MAREK STRANDBERG: Müüdi heakskiitmisest
Euroopa põhiseaduslikku lepet (PL) on kritiseeritud kui rahvusriikide iseseisvuse kaotajat. Kuid Euroopa Liidu jaoks on tegu olulise pingutusega, et ühtlustada tegevusolusid, kuna leitakse, et just võrdsed võimalused ja reeglid olulistes poliitikates on edu ja võimaluste alus. Kuid kas ikka on?
Lõpliku allakirjutamise järgselt põhjustab see lepe paratamatult märkimisväärse föderaliseerumise, mis ei tähenda automaatselt seda, et kaovad võimalused omi asju ajada, kuid igal juhul tähendab see eestlastele poliitiliste rituaalide märkimisväärset muutumist. Kas just keerulisemaks, kuid igal juhul väga-väga teistsugusteks.
On vist piisavalt selge, et oludes, kus järgmise põlvkonna inimeste raamatulugemus on langenud, on lootusetu arvata, et suudetakse arusaadavaks muuta ligi 500 lehekülge sisemiselt ja üksjagu tugevalt ristviidatud ja -seostatud teksti. Aga seda PL just on!
Ja muide: ega seegi tekst saa olema kõigi liikmesriikide jaoks ühetaoline... Paljud on endi jaoks kokku leppinud “oludest tulenevaid” eriõigusi.
Ohtlik föderaliseerumine
Inimesed kirjutavad ju laenu- ja kindlustuslepingutele alla ilma, et nad neid põhjalikult analüüsiksid või loeksidki. Tegemist on usaldusega ning eks nii kipu minema ka suurte paksude rahvusvaheliste lepetega nagu PL. Ehk on õigus neil, kellele tundub, et Euroopa üldine õiglustunne ning asjaajamise täpsus tuleks meile ehk kasukski, kui me selle isegi pimesi omaks võtaksime ning föderaliseeruksime. PL-i ratifitseerimine 9. mail pole ju veel selle rakendamine, vaid nõusolek juhuks kui kõik sellega nõustuvad.
Samas tähendaks PL-i jõustumine Eesti jaoks suure osa lokaalsete makromajanduslike ja ka keskkonnaalaste hoobade kaugemale ja raskemini liigutatavaks minekut.
Ühiskonna energia- ja ressursikulutusi ei saa kontrollida ainult käskude ja keeldude ning mitmesuguste maksukaristustega. Eestlaste energiakulutused võrreldavate väärtusühikute tekitamiseks on kolm-neli korda suuremad kui Euroopa Liidus keskmiselt ning sellise raiskava majanduse jätkumine süvendab paratamatult ka sotsiaalset ebavõrdsust. Ressursiregulatsiooni uuendusena Kyoto lepete järgselt on Euroopas juurutatud süsihappegaaside kvootidega kauplemise mehhanismid. Eesti Energia teenis sellelt (tegelikult ju ühiskonna hüvelt) pea poole oma rohkem kui kahemiljardilisest kasumist. Üllatusega on nüüdseks avastatud, et süsihappegaasi kvoodi hind on 30 euro lähedaselt hinnalt langenud kõvasti alla 20 euro. Ilmne kvoodi ülepakkumine. Ja otsus sellised kvoodid kehtestada on tsentraalne.
Mulle tundub, et paljudki keskkonna- ja majandusvastuolud on lahendatavad pigem või samaväärselt rahvuslikul tasemel kui tsentraliseeritult ja föderaalses struktuuris. Igal juhul võib föderaliseerumine märkimisväärselt vähendada nii majanduse kohanemisvõimet kui ka mitmekesisust. Ja kas me teame täna ikka selgelt, et majandusedu aluseks on just ühetaolised reeglid, mitte reeglite mitmekesisus? Kas tõesti ei peljata, et õiguslikku punti seotuna meie loodetav innovatsioonivõime ühiskonna asjus ei taandarene? Või äkki on sellisest uuendusmeelsest rahvast kõneldes poliitikud rahvale pidevalt hoopis hambasse puhunud?
Eesti majandusliku edu alus on olnud kiired ja selged reformid ning ressursikriisiga kaasnevad olud nõuavad tulevikus ilmselt pigem veelgi läbimõeldumaid muutusi, mille korral keskkonna-, majandus- ja sotsiaalküsimused peaksid olema arukalt nii lõimitud kui ka põimitud.
Energia- ja ressursimured on tegelikult üle aastakümne pendeldanud poliitilisel vasak-parem-maastikul, leidmata sotsiaalselt või majanduslikult enam-vähem elegantset ja toimivat lahendust. Kas pole mitte bravuurne PL-i ratifitseerimine enneaegne populistliku loomuga toiming, millega lõikame läbi kiirete ja komplekssete reformide tee? Iseasi muidugi, kas Eestis üldse on valmidust laiaulatuslikeks reformideks, millega ülekulutamisega paigast majandatud maailma kohendada üritatakse. Tunnetatavate ja tegelikult ju juba ka selgelt nähtavate muutuste eel ei paista kuigi mõistlikuna otsustusvõimaluste vähendamise kava... Aga seda ju PL oma olemuselt on!
Mäletan üht Vene-aegset telesaadet, kus reporter surus mikrofoni ühele mehikesele nina alla ja küsis, mis asi on sionism. Poliitiliselt korrektseks kultiveeritud vastaja teadis aga kohe: “Sionism... see on rahvusvahelise imperialismi relv Nõukogude Liidu vastu!” Millist vastust kuuleksime küll poliitiliselt korrektsete riigikogu saadikute käest, kui küsiksime, mis see Euroopa põhiseaduslik lepe siis on? Mida te ise sellele vastaksite?
