TÕNU LEHTLA: Teadmistepõhine Eesti pole teadlastepõhine Eesti
Midagi niisugust on toimunud Eestis info- ja kommunikatsioonitehnika valdkonnas, mis on kehtiva teadus- ja arendustegevuse strateegia “Teadmistepõhine Eesti” võtmevaldkonnaks. Samalaadset sünergilist arengut strateegia muudel võtmealadel (materjali- ja biotehnikas) paraku toimunud pole. Seetõttu peaks uue strateegia koostamisel kindlasti analüüsima nii edu kui ka ebaedu põhjusi ühes või teises valdkonnas.
Edu saavutamiseks on eelkõige vaja kõrghariduse, teaduse ja ettevõtluse sünergiat. Teadlased üksi ei suuda oluliselt mõjutada riigi arengut. Praeguses Eestis on aga süvenemas teaduse konflikt kõrghariduse ja ettevõtlusega. Vaatamata sellele, et riigikogus on võetud suund teadusülikoolide loomisele ning kõrghariduse ja teaduse integreerimisele, toimub tegelikult teaduse ja õppetöö ENSV-aegse eraldatuse (kateedrid ja probleemlaborid, ülikoolid ja teaduste akadeemia) restauratsioon.
Selle kinnituseks on instituudid ja asutused, kes praktiliselt on loobunud õppetööst. Üha sagedamini on kuulda ideid, et valdavalt õppetööga tegelevad instituudid ja õppetoolid, kelle eesotsas seni on olnud professorid ja dotsendid, tuleb edaspidi taandada keskusteks ja lektoraatideks, kelle põhitegijateks on teaduskraadita lektorid ja assistendid. Toimub doktoriõppe eraldamine muust õppetegevusest. On loodud õppetööd mittetegeva uurija-professori staatus (kuigi algselt tähendab professor ikkagi õpetajat). Korduvad väited, et tippteadlase kasutamine bakalaureuse- või magistriõppes on asjatu kulutus. Jne, jne.
Paraku kujundavad inimese tulevikku sageli põgusad kokkupuuted silmapaistvate inimestega. Tippteadlase esinemine suurtele üliõpilasrühmadele võib olla elu kõrghetkeks nii kuulajate kui ka esineja enda jaoks. Tehnikaõppeks ülioluliste üldainete matemaatika ja füüsika õpetamine madalama kvalifikatsiooniga õppejõudude poolt süvendaks veelgi probleeme nende ainete õpetamisel. Tulemuseks oleks inseneride kvalifikatsiooni langus. Eesti väikest inimressurssi arvestades on kõrghariduse ja teaduse eraldamine hukatuslik arengusuund, mis viib algul põhja ühe, lõppkokkuvõttes aga mõlemad.
Teaduse ja ettevõtluse konflikt
Teaduse peamiseks ja sageli ainsaks kvaliteedikriteeriumiks on kujunemas publikatsioonide tase ja hulk, kusjuures statistiliste näitajate aluseks on võetud valdavalt loodusteaduste andmebaas ISI Web of Science. Väljundi puudumine ettevõtlusse on asendunud kõrgendatud enesehinnanguga maailmatasemel olemisest. Lausa kurioosne on see, et nimetatud andmebaasi taha poevad ka need, kes arendavad tehnoloogiat üksnes sõnades. Riikliku rahastamise ebakindlus ja tehnoloogiat arendavate teadlaste võimetus teenida tulemusliku panusega ettevõtluses on üks põhjuseid, miks strateegia “Teadmistepõhine Eesti” mõnes valdkonnas pole realiseerunud. Teadlaste koostatud strateegia ongi pigem teadlastepõhise arengu strateegia, milles panustatakse mitte Eesti eduks, vaid nn maailmatasemel teadlastele. Millisest maailmatasemest on jutt, keda teadlastest konkreetselt võiks lugeda sellele tasemele vastavaks, milline on nende panus Eesti riigi arengusse, on küsimused, millele vastata ei soovita.
Et teadus ja ettevõtlus areneksid koostöös, peaks ka strateegia keskenduma koostöö tekitamisele, mitte otsima võimalusi teadlastele raha hankimiseks. Kui Eesti teadus pöörduks näoga Eesti riigi ja tema majanduse poole, näeks ta, et suurima käibega majandusvaldkonnad on Eestis peale info- ja kommunikatsioonitehnika ehitus ja energeetika. Kõik sammud nende valdkondade tehnoloogiliseks uuendamiseks tooks Eestile miljarditesse ulatuvat tulu. Ka biotehnika suunamine USA ja Soome farmaatsiatööstuse abistamiselt Eesti põllumajanduse, sordiaretuse ja toiduainetööstuse toeks tagaks Eestile olulist edu. Tüdimuseni on räägitud juttu miljardite kaotamisest Eesti kiiresti lagunevates teedes või ülisuurtes energiakadudes, kuid olukorda parandavate teadusuuringute toetuseks riiklikest vahenditest eraldatud summad moodustavad riikliku teadusfinantseerimise kogumahust alla ühe protsendi
Tegelikult pole ressursid sugugi kõige olulisem arengupiirang. Pigem on seda nii teadlaste omavahelise kui ka teadlaste ja ettevõtjate vahelise koostöö puudumine. Riikliku finantseerimise pärast üksteisega nägelevad teadlasterühmad ei too Eestile edu ka siis, kui nad mõtlevad välja enda arvates parimad strateegiad.
