Hoolikalt lavastatud dokfilm tundmatust valgest mehest
37-aastane inglane Doug Bruce ärkas juulikuus kolm aastat tagasi New Yorgis Coney Islandi poole suunduvas rongis, teadmata, kes ta on. Eelmisel õhtul oli ta lahkunud oma Manhattani korterist ning 11 tundi hiljem polnud sellil õrna aimugi, mis võiks olla tema nimi, kodune aadress või lemmikjäätis. Psühhiaatrite ja mäluspetsialistide kinnitusel oli rõõmsameelse küünikuna tuntud mehikest tabanud erakordselt harva esinev amneesia vorm, mis erinevalt üldiselt esinevast mälukaotusest hävitab absoluutselt kõik inimese mälestused ning varasemad teadmised. Mõned tunnid hiljem haiglasse sattunud Dougi haiguskaardile märgitakse unknown white male (tundmatu valge mees), millest saab Dougi hea sõbra Rupert Murray dokumentaalfilmi pealkiri.
“Unknown White Male” rekonstrueerib amneesiahaige rasket tagasitulekut endise elu, sõprade ja lähedaste juurde. “See on moonutamata tõde ning reaalses elus toimunud sündmused,” meenutatakse vaatajale iga natukese aja järel. Dokumentalistide väite kinnituseks esinevad filmis küll spetsiifilisest terminoloogiast kubisevate sõnavõttudega arstid ja aju-uurijad, küll Dougi isa, sõbrad, endised ja praegused tüdruksõbrad, töökaaslased ning tuttavad. Ning ometi ei pea vaataja olema Koit Pikaro, et koina narratiivi õgivaid kraatreid märgata. Lugu lonkab kahte jalga ning umbes kolmandiku peal saab selgeks, et kõik on hoolikalt lavastatud. Arvukate röökivate vasturääkivuste piinlikult talumatu rida jõuab kulminatsioonini Dougi taaskohtumisel oma ristipojaga 11 kuud pärast mälukaotust: lapsevankris muretult lalisev imik ei saa mitte mingil juhul olla vanem kui paar kuud.
Lavastaja teeb vigu
Muidugi pretendeerib “Unknown White Male” millelegi enamale kui lihtsalt sündmuste ajalisest järgnevusest hämmastava täpsusega kinni pidavale kroonikale. Kohe linaloo algul asub minategelane – rezˇissöör Rupert Murray – filmi vaatajale lahti seletama, mis juhtub inimesega, kui temalt aastate jooksul kogunenud kogemustepagas röövida, kui suure osa isiksusest moodustavad tema kogemused, mil määral kujundab inimese maailmavaadet ühissõidukis tahtmatult pealt kuuldud jutuajamine või kaubamaja parfümeeriaosakonnas sisse hingatud lõhnad.
Kas tõesti suudab üksainus keemiline reaktsioon inimese elu selle algpunkti tagasi keerata? Need probleemid võinuks ehk mingisugustki kaasamõtlemist ärgitada, kui peaaegu hüsteeriline kinnismõte auditooriumit loo tõepärasuses veenda filmi loojaid ei pimestaks. Tolles silmaklapistatuses teeb Rupert Murray hulga rumalaid vigu ning uppi ei lenda mitte üksnes filmi paranoiliselt konstrueeritud maskeering – vaatajat idioodiks pidades laseb Murray põhja ka kogu oma küsimustelaeva.
