Haapsalu linnuses kummitab kaheksas Valge Daam
Seni on arvatud, et esimesena kirjutas Haapsalu linnusesse sissemüüritud naisterahva kohta 1861. aastal Carl Friedrich Wilhelm Russwurm (1812–1883). Läänemaa Muuseumi kodulehelt võib lugeda, et põlvitava naisterahva lugu kuulis Russwurm ühelt saksa soost Haapsalu kodanikult. Valge Daami nimi on võetud kasutusele hiljem, kuna valged kummituslikud naised on saksa kultuuriruumis üsna levinud nähtus. Haapsalus lisab müstilisele folkloorsele kujule usutavuse arhitektuuri ja Kuu liikumise kaunis kokkusattumus, mida ristimiskabeli aknas augustiöödel näha võib.
Värske huvitava näitena võiks aga mainida varasemat lugu, mis pärit kirjast Herzog Albrechti (1534–1540) arhiivis Berliinis. 1535. aastal, päev enne jõululaupäeva, kirjutas Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi kojaülem Meineke von Schierstedt Preisi hertsog Albrechtile (Wilhelmi vennale) Liivimaa poliitilisest olukorrast. Sealsamas jutustab kojaülem, et Wilhelm olevat Haapsalu katedraalis olles näinud õudsat, punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju. Wilhelm pärinud siit ja sealt, aga keegi teine ei olevat midagi sarnast näinud ega kuulnud. Mees arvanud kuju kuradi olevat ning keeldunud edaspidi kirikutesse sisenemast.
Valgust plaks! ja plaks!
Etenduste järjepidev ajalugu algab 1979. aastaga, mil Haapsalu tähistas oma 700. sünnipäeva, ning katkeb vaid üheks suveks. Läbi 1980ndate, mil ei olnud massilist üleriigilist suveteatri-traditsiooni, säras Haapsalu (siis Rahvateater) Randlane nii proffide kui ka amatööride seas pikki aastaid ainulaadsena. “Haapsalu legendi“ vabaõhulugu oli nagu omaette riitus, seal lihtsalt pidi korra aastas käima. Kes muusikat nautimas, kes sõprade mängule kaasa elamas, noortele oli see aga kohtumispaik, vähemalt väliselt vaimsem kui tänapäeva kaubakeskused.
Vanu aegu jäävad teatris meenutama suured lintmaki lindid, retrostiilis kuulutused ja kavalehed, kaarduvate nurkadega mustvalged fotod. Osalejad meenutavad, kuidas sai sõja-väeproÏektoritega valgust plaks! ja plaks! ühest mängupaigast teise lülitatud. Legendaarsed lood, kuidas massistseenidesse värvatud nõukogude sõjaväelased “linnaluba” täiel rinnal ära kasutasid ning enne etendust tuli värvata tänavalt uusi masse. Kõik need apsud, mis etenduse ajal ärevile ajanud ning hiljem laia naeru tekitanud. Ja inimesed, kes on mänginud pea kõikides lavastustes või aidanud tehnilise teostusega.
Seekord Volkonski “Valge Daam”
Eile esietendus Haapsalus Peeter Volkonski käsikirjal põhinev ja Andres Lepiku lavastatud uus versioon juba traditsiooniks saanud Valge Daami legendist, seekordne tõlgendus kannab pealkirja “Võõras”.
Erinevalt eelmistest seitsmest versioonist, mida viimase 27 aasta jooksul on etendatud, seekord Valget Daami (Marin Mägi Rakvere teatrist) ei tapeta – ei põletata ega müürita sisse. Ta läheb hoopis kaduma – just sellega etendus algabki. Seejärel hakatakse teda aga eri paigus nägema ning Valge Daam toob endaga kaasa hoiatussõnumi algava Liivi sõja kohta ning ideid, mis ei taha kuidagi 16. sajandi usuühiskonda ära mahtuda.
Äramärkimist väärib etenduse juures seegi, et bänd mängib laivis ning ka lauljad (sealhulgas Jüri Aarma ja Marin Mägi) laulavad otse.
Etendust näeb sel reedel ja laupäeval kell 22 Haapsalu linnusehoovis. Piletid 100 ja 150 krooni.
Suvelavastused
Neli põhilugu
Maila lugu
Paul Kilgase libreto, hiljem täiendatud Kaarel Kilveti ja Juhan Saare poolt. Lavastajateks Ilmar Tammur (1979), Mauri Kuosmanen (1995) ja Kaarel Kilvet (2001). Klassikaline rahvusromantiline armastuskolmnurk. Enim mängitud lugu, milles foogti poega haavanud talutüdruk, külavanema poja pruut, viiakse linnusesse peitu. Armukade foogti poeg avastab pettuse ning leidmata vastuarmastust, annab neiu üles. Tüdruk müüritakse elusalt. Sama põhiliini järgis ka 2003. aasta lavastus, Andreas W libreto ja Jarmo Karingu lavastus.
Mareti lugu
Mihkel Tiksi libreto, lavastaja Peeter Kuningas. Kõige levinum, viimase saja aasta jooksul enim tsiteeritud Haapsalu legend, mille kohaselt külaneiu armub toomhärrasse (mitte külavanema pojasse, nagu esimeses loos). Muusika rohkuse tõttu (helilooja Urmas Sisask) hüütakse seda versiooni omavahel ka rokkooperiks. Kuigi 2004. aasta Ago-Endrik Kerge lavastuses ei olnud Valgel Daamil nime, võib ka tookordse valgus- ja liikumisetenduse siduda selle variandiga.
Epu lugu
1998. aasta. Libreto: Hardi Volmer, Ott Sandrak, Villu Kangur, Ilmar Trull, lavastaja: Hardi Volmer. Käsikirja aluseks kroonikaraamatud ehk ajalugu. Tegevus toimub Liivi sõja ajal. Alkohoolikust Taani printsil Magnusel, Saare-Lääne ilmalikul ülemal, ei ole surma saadetava tüdrukuga mingit armuasja. Kiltsi tüdruk Epp saab nõiasüü kaela oma vangistatud peiu päästmise eest ja põletatakse tuleriidal.
Katharina lugu
2006. aasta. Käsikiri: Peeter Volkonski, lavastaja: Andres Lepik.
Valged Daamid
Valge Daami rollis on üles astunud Anne-Mari Vaas (I versioon), Pille Talvar (I versioon), Monika Kasonen (I, II ja III versioon), Janne Beeren (IV versioon), Annika Mihkelson (V versioon), Karin Lätsim (Rask) (VI versioon), Maarja Paugus (VII versioon), Marin Mägi (VIII versioon).
