Üks koosolek muutis “Saaremaa valssi”
Kus asub “Saaremaa valsi” algne, muutmata käsikiri? Etenduses kasutatakse aastaid tagasi tehtud teatri- ja muusikamuuseumi noodikoopiat. Ka Valter Ojakääru mäletamist mööda peaks originaal muuseumis asuma. Ent võta näpust – muuseumis käsikirja asukohta ei teata. Originaali kohta neil märget pole. Linnateatri jaoks otsiti läbi pool muuseumi. Kadunud? Loodetavasti mitte. On suur võimalus, et dokument on arhiveerimata, läbivaatamata materjali hulgas või mõne teise inimese, mitte Valgrega seotud kogus. Teatri- ja muusikamuuseumis arvatakse, et võib-olla riigiarhiivis, kus asub praegu suurem osa Valgre käsikirjadest. Selgub, et siiski mitte.
Sõnad
“Saaremaa valsi” sõnad on pärit Debora Vaarandi poeemist “Talgud Lööne soos”. Laulu ümberkirjutatud versiooni jaoks jäi sõelale neli salmi. Refräänis on üks koht, mida nüüd tuntakse eri variantides:
Oh, keeruta, lennuta
linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikalt
sädemeid lööb!
Ei sellist küll maailmas
kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaa(d) juunikuu ööl
Ent lauldakse ka “Saaremaa heinamaal juunikuu ööl”, mis seab esiplaanile hoopis linalaka. Sõnade autor Debora Vaarandi kinnitab telefonis, et õige on ikka “heinamaad”. Tema jaoks on Saaremaa heinamaad ja niidud alati väga armsad olnud.
Aga nooruke kuldtärniga sõjamees, kellest hiljem nii palju juttu tehtud? Kas ta oli tõesti punaarmeelase võrdkuju, kes linalakk-eestlast püüda ei suutnud?
“Ei, tärniga sõjamees on lihtsalt üks poiss. Ma ei ole selle peale üldse mõelnud. Kogu sellest militaarvärgist ja mundritest ei tea ma midagi. Ma ei erista isegi polkovnikut ja reameest.” Aga naistele meeldivad mundris mehed. Nii Vaarandi selle tärni sisse kirjutaski – midagi seal ju läikima pidi.
Mõnel pool on veel väidetud, et luuletuses mainitud linalakk on Asta Mets, kena blond tüdruk, kes Lööne soos peetud talgutel esimesena tantsima läks. Debora Vaarandi ise seda legendi ei kinnita.
Vahemäng
Kes tegi eel- ja vahemängu? Nii rahvalik, justkui polekski Valgre sulest. Ühe versiooni kohaselt hüppas pianist Gennadi Podelski pärast noorte heliloojate liidu noortesektsiooni mahalaitvat otsust püsti, istus klaveri taha ja väitis hiljem, et ta improviseeris kohapeal valsile eelmängu. Tegelikult oli eelmäng Valgrel ka originaalis olemas, Podelski mängis selle lihtsalt mazˇooris ette.
Ojakäär meenutab veel, et tollane koosolek polnud mingi pahatahtlik norimine, anti soovitusi. Võib-olla polekski kurva kõlaga variant nii populaarseks saanud. Mingit solvumist Valgre olekust igatahes ei paistnud. Ta ei armastanud oma lugusid ümber teha, ent “Saaremaa valsiga” nägi ta tõesti vaeva, muutes lisaks helilaadile ka vormi ning kirjutades lõpuks valmis sellise variandi, mis hiljem Georg Otsa esituses kuulsaks sai.
Kuidas sisu ja vorm paika pandi
Väljavõte Eesti noorte heliloojate liidu noortesektsiooni koosoleku protokollist (18.04.1949), kus arutati Raimond Valgre “Saaremaa ööde” originaalvarianti.
H. Kõrvits (sen – toim): Valgre on astunud suure sammu edasi sellest stiilist, millist ta varem viljeles. Siin on tunda aga vene mõju (Blanter). See on parem kui istuda lääne küljes kinni, aga see ei ole ka päris õige, kuna Nõukogude kunstipoliitika näeb ette rahvuslikku vormi sotsialistliku sisuga. Vormiliselt ei jää see laul rahvale meelde. Laulu võiks kirjutada hoopis mazˇooris, jätaks hoopis rahvuslikuma mulje, kohatise meloodia muutmisega. Soovitan laulu kirjutada refrääniga pluss neli salmi.
N. Laanepõld: Päälkiri hästi ei sobi.
H. Kõrvits: Paneksin päälkirjaks “Saaremaa valss”.
Kokkuvõte: autoril soovitatakse laul ümber kujundada nii, et see oleks vormilt rahvale meeldejäävam, kasutades juba leitud intonatsioone.
