnuks võidetav nii Eestile kui ka Leedule.
Kullami meeskond
Põlvkondade vahetus aitas Eesti korvpalli 1960. aastate keskpaigaks mõõnast välja. 1967. aasta spartakiaadil alistas treener Ilmar Kullami juhendatud meeskond hõbeda võitmisel ka Moskva, kelle ridades mängis Jaak Lipso. Jälle oleks: kui Lipso oleks olnud meiega, ei tekkinuks Ukraina alistamisega ka probleemi. Priit Tomson krooniti samal aastal maailmameistriks. Ilmusid uut tüüpi mängijad nagu Aleksei Tammiste ja Anatoli Krikun. 1967. aasta sügisel said EM-kulla neli eestlast: Lipso, Tomson, Tõnno Lepmets ja Krikun. Lisagem neile Tammiste.
N Liit alistas finaalis kindlalt Tehhoslovakkia, kelle võitmine olnuks ka Eestile jõukohane. Leedulastest mahtus tookord koondisesse vaid Modestas Paulauskas. Järgmise aasta suur tegija Jugoslaavia jäi alles üheksandaks. Võimalik, et saanuks isegi N Liidule vastu.
Järgnevatel aastatel mängisid Liidu koondises ka Tammiste ja Jaak Salumets. Lipso kojusaamise järel mängisid Kalevi algviisikus tiitlitega mehed: keskel Lipso (või juba loobumas Lepmets), äärtel Salumets ja Tomson, tagaliinis Krikun ja Tammiste. 1971. aasta rahvaste spartakiaadil sai Eesti kolmanda koha. N Liidu meistrivõistlustel jäi selle põlvkonna laeks neljas koht.
Kullam põhjendas, et spartakiaadid kui ühes kohas lühikesel ajavahemikul läbiviidud turniirid istusid meeskonnale paremini kui väsitav hooajapikkune tiirutamine üle liidu. EM-, MM- ja OM-turniirid oleks sel juhul olnud Eesti kujuteldavale koondisele väga sobivad.
Salumetsa meeskond
Legendaarsele Kalevile järgnenud mõõnast tuli meeskond välja pärast Salumetsa asumist peatreeneriks. 1991. aastal hõiskasime palju –
ootasime seda võitu aastakümneid. Kuid vaevalt oli see võrreldes eelnevaga Eesti korvpalli tipphetk. Kullam hindas 1967. aasta spartakiaadihõbedat kõrgemalt. Tookord võitis N Liidu koondis järjest EM- ja MM-medaleid. Aga Eesti koondisel ega Kalevil polnud võõrleegionäre ei Venemaalt ega Ameerikast.
1991. aastaks olid Moskva CSKA mitmed juhtmängijad siirdunud välismaale. N Liidu meistrivõistlustel ei osalenud Souli olümpiakulla võitmisel N Liidu koondise põhituumiku moodustanud leedulased. Tõe huvides: Souli olümpiavõitja pidanuks olema Leedu.
Eesti korvpalli arengut näitas siiski ka 1993. aasta EM-i kuues koht, alagrupis sai Salumetsa juhendatud koondis jagu tulevasest meistrist Saksamaast.
Kindlasti pole võimalike kohtade esitamise mõte ajalugu tagasi pöörata. Keskendume liialt palju tiitlitele, mõtlemata nende tegelikule kaalule ja mõtlemata ka neile, kes oleksid samuti tiitleid väärinud.
Küsida saame, milliseid suurvõistluste tiitleid oleksid okupatsiooniajal võitnud meie meeskonnad (ärgem unustagem ka võrk palli-Kalevi N Liidu kulda 1969. aastal), aga ka seda, millised medalid oleksid rinnas kas või NSV Liidu koondisse kuuludes Arvo Putmakeril ja kergejõustiklasel Heino Lipul.
