ÜLLE MADISE: Kas Eesti vajab parteipolitseid?
Raha eest võimu ostmine on hukka mõistetud, ometi toimub see kõikjal. Küsimus on vaid selles, kas kauplemine on avalik või varjatud. Riigiti on erinev vaid raha võimu vastu vahetamise ulatus. Isegi juhul, kui erakonnad on täielikult riiklikul ülalpidamisel, leitakse soodsamate otsuste eest tasumiseks mõni kõvertee. Seega ei ole huvirühmade lobitegemise ja ärimaailma raha ning poliitiliste otsuste seost mõtet eitada, jaanalinnutaktika vaid süvendaks probleeme. Samas tuleks lahenduste otsimisel jääda reaalsuse piiresse. Kui aur kulub saavutamatute eesmärkide järele õhkamisele, ei saa teostatav teoks. Ühtlasi jätab säärane silmakirjalikkus võimaluse mitte midagi teha, selgitades, et töötatakse suure eesmärgi, s.o erakondade rahastamise täieliku kontrolli alla saamise nimel.
Eestis tehakse vahet erakondade n-ö rahuaja rahastamisel ja valimiskampaania kulude katmisel. Kogu erakonna tegevus on samas otse või kaude suunatud võimusaamisele, kampaaniaaegsete väljapanekutegi eest saadakse ja tasutakse arveid enne ja pärast aktiivse agitatsiooni aega. Praeguse korra kohaselt peab erakond annetused avalikustama, ta ei tohi neid vastu võtta juriidilistelt isikutelt, keelatud on varjatud ja anonüümsed annetused. Avalikustamiskohustuse rikkumise või piirangutest üleastumise eest võib karistada rahatrahviga, valimiskampaania kulude ja nende katmise vahendite õigeks avalikustamiseks on riigikogu korruptsioonivastasel komisjonil õigus küsida erakonnalt lisadokumente. Kahtluste puhul tuleb asi anda politseisse, maksuamet saab uurida ka annetaja deklareeritud tulusid: tuludega katmata annetus võib viidata nii tulude varjamisele kui ka tegeliku annetaja peitmisele. Riigieelarvest toetust saavate erakondade majandusaasta aruannet kontrollib audiitor. Laias laastus ongi see kogu erakondade rahastamise järelevalve süsteem. Seega on õigus neil, kes ütlevad, et süsteem on nõrk ja seda tuleb täiustada.
Probleem pole teadaoleva raha kasutamise kontrollimises. Eraaudiitor vm järelevalvaja saab hõlpsasti vaadata, kas raha on kasutatud seaduslikult: raamatupidamine korras, palkadelt maksud makstud jne. Põhiküsimus on aga selles, kuidas jõuda jälile peidetud annetustele. Siin tavalised järelevalvemeetmed ei aita. Kuidas näiteks kvalifitseerida üritusi, mille eest pole maksnud erakond, ent mis otse või kaude teenivad erakonna huve? Kujutlegem pidu, kus mõni ettevõtja pakub kohupiimatooteid ja kalja, ühe erakonna liider laulab mõned laulud ja noortekogu jagab lilli. Millega on tegu? On see ettevõtja toetus erakonnale, kes sai reklaamivõimaluse peo eest maksmata? Või on tegemist pelga turundusüritusega, kus poliitikuid kasutati meelelahutajatena? Teine näide. Kuidas selgitada, et kümme kodanikku ei annetanud erakonnale igaüks 25 000 krooni, vaid raha taga seisab hoopis huvirühm X, kes ei taha, et teda seostataks erakonnaga või mõne enda kasuks langetatava otsusega?
Karistusõiguses on vaja täpselt ja tõendatult selgitada, kes on süüdi. Kes kavandas, kes ässitas, kes viis täide. Asjale avalikkuse jaoks emotsionaalse fooni loomiseks pole riiklikku abi vaja, selle eest hoolitseb ajakirjandus. Riiklikku uurimist oleks aga vaja süüdlaste selgitamiseks. Lihtne loogika näitab, et tavameetmed eeltoodud näidete puhul ei aitaks: vaja on pealtkuulamisi, läbiotsimist jms. Tavaline jälitusõigusteta järelevalvaja ei suuda lahendada tegelikke probleeme. Ent kas tõesti oleks mõistlik panna politseile ülesanne jälgida pidevalt kõiki erakonna liikmeid ja ettevõtmisi, uurida igaüht, kes erakonnaga kokku puutub? Või luua koguni spetsiaalne sõltumatu parteipolitsei? Olukorras, kus ei saa loota avalikkusele, kes üleastumised hukka mõistaks, ega ajakirjandusele, kes raha ja võimu seosed oma meetoditega paljastaks, on eripolitsei ainus võimalus. Iseasi, kas see oleks kooskõlas tänapäeva Euroopa tõekspidamistega demokraatiast, hävitaks see ju avaliku erakondlikkuse üldse. Polekski ehk paha, arvab kahjuks juba praegu osa ühiskonnast.
Valimiskuludele ülempiir
Sisuliselt ja tõhusalt toimivat erakondade rahastamise kontrollimehhanismi pole teadaolevalt üheski riigis. Paberil toimivaid skeeme on, ent praktika uurimine toob üldjuhul kaasa pettumuse. See ei tähenda, et järelevalvesüsteem võikski puududa. Vastupidi: erakondade rahastamise kontroll on äärmiselt vajalik, ka mõistlikud riiklikud meetmed tuleb võimalikult hästi välja arendada. Asjatuid illusioone ei tasu aga luua. Kehtestada tuleb eesmärgistatud piirangud, millest on võimalik kinni pidada, mille järgimist saab kontrollida ja kontrollitaksegi. Näiteks on küsitav juriidiliste isikute annetuste keelamise mõttekus olukorras, kus need annetused on lubatud erakonna sidusorganisatsioonidele ja sõltuvalt tõlgendusest ka erakonna liikmetele. Kas pole rahastamine pärast juriidiliste isikute annetuste keelamist muutunud hoopis varjatumaks?
Nõrgendamaks raha ja võimu seost, võiks alustada erakondade rahavajaduse vähendamisest, seades valimiskuludele ülempiiri. Sõltumatu asjatundjate komisjon suudaks üldjoontes määrata iga võimuerakonna reklaami mahu ja maksumuse ning võrrelda saadud tulemust avalikustatud kuluaruandega ja seatud ülempiiriga. Võrdlustulemus oleks mõistagi avalik ja ajakirjanduse abiga tehtaks vajalikud järeldused. Kas aga selline kontroll saab toimuda väärteo- või kriminaalmenetluse kaudu, on küsitav. Kuriteos süüdimõistmine eeldab kuriteo tõendamist, mis paljudel sedalaadi juhtudel on raske või koguni võimatu. Järelevalveorgani sõltumatuse määr on omaette probleem: kui poliitiline kultuur pole küllaldane ega rahvas piisavalt nõudlik, võib nii raske ülesanne nagu erakondade rahastamise pidev sisuline kontroll (kui selleks peaks kellelegi üldse volitused antama) järelevalveorgani kontrollitavaile n-ö lojaalseks painutada. Kui aga kontrollijal ei ole vajalikke õigusi, jääb ta ehk sõltumatuks, ent kaotab ülesannetega mitte toime tulemise tõttu usalduse. Küllap pole kaval seda kõike nii otse sõnastada, kuid vaikimine kasvataks valet ja silmakirjalikkust ühiskonnas veelgi.
Lahenduse võti on paraku ajakirjanduse ja meist igaühe enda käes. Kui avalikkus mõistab õiglasena tajutavatest piirangutest üleastumise selgelt hukka ja see hukkamõist väljendub valimiskäitumises, jääb riiklikule järelevalvele pigem abistav ja õigusrikkumisi ennetav roll. Kui üleastumisi taunib vaid osa valijaskonnast ning keelatud võtteid ja tegevust kroonib valimisedu, on see tõesti ohtlik.
