PETER SINGER: Söömise eetika
Hullulehmatõbi sˇokeeris Euroopas paljusid mitte üksnes põhjusel, et see kõigutas veiseliha kui turvalise ja tervisliku toidu imagot, vaid ka sellepärast, et üldsus sai teada: haiguse oli põhjustanud veiste söötmine teiste loomade aju- ja närvikudedega. Inimesed, kes olid naiivselt uskunud, et lehmad söövad rohtu, said ühtäkki teada, et neid toidetakse hoopis kalajahu, kanarupskite (mis on täis kanaväljaheiteid) ja tapamajajäätmetega.
Mure farmiloomade kohtlemise pärast ei puuduta kaugeltki üksnes seda väikest protsenti inimkonnast, kes on taimetoitlased või koguni veganistid – kes ei kasuta loomseid tooteid üldse. Olgugi et taimetoitluse kasuks räägivad tugevad eetilised argumendid, ei ole see seni veel üldlevinud. Palju tavalisem on seisukoht, et meil on õigus süüa liha, kui loomadele tagatakse enne tapmist hea elu.
Probleemi valmistab aga tõik, mida ma käsitlen koos Jim Masoniga ka meie värskes raamatus “The Way We Eat” (“Kuidas me sööme”) – tööstuslik põllumajandus ei võimalda loomadele isegi minimaalselt väärikat elu. Kümned miljardid kanad ei pääse mitte kunagi õue. Neil tekitatakse tohutu söögiisu, et nad võtaksid juurde nii kiiresti kui võimalik. Neid peetakse puurides, kuhu mahub 20 000 kana. Nende väljaheidetest lenduva ammooniumi kontsentratsioon ruumis on nii kõrge, et see paneb silmad kipitama ja rikub kopse. Kanad tapetakse kõigest 45 päeva vanuselt, mil nende luustik pole veel täiskasvanud ning suudab keha massi vaevu kanda. Osa neist variseb kokku ja sureb peagi, sest nad ei pääse toidu ega veeni, ning nende saatus ei lähe ettevõtte kui terviku jaoks üldse korda.
Raiskav loomakasvatus
Munakanade tingimused on veel hullemad: nad on surutud varbpuuridesse, mis on nii kitsad, et ka siis, kui igas puuris oleks vaid üks kana, ei saaks ta ikka tiibu sirutada. Ent ühes puuris on tavaliselt hoopis neli kana – ja sageli rohkemgi. Sellistes kitsastes puurides tekib oht, et domineerivamad ja agressiivsemad linnud nokivad puuri nõrgemad asukad surnuks. Selle ennetamiseks tömbistavad linnulihatootjad kõigi kanade nokad kuuma lõiketeraga. Kananokk sisaldab närvikudet – nokk on üks olulisemaid kehaosi, mille kaudu lind suhtleb oma keskkonnaga –, kuid valu leevendamiseks ei kasutata tömbistamisel tuimestust ega valuvaigisteid.
Üks intelligentsemaid ja tundlikumaid loomaliike, kelle liha me sööme, on sead. Kui siga kasvab talus, kus ta saab maad tuhnida ning oma vahetut ümbrust avastada, leiab loom oma intelligentsile rakendust. Enne poegimist ehitavad emised oma põrsastele oksaraagudest ja lehtedest turvalise ning mugava pesa.
Kuid nüüdisaegsetes tööstuslikes seakasvandustes hoitakse emiseid kitsastes sulgudes, kus nad ei saa end isegi ümber pöörata ega liikuda kaugemale kui paar sammu ette ja taha. Nad lamavad paljal betoonpinnal, kus pole mingeid oksakesi ega lehti. Põrsad võetakse emistelt ära võimalikult ruttu, et looma saaks kiiresti taas tiinestada. Ja ainus kord, mil sead saavad oma sulgudest lahkuda, on siis, kui nad viiakse tapale.
Selliste lihatootmismeetodite pooldajad ütlevad, et need olevat küll kahetsusväärsed, ent hädavajalikud selleks, et rahuldada kasvava rahvastiku suurenevat nõudlust toidu järele. Kuid tegelikkus on vastupidine – kui me peame loomi vangidena tööstusfarmides, peame me neile toitu kasvatama. Enamik sellest toidust saadavast energiast kulub hingamiseks ja kehasoojuse säilitamiseks, nii et lõppkokkuvõttes saame me loomade söödaks kuluvast toiteväärtusest tagasi ainult väikese osa – enamasti kolmandiku, mõnikord aga ka kõigest kümnendiku. Seevastu lehmad, kes söövad karjamaal rohtu, tarbivad sööta, mida inimesed süüa ei saa, tootes seega lisa toidule, mida inimesed saavad süüa.
On traagiline, et kui Hiina ja India sugused riigid saavad jõukamaks, kopeerivad nad lääne meetodeid ning paigutavad loomad üüratutesse tööstuslikesse farmidesse, rahuldamaks kasvava keskklassi nõudlust liha ja munade järele. Kui see jätkub, siis on tulemuseks loomade praegusest veelgi suuremad kannatused, nagu ka südamehaiguste ja seedeelundite vähkkasvajate sagenemine. Ühtlasi on see ka ebatõhus. Tarbijatena on meil võim – ja moraalne kohustus – lahti ütelda sellistest loomapidamismeetoditest, mis on loomade suhtes julmad ning meie tervisele ohtlikud.
Peter Singer on kirjutanud Jim Masoniga kahasse raamatu “The Way We Eat: Why Our Food Choices Matter” (Rodale Press, 2006)
Copyright: Project Syndicate, 2006. www.projectsyndicate.org
