ILMAR RAAG: Keelame “Mõmmi ja aabitsa” DVD?
Eesti demokraatia jaoks ei ole oluline ringhäälingunõukogu poliitikutega täitmise küsimus. Euroopa kogemus näitab, et rahvusringhäälingu nõukogu võib olla koostatud eri alustel, ent töö vormi määrab riigi tegelik poliitiline kultuur. Eesti ametnikud on selles suhtes avameelselt ja küüniliselt seletanud, et seaduste ja riigieelarve tegemisel tegelikult kodanikuühiskonna kaasamist ei arvestata. Seega, kui ringhäälingunõukogus oleksid ainult meediaeksperdid ja avaliku elu liidrid, ei vaevuks riigieelarve tegemisel telefonitoru hargilt võtma isegi rahandusministri sekretär. Otsused vormitakse koalitsiooninõukogus. Nii tähistab poliitikutest koosnev ringhäälingunõukogu pragmatismi võitu, kus eeldatakse, et koosolekutel käivad need, kellel on ka tegelik võim. Eesti poliitilise kultuuri juures võiks kodanikuühiskonna esindajatest koosnev ringhäälingunõukogu toimida vaid juhul, kui oleks tagatud mujal Euroopas tavaline ühe valitsuse eluiga ületav rahastamisprogramm. Kuni seda ei ole, võidakse ju proovida poliitilist juhtimist, mille käigus enese naeruvääristamise võimalus on väga suur.
Sõnavabaduse tegelikuks nurgakiviks ühes riigis on meedia mitmekesisus. Seega, kui AK hakkab ühest päevast edastama vaid valitsuse pressiteateid, siis on tulemuseks vaid selle uudistesaate usaldusväärsuse kahanemine ja teisalt saavad informatsiooni vaba turu tingimustes otse imeliselt populaarseks kõik valitsuskriitilised väljaanded väljaspool rahvusringhäälingut. Kui AK oleks valitsuse hääletoru, võiks see ju isegi innustada Kanal 2 ja TV 3 tegema sisukaid uudistesaateid. Õnneks ei ole rahvusringhäälingu peamine mõju tegelikult mitte uudistes – selles vallas on kompenseeriv konkurents väga tugev –, vaid elukeskkonna- ja kultuuriprogrammides, milles erakondade nimesid ei mainita, sest just nendes kinnistatakse ühiskonna tegelikku vaimset maailma.
Innovatsioonivaenulik plaan
Kuid nüüd – tähelepanu! Senise seaduseelnõu kõige jaburam punkt on see, mis keelab rahvusringhäälingul teha enesele reklaami ja toota oma tooteid.
Kuidagi imelik on selles valguses lugeda Forbesi või The Economisti ülevaateid Hollywoodi viimastest tööstustrendidest. Filmitööstuses tuleb kinodest vaid 25% ühe filmi tuludest. Ülejäänud tulust tuleb 25% televisioonist ja 50% DVD-müügist. Itunesi eeskujul usutakse, et järgmine suur tuluallikas on filmide ja telesaadete legaalne allalaadimine internetis. Kas peaks Hollywoodile soovitama, et kui kord üks film on valmis tehtud, siis ei tohiks seda kusagil mujal peale kinode näidata? Kui veel seitse aastat tagasi moodustas telesarjade müük DVD-del televisioonifirmade jaoks umbes ühe protsendi käibest, siis Hollywoodi jaoks tuleb praegu ligi pool telesarjade tulust just alternatiivsete levikanalite kaudu. Eesti kontekstis ei ole küsimus mitte rahas, vaid kontaktide arvus. Tartu ülikooli uuringust “Mina. Maailm. Meedia.” saame teada, et alla 18-aastaste noorte jaoks on televisioon nii info kui ka meelelahutuse allikana internetist tagapool. Kas see tähendab, et televisioon peaks loobuma oma teletoodete pakendamisest interneti jaoks? Loomulikult mitte. Selles valguses tundub meie seaduseelnõu isegi Euroopa Liidu tasandil innovatsioonivaenulikuna. Praegune ilma piirideta televisiooni direktiivi arutelu soovib meediaregulatsiooni küsimusi laiendada televisioonilt ka internetile, kus juba liigub eri viisil audiovisuaalset meediat. Rahvusringhäälingu seadus peaks juhinduma põhimõttest, et tegemist ei ole enam traditsioonilise ringhäälinguorganisatsiooni, vaid multimeedia organisatsiooniga.
Praegusel kujul peegeldab see eelnõu hoiakut: “Näe, 100 krooni eest näeb seda programmi kümme inimest. Tõsi, kui me lubaksime, et seda sarja müüakse ka DVD peal ja internetis, siis näeks saadet veel kaheksa inimest. Selleks ei peaks riik midagi peale maksma, aga arvame, et me ei taha seda. 100 krooni eest tagame endale pigem kümme kui kaheksateist vaatajat.” Majandusinimene kindlasti ei mõistaks seda mõttekäiku, sest kulutatud krooni kasumlikkus mõjub oma potentsiaali kõrval naeruväärsena.
Saated vs sõnum
Kuna juba praegu on näha trendi, mille põhjal mittelineaarse meedia (nt internet) osatähtsus traditsioonilise televisiooni arvelt ainult suureneb, siis tähendab oma toodete tootmise keelamine rahvusringhäälingule tegelikult surmaotsust. Sellise punkti võis sinna kirjutada vaid inimene, kes oli pahatahtlik või ei ole aru saanud, et rahvusringhääling ei peaks iial olema saadete tegemine, vaid sõnumi pärale viimine kõikide võimalike kanalite vahendusel.
Taoline otsus on eriti ebaloogiline saamaks heakskiitu Reformierakonna valitsuselt, kus on ikka rõhutatud seda, et kasutaja võiks ise huvitatud olla avaliku teenuse kvaliteedi eest maksmisel. Sellisel viisil on meil üles ehitatud nii haigekassa kui ka pensionisambad, nüüd võiks aga ette kujutada, et “Mõmmi ja aabitsa” DVD keelatakse üldse ära. Ma ei usu, et keegi oleks selles valitsuses nii heatahtlik, et kujutaks ette lastesaadete või lastelaulude tasuta jagamist poodides. Eriti kui arvestada, et iga uue “teenuse või toote” väljatöötamisega kaasnevad kulud, olgu see uus asi siis DVD-l või mobiiltelefonis. Kui mõni poliitik ei suuda ette kujutada sellega kaasnevaid tehnilisi kulusid, siis võib ta meie autoriõigusest johtuvalt ette kujutada, et iga uue meediumi kasutusega nõuavad rahvusringhäälingult lisaraha kõik autorid, esitajad, fonogrammitootjad jne. Jah, senine rahvusringhäälingu eelarve maksab kinni teoste esitamise traditsioonilises meedias, aga mitte igas uues meedias. Lõpuks tähendab punkt rahvusringhäälingu enesereklaami keelamise kohta seda, et rahvusringhäälingu internetileheküljed tuleb sulgeda, sest kui internet ei ole toode, siis on ta ometi enesereklaam, mille valmistamiseks kulutatakse samuti raha. Tere tulemast e-riiki aastal 2006!
