TIIT SINISSAAR: Rahvusringhäälingu kärbitud tiivad

Viis aastat tagasi oli Eesti ringhäälingunõukogu just astunud EPRA (European Platform of Regulatory Authorities) liikmeks. 1995. aastal asutatud EPRA ühendab Euroopa ringhäälingute tegevust reguleerivaid ja selle üle järelevalvet teostavaid organisatsioone, praegu 48 liiget 40-st Euroopa riigist. Eesti jaoks esimestel kongressidel – Barcelonas ja Maltal – käisin Andres Jõesaarega kahekesi. Nendel kokkusaamistel tundis Jõesaar end nagu kala vees, aga mina kui valge vares. Kolleegide arusaama ei mahtunud, et sõltumatu ringhäälingu juhtorganis võib olla parlamendi liige. Ringhäälingunõukogu tolle koosseisu ajal võtsid järgmistest EPRA kongressidest osa need nõukogu liikmed, kes ei olnud samal ajal riigikogus.

Esimene ringhäälinguseadus tänapäeva Eestis võeti vastu kaksteist aastat tagasi. Sellest ajast peale on ringhäälingu-nõukokku kuulunud üheksa liiget, nii poliitikuid kui ka muude elualade esindajaid. Algusaastate kompromiss on siiani kehtinud. Nüüd on valitsuses heaks kiidetud uue rahvusringhäälingu seaduse eelnõus suurendatud nõukogu liikmete arvu 12-le. Ent hoopis “kõvem sõna” on tõeline hüpe selg ees ja kõrvale: kõik need 12 nimetatakse riigikogu liikmete hulgast. Kui see hull mõte peaks läbi minema, on mul tulevastest ringhäälingunõukogu liikmetest südamest kahju. Kuidas nad küll EPRA kolleegidega suhtlema hakkavad – muidugi juhul, kui neid üldse suhtlema lastakse. Teisisõnu – kui EPRA Eestit oma liikmeskonnast välja ei viska.

Ohutuled on süttinud

Hiljutise jalgpalli MM-i ajal levis uudis, et FIFA viskas oma liikmeskonnast välja Kreeka jalgpalliliidu. Drastilise sammu põhjuseks ei olnud miski muu kui Kreeka spordiseadus, mis võimaldas riigil liigselt sekkuda jalgpalliliidu tegevusse.

Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) on aastaid juhtinud postkommunistlike riikide, sealhulgas Eesti tähelepanu sellele, et ringhäälingu üle kontrolli andmine ühe partei ja valitsuse alt parlamendi ehk siis mitme partei alla on puudulik arusaam demokraatiast ja avalikust sektorist, kus üks olulisemaid rolle on sõltumatul avalik-õiguslikul ringhäälingul. Võimalik EBU liikmeskonnast väljakukkumine tähendaks aga ühtlasi ilmajäämist kõigist tema kaudu üle kantavatest suur-sündmustest, olgu nendeks olümpiamängud, MM-id ja EM-id või 24 tundi Mozartiga.

Avaliku ringhäälingu juhtimine ei pea käima päris ilma poliitikuteta ega käigi (kas või näiteks naaberriigis Soomes). Küsimus on selles, kas võimul olevad poliitikud annavad ka ruumi vabalt tegutsevale avalikule sektorile või tahavad nad kõike oma kontrolli all hoida.

Siiani on meil vedanud: kõigi tosina aasta jooksul on suur osa ringhäälingunõukokku nimetatud poliitikuid tegelnud mitte ringhäälingu allutamisega, vaid valdavalt tema sõltumatuse ja huvide kaitsmisega nii riigikogus kui ka valitsuses. Aga nii ei pruugi see lõpmatuseni jätkuda, eriti viimaste aastate poliitikatrende ning innukalt erakonnajuhtide soove täitvate poliittegelaste hulga kasvu silmas pidades.

Avaliku ringhäälingu tegeliku sõltumatuse või sõltuvuse võib välja lugeda kolme teguri koosmõju põhjal. Need on: rahastamine (poliitiliselt sõltumatu, ülesannete täitmiseks piisav ja mõistlikuks ajaperioodiks ette kindel), nõukogu moodustamise põhimõtted ja pädevus (poliitiliselt sõltumatu, üksnes seadusest lähtuv tegevus) ning see, kas toimetuslik sõltumatus on seadusega tagatud või mitte.

Totaalne poliitiline kontroll

Kõige paremad lood on seni olnud toimetusliku sõltumatuse juriidilise tagamisega – vähemalt on vastav säte kirjas nii kehtivas ringhäälinguseaduses kui ka uue seaduse eelnõus. Suhteliselt keskpärased on olnud lood ringhäälingunõukogu moodustamise ja pädevusega. Hoopis hull on aga asi olnud rahastamisega, mis on tegeliku sõltumatuse nurgakivi – seda nii sellest aspektist, kes ja kui tihti otsustab raha suuruse üle, kui ka sellest aspektist, kui palju raha tegelikult on. Uus seaduseelnõu põlistab rahvusringhäälingu kroonilise alarahastatuse, seab sisse totaalse poliitilise kontrolli ning koos muude sätetega pärsib tema tegutsemis- ja arenguvõimet. Teisisõnu: kärbib rahvusringhäälingu tiivad lõplikult.

Avalikus ringhäälingus kavandatud tagasikäigu asemel oleks valitsuselt oodanud mitut sammu edasi. Kõigepealt rahastamisprobleemi mõistlikku lahendamist – kas või tagasipöördumist riigikogus koos arengukavaga kolmeks aastaks ette kinnitatud rahanumbrite idee juurde, mille omal ajal selle sünnitanud erakond ise ivanjulmalikult põhja lasi.

Ja mõistagi oodanuks, et Eestis moodustatakse ükskord ometi poliitiliselt sõltumatu regulaator. Kui niisugune oleks kavas moodustada mitte ainult rahvusringhäälingule, vaid praeguse kultuuriministeeriumi osakonna asemel ka kommertskanalite jaoks, tähendaks see juba kahte sammu edasi. Need oleksid olnud tõeliselt riigimehelikud sammud, aga näib, et praegustelt võimupoliitikutelt seda oodata on liigne luksus.