Usuõpetus, usundiõpetus, religiooniõpetus…

Ajakirjanduses ning ümarlauadiskussioonides kasutatakse neid mõisteid tihti süno-nüümidena – üks usuvärk kõik. Kuid õiguslike järelduste tegemisel tuleb aluseks võtta mõisted, mis tulenevad õigusaktidest. Samuti tuleb alati kasuks see, kui enne mingi sõna kasutamist õigusi loovates või kohustusi panevates dokumentides tutvuda sellega, millise sisu annavad sõnadele need inimesed, kelle töö on sõnade tähenduse uurimine – vaatame sõnaraamatusse.

Usuõpetus. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat (EKS) annab sellele kaks tähendust: Esiteks: õppeaine koolis, mis annab teadmisi mingi(te) usundi(te) põhitõdede kohta.

Mõiste avamiseks on sõnaraamatus ka mõned näitelaused. Usuõpetuse tund, õpik. Usuõpetust andis kohalik köster. Usuõpetuses õpiti pähe katekismust. Nii käsitatakse usuõpetusena õppeainet, mille raames õpetatakse mingi kindla usundiga seotut. Kui õpetajaks on köster ja õpitakse katekismust, on selge, et tegemist on ristiusku õpetava õppeainega. Teiseks: mingi usundi seisukohad ja dogmad. Seegi näitab, et keskendutakse ühele konkreetsele usundile. Kristlik usuõpetus õpetab kristluse, mitte islami dogmasid, budistlik usuõpetus õpetab budismi, mitte judaismi dogmasid. Usuõpetuse eesmärgiks on konkreetse usu dogmade õpetamine.

Usundiõpetus. Samast sõnaraamatust leiame ka mõiste usundiõpetus, mille seletus on järgmine: õppeaine, mis annab teadmisi maailma usunditest. Siin on tegemist ennekõike ajaloolis-kultuuriloolise õppeainega.

Religiooniõpetus. Religiooniõpetuse mõistet EKS-is ei ole. Religioon on võõrsõna ning võõrsõnade leksikoni kohaselt on selle eestikeelne vaste usund. Seega on religiooniõpetus ja usundiõpetus sünonüümid.

Mida koolis õpetatakse?

Hiljuti võis ajakirjandusest lugeda, et õiguskantsler on teinud Hugo Treffneri gümnaasiumile (HTG) ettepaneku “rikkumise kõrvaldamiseks – religiooniõpetus tuleb õppekavast kohustusliku ainena kõrvaldada ning õpilastele tuleb selgitada, et tunni külastamine on vabatahtlik”.

Religiooniõpetus õppeainena ei keskendu ainekava kohaselt ühelegi konkreetsele usundile, vaid lähtub usuvabaduse põhi-mõttest. Käsitlemist leiavad näiteks vanavanemate pärand, eetikaküsimused, maailma religioonid ning inimese ja religiooni suhted.

Religiooniõpetus ei ole usuõpetus. Tegemist on õiguskantsleri poolt viidatud üldise kultuuriloo, kuid samuti koduloo, ajaloo ning ühiskonnaõpetuse valdkondi käsitleva multidistsiplinaarse õppe-ainega, mitte aga ühe usundi dogmadesse uskuma õpetava ainega.

Mulle tundub, et kui HTG ka toimiks vastavalt õiguskantsleri ettepanekule ning muudaks selle õppeaine vabatahtlikuks, ei väheneks tundide külastamine sugugi.

Olukorras, kus ühiskonna liikumapanevaks jõuks on pidurdamatu tarbimisiha, eetika- ja moraalistandardid on hägustumas ning meedia avaldab noortele ses osas üha suuremat survet, on hea, kui kool suudab õpilasteni viia elu ja ühiskonna püsiväärtustega seotud teadmisi. Õpilased saavad sellest aru.

Kes aga tahab usklikuks saada, see läheb kirikusse, neid on igas linnas ja mõnes isegi mitu tükki.