MIHHAIL LOTMAN, KEN-MARTI VAHER: Ära sõna sõnavabadust ära
Ei Lotman ega Vaher, ega keegi teine meie erakonnast ei ole laimajate ega vaenuõhutajate poolt. Opositsioon ei ole vastu sellele, et inimesed saaksid vajadusel oma au ja väärikust tsiviilkohtus kaitsta. Erimeelsused puudutavad vahendeid ja instantse – kas politsei peab ikka saama kuriteoähvarduse abil eetiliste tõekspidamiste kujundajaks sõnapruukimise valdkonnas. Meie positsioon seisneb kohtuvõimu tugevdamises, mitte politsei omavolile baasi loomises.
On siiski ekslik arvata, et eelnõu kaotab solvavad netikommentaarid. Sama ekslik on ka seisukoht, et oma esialgsel kujul ei olnud eelnõu sõnavabadusele reaalseks ohuks. Inimeste julgus kriitiliselt suud pruukida võinuks väheneda, kui esialgne eelnõu õnnestunuks läbi suruda ja seda rakendanuks sama innukad ning oma võimupiire mitteteadvustavad politseinikud, samuti need, kes eelnõu menetlemise ajal riigikogu rõdult noori minema ajasid.
Mis puutub valetamisse, siis tuletame meelde, et alguses oli see eelnõu või vähemalt sellega seoses ministri poolt tehtud avaldused suunatud juriidiliste isikute – portaaliomanike ning internetikohviku pidajate vastu. Probleemi nähti isegi selles, et meie riigis on võimalik kohvikus arvutit kasutada end registreerimata. Vahepeal oli Lang mures lastepornograafia pärast ja tuli lagedale järeldusega, et ilmselt siis on eelnõu vastased sellega seotud. Nüüd on lasteporno retoorikast kadunud, selle asemele on ilmunud aga pronkssõdur.
Jääb ebaselgusi
Sündmused pronkssõduri ümber ei olnud tõesti spontaansed, vaid osaliselt koordineeritud interneti kaudu, kuid nende tähtsamad lätted ei ole Eesti füüsilisel ega virtuaalsel territooriumil. Seetõttu ei lahene ka pronkssõduriga seotud probleemid nn Delfi-eelnõu vastuvõtmisega.
Me ei saanud nõustuda sellega, et kaitsepolitsei taheti riiklikult julgeoleku seisukohalt oluliste küsimuste asemel panna tegelema üksikisiku ja sõnakasutuse kontrollimisega. Nii vaenu õhutamise karistamist kui ka kriminaalmenetluses üksikpäringu kasutamise võimalust on eelnõus nüüd lõpuks täpsustatud, kuid ikka jääb ebaselgusi, mis loovad potentsiaalse ohu poliitiliseks arveteklaarimiseks.
Mis on riikliku julgeoleku seisukohalt olulisem, kas panna kinni olemasolevaid portaale, mis edastasid vaenulikku informatsiooni, mille tulemusena osa Eesti vene elanikkonnast seostab ennast veel enam välismaiste infoallikatega, või siis monitoorida olemasolevaid infokanaleid, et kaardistada vaenu õhutajate tegevust.
