INDREK IBRUS: Eesti eelajalooline ringhäälingureform
Aastal 2006 on üheks meediatööstuse põletavamaks küsimuseks, millised saavad olema tulevaste rahaaukude, mobiilse interneti ja mobiilse televisiooni põhikarakteristikud ning kus või kas üldse kuskil hakkab paiknema nendevaheline piir. Üks kindlamaid järeldusi on see, et võimalike uute väljundite või kanalite tulek mõjutab otseselt senise “telepurgi-televisiooni” olemust ning televisiooni kui meediumi piirid hägustuvad pöördumatult.
Tuleb nõustuda Ilmar Raagiga, kes hiljuti viitas neile hägustuvatele piiridele kui tegelikule probleemile Eesti ringhäälingureformi kontekstis (“Keelame “Mõmmi ja aabitsa” DVD?” EPL 12.7). Kuid ta jäi poolele teele. Raag viitas hetkel Euroopa Liidu tasandil toimuvale diskussioonile, mis puudutas televisioonile omase regulatsiooni laiendamist ka internetile, ning väitis: see peaks andma märku, et ka meie uus seadus peaks juhinduma põhimõttest, et tegemist ei ole enam ringhäälinguga traditsioonilises mõttes, vaid multimeediaorganisatsiooniga.
Vanade ja uute vastuolu
Tegelikkus on ka EL-i tasandil problemaatilisem. Väljapakutud viis, kuidas televisiooni uuel ajastul defineerida, leiab tugevat vastuseisu. EL tahab, et kõik, mis seni vabalt arenenud internetikeskkonnas “näib televisioonina”, hakkaks alluma televisioonile omasele rangele regulatsioonile. Uue meedia ja telekommunikatsiooniettevõtted väidavad vastu, et sellega pandaks Euroopas päitsed pähe kogu meediainnovatsioonile ning sektori areng saaks tõsise tagasilöögi.
EL-i kavatsused on õilsad – püütakse kaitsta oma meediaettevõtteid, kes on teinud aegade jooksul suuri investeeringuid nn televisiooniformaati: neil on võrgud, auditooriumid, litsentsid, oskusteave, autoriõigustega kaitstud arhiivid. Liiga äge innovatsioon ja sagedad formaadimuutused tähendaksid ohtu, et nende minevikuinvesteeringud läheksid kaotsi.
Kuid on paratamatu, et telekommunikatsiooni- ja internetifirmad või lihtsalt loomingulised kasutajad uuendavad aina edasi ning EL-il läheb üsna pea keeruliseks defineerida, mis on televisioon ja mis mitte. Kui täna väidetakse Brüsselis, et videoblogi ei käsitata televisioonina, siis pole kahtlust, et kui Eesti Päevaleht hakkaks homme oma videoblogit tegema ja uudislugudele videoklippe lisama, teeks see Euroopa bürokraatidele üksjagu peavalu.
Pöördumatud muutused
Peamine, mida me sellest segadusest Eestis õppima peaksime – telemeedium muutub isegi siis, kui seda püütakse takistada. Ja meie ringhäälingureform on eelajalooline. See on ajast ja arust, sest meie reformaatorid pole teadvustanud ülalkirjeldatud probleeme ning tegelevad küsimustega, mis ei ole ringhäälingu käekäigu osas isegi sekundaarse tähtsusega. Tõsi, kogu laiema meediakonvergentsi taustal on rahvuslike raadio- ja telemeediainstitutsioonide lõimimine üheks tervikuks küllaltki loogiline, ent fanfaaride törtsutamine uue tiitli “rahvusringhääling” ümber mõjub pisut kohtlasena.
20. sajandi ringhääling, kus telelehes trükitud programmid kujundasid valikuvõimaluseta ühiskonna igapäevaseid elurütme, ei saa 21. sajandil ka optimistlike ennustuste kohaselt teha muud, kui tasahilju hääbuda. Selle taustal tekivad kriitilised küsimused: kus saavad olema avaliku meediateenuse piirid ning kes ja millal määrab selle uue olemuse ajastul, mil ringhäälingumudel kaob, ent avalik meediateenus oleks väikekultuuri kestmise huvides ikkagi vajalik? Otsustada tuleb sadu asju.
Üks näide: praeguseks on kõrvaldatud kõik tehnilised takistused mobiiliekraanil lobeda telepildi näitamiseks ning mobiilse interneti kiirus tõuseb peagi kordi. Esimene küsimus, mis tekib: kas maksumaksja peaks kindlustama teatud laadi sisu tasuta kättesaadavuse mobiiliekraanil või ei käi see avaliku teenuse alla? Positiivse vastuse korral tuleb leida vastus paljudele keerukatele küsimustele: milline saab olema tehnilise kanali iseloom ja kes seda omab ning kas rahvusringhääling peaks hakkama nn virtuaalseks operaatoriks, nagu praegu plaanivad mitmed meediakompaniid läänes? Või kas piisab sellest, kui olla vaid sisutootja ning loota, et mobiilikasutajad leiavad näiteks internetikeskkonda pandud sisu ise käbedalt üles? Edasi tuleb lahendada mitmed autoriõigusega seotud probleemid ning lõpuks vajame me põhjendatud strateegiat, millist laadi avalik teenus (millised teemad ja millised formaadid) oleks mobiiliekraanil kohane.
Vaja adekvaatset institutsiooni
Probleem on selles, et praegu pole Eesti riigil võimet käsitleda seda kompleksset küsimustevõrku ühtse tervikuna. Selle uue valdkonna küsimustega tegelevad jupiti üksikud ametnikud, kes on hajutatud kümmekonna eri riigiameti vahel, alates kultuuriministeeriumist ja lõpetades sideametiga. Eesti riigil oleks aeg mõista, et industriaalühiskonnale omaste alajaotuste asemel on tekkinud uued, vastavalt millele tuleb ümber kujundada ka riigihaldus. See tähendab, et oleks aeg asuda avalike meedia- ja sideteenuste regulatsiooni tegelike probleemide kallale. Esmajärjekorras tähendaks see adekvaatse meediaregulatsiooni institutsiooni loomist, mis suudaks analüüsida kogu antud problemaatikat ja teadvustada selle komplekssust. Ning alles seejärel jõuaksime selle nn meediaagentuuri või -ameti juhtimisel läbimõeldud põhimõtete ja suunisteni, miks ja kuidas avalikku meediateenust edasi pakkuda.
Britid on selle sammu juba astunud, kuid arvestades nende meediatööstuse ja telekommunikatsiooniettevõtete positsioone üleilmses majanduses, on neil ka rohkem kaotada, kui nad peaksid halva regulatsiooni tõttu konkurentsieelistest ilma jääma. Meil on kaalul vaid ühe väikerahva kultuuri püsimine. Aga ehk pole seegi kõige tühisem argument?
