Kas te olete söönud punast greipi? Kui jah, siis teadke, et see on valmistatud jõhkralt ja loodusele ebaomaselt. Populaarne sort Rio Red loodi, kiiritades 1968. aastal USA-s Brookhaveni riiklikus laboratooriumis greibi pungi termilise neutronkiirgusega. Mitte ükski nisusort, millest on tehtud poodides müüdav jahu, pole tekkinud päikese all loomulikul teel. Nisuseemneid on mõjutatud kõige jõledamate kemikaalidega ning kiiritatud kõige tapvamate kiirgustega, et aga saada uusi, saagikamaid ja haigustele vastupidavamaid sorte. Looduses ei saaks ükski neist ilma inimeseta hakkama.
Aga taimi on rünnatud ka suisa füüsiliselt – mida muud siis pookimine endast kujutab. 19. sajandi lõpul, mil Ameerika sordiaretaja Luther Burbank oma tegevust alustas, peeti pookimist ebaloomulikuks tegevuseks, mis astub vastu Jumala plaanile. Kuigi taimi on poogitud iidsetest aegadest, korraldasid swedenborgiaanid pookimise vastu oma ristiretki. Jumalat kõlbas rünnakul kasutada oma majanduslike huvide kaitsmiseks. Vene sordiaretaja Ivan Mitšurini umbes samaaegne tegevus Tsaari-Venemaal tõi kaasa õigeusklike talumeeste umbusu. Mis ta mängib siin Jumalat!
Eesti Päevalehes 19. juulil avaldatud kolumnis tutvustab USA visionäär Jeremy Rifkin veel üht sordiaretuse võimalust, geneetilistel ehk DNA markeritel põhinevat sordiaretust (Marker Assisted Selection ehk MAS). Tema loost jääb mulje, justkui oleks tegu mingi uue ja GM- meetodile alternatiivse meetodiga looduse kujundamise teel. Rifkin väidab, et MAS on muutnud transgeensed taimed aegunuks, “mis on tõsiseks takistuseks teaduslikule progressile”. Oma 1998. aastal avaldatud raamatus “Biotehnoloogia sajand” (eesti keeles 2000. a) Rifkin nii kategooriline ei ole. Ta kirjeldab, kuidas inimesed kasutavad geneetiliselt muundatud ravimeid südamehaiguste, vähi, aidsi ja insuldi raviks. “Tulevikus on võimalik GM-loomi kasutada mitmesuguste terapeutiliste vahendite, näiteks antikehade tootmiseks,” kirjutab ta.
Mida siis MAS ikkagi teeb ja kui vana see imelaps on? “MAS on just sama vana kui DNA markerid, ehk vähemalt 20–25 aastat, bakterite puhul 30,” kinnitab Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia professor Erkki Truve.
Sordiaretuses on viimase ajani otsustatud selle üle, kuidas loomad või taimed ja nende järglased toimivad, ennustades, kui head on nende geenid. Kuid kasutoovate geenidega manipuleerimine tooks kiiremini edu. Kui vaid leiaks mingid pidepunktid, mille järgi sellised geenid ära tunda. Sellised pidepunktid on nn geneetilised markerid. Need on suvalised lühikesed DNA fragmendid, mille olemasolu või puudumist konkreetses genotüübis saab eri meetodite abil lihtsalt kindlaks määrata. Nad võivad asuda geenide vahel või geenide sees, kus iganes.
Geneetilised markerid on justkui ilma funktsioonita ja looma või taime tegutsemisele mitte mõjuvad geenid. Neid saab laboris kergelt määrata. Saab öelda, millist geneetilise markeri varianti loom kannab. Geneetilised markerid asuvad kromosoomides nagu oad niidil. On võimalik leida markereid, mis asuvad kromosoomis oluliste (s.t mingi looma või taime käitumist või meile olulist omadust määravate) geenide naabruses. Nende abil saab sorteerida looma seemnerakke.
Teineteist täiendavad meetodid
Nõnda on MAS põhimõtteliselt klassikaline sordiaretus, ainult kiirendatud kujul, kuna võimaldab taimede või loomade varases eas ja ka seemnerakkudes näha, millised geenid seal avalduvad. GM on aga looma või taime muutmine geenitehnoloogia võtete abil. “Kui võtta ühe kartulisordi konkreetne geen ja viia see tagasi samasse kartulisorti, on de jure tegemist GMO-ga,” määratleb Truve.
Eesti jaoks ei ole MAS midagi uut. Tallinna tehnikaülikoolis tegeldakse sel meetodil uute jahukastekindlate nisuliinide aretamisega. Lisaks on üldiseid markereid kasutades geneetiliselt iseloomustatud Eesti nisusorte. Tegeldakse ka teiste taimeliikidega.
Nõnda on MAS üksnes väga hea täiendus GM-iga seotud sordi- ja tõuaretusele. “Aga kindlasti üks ei välista ega asenda teist,” kommenteerib Truve. Kui on võimalik mingit tunnust ristuvast liigist introdutseerida, on ideaalne MAS, kui ei ole, siis GMO.
Geen ei tee iseenesest midagi head ega paha. Geeni saadikud on valgud. Valgud on aga vaid väga suured molekulid, olgu need kalas või tomatis. Kas siis valgud otsustavad kõik? Oh ei. Kuigi Lada ja Rolls Royce koosnevad kokkuvõttes hunnikust plekist, kruvidest ja mutritest ning on autod, ei ole need ometi samalaadsed esemed. Oluline on kokkupaneku viis ja toimimise laad.
Kuid nagu Rifkin oma raamatus ütleb: “See, mida me näeme, sõltub kokkuvõttes alati sellest, mida me näha tahame.” Ja ka tehnoloogiate puhul on erahuvid paratamatud. Kuid maailm toimib siiski nõnda, et see, mis on tehniliselt võimalik, viiakse ka ellu.
