ANTI RANDVIIR: Semiootilisest ekspertiisist
Esimene puudutab semiootiku kui ametimehe ülesandeid, teine on seotud semiootiku ja tavakodaniku suhetega.
Iga politseinik on semiootik – sel elementaartasandil, mis puudutab märkide tõlgendamist oma töös või igapäevasuhtluses. Samas on tal tööülesanded, mis ei kattu semiootiku omadega. Semiootikul pole politseiniku ülesandeid ega õigusi. Ehk kui rääkida ekspertiisist, mida semiootikud teevad politseile, siis peab see teenima ülesannet, mille lõpuks lahendab politsei.
Kui on toimunud n-ö intellektuaalset aspekti sisaldav kuritegu, peab semiootik jõudma arusaamani teksti tähendusest. Säärased juhud saab jagada kaheks: ühtede puhul ei saa semiootik põhimõtteliselt olla targem kui politseinik ja teiste puhul saab semiootik anda politseile lisateadmisi. Esimeste hulka kuuluvad K-kohukese laadi juhud, teiste hulka särk “Kommarid ahju!”.
K-kohukese puhul oli tegu kahe tootega, millest ühe reklaamimisel kasutati teist ära ehk plagieeriti. K-kohukest saabki süüdistada üksnes intellektuaalses varguses, ei muus. Arvestades plagiaati, pidanuks Keskerakond esitama K-kohukese pärast kohtusse keabuse ja nõudma tagasi endalt varastatu. Ent erinevalt tavaolukorrast, mille puhul plagiaadiga kelleltki midagi varastatakse, tekib siin küsimus: kellele tegelikult kahju tehti?
Väikeses kultuuriruumis ei pruugi toodete (ükskõik, kas parteide või muu) turustamiseks olla piisavalt palju ja mitmekesiseid teemasid, millega neid reklaamis siduda. Veelgi primitiivsem oleks piirata teemasid ning veelgi võimatum ja auditooriumi idioodistavam oleks piirata teemadevahelisi intertekstuaalseid sidemeid. Näiteks miks pole esitatud küsimust, mis suhted on Keskerakonna ja “Tunnustatud eesti maitse” ristikulehel? Kas Keskerakonna ja Artro-sportkliiniku Päevakirurgia K-d pole liiga sarnased? Kas valimisteks parodeeritud Limpa reklaamklipid ei viinud valijat eksiteele ja valimiskabiinis segadusse? Kas Amserv Auto reklaam “K – kasutatud auto igaühele!” on taunitav ning tuleks keelata?
Need küsimused kuuluvad hoopis muusse kategooriasse kui need, mis puudutavad näiteks vaenuõhutamist. Neid küsimusi võib seostada teatud “heade kommetega”, kuid vastused taanduvad ikkagi ainult arvamusele. Ühesõnaga: semiootik ei saa ära teha politseiniku tööd ega selgitada, mis kontekstis on mõni tekst tahtluse seisukohast tehtud.
Semiootiku kultuurimõju
Teine moment on semiootiku ja tavakodaniku suhted. Siin tõuseb esile semiootiku töötulemus konkreetse tekstiga, mida ta analüüsib ning kultuuriajaloolisse ja ühiskondlikku konteksti asetab. See töö ei saa sisaldada “tegelikku konteksti”, mille väljaselgitamine on jõustruktuuride pädevuses.
“Kommarid ahju!” teksti analüüs, millesse ei ole kaasatud tahtlusega seotud politseiuuringut, saab jõuda ainult taunivale järeldusele. “Kommarid ahju!” ja “Juudid ahju!” on oma olemuselt nii ohtlikud nähtused, et nende näidishukkamisel oleks ainult positiivne tulem. Tavakodanikuna ning semiootikuna häirib mind siiani ekspertiis, mille kohaselt “Juudid ahju(s)” olevat käibefraas ning seega n-ö süütu. Pole mõtet pidada meeles vana testamenti ja unustada hitlerlikkus, sest viimati mainitu on avaldanud ühiskonnale ja tema mälule olulisemat mõju.
Lõpetuseks tsiteeriksin avalikus kasutuses olevat “särgijuhtumi” dokumenti, et tuletada meelde mõnda analüüsiaspekti.
“Juba lähtuvalt meediumist, T-särgist, on antud tekst ehk sõnum niisugune, mis on suunatud laiale auditooriumile, sealjuures valimata konkreetset sihtrühma, vaid olles orienteeritud põhimõtteliselt kõigile.
Antud fraasi, “KOMMARID AHJU!”, ei saa interpreteerida kui käibeväljendit (nagu näiteks “mine metsa!”, “käi põrgu!”), sest Teise maailmasõja sündmuste tõttu on antud lausungil väga konkreetne ajalooline taust. See taust on eksplitsiitselt ära kasutatud, asendades “juudid” kommunismitaustaga inimgrupiga. Niisugune predikaadisubjekti liht-
asendus T-särgil kui sisulisel massimeediumil on ohtlik, viidates sellele, et teatud konkreetse ideoloogia sihtrühma võib asendada muuga, millele siis rakendada sarnast poliitikat ja käitumist, nagu originaalsihtrühmale.
Piiramatu hulk vaenupõhjuseid
Antud T-särki võib iseloomustada kui niisugust, millel on selge vaenuõhutav või vähemalt teatud vaenulikku käitumist üleskutsuv sõnum. Samal ajal on ilmselt püütud see sõnum esitada niisuguse teksti kaudu, mille ülesehitus pole korrektne ja mis seetõttu võiks adressandi vastutusest vabastada. Vastutuse hajutamist näib teenivat ka särgi esiküljel oleva teksti järel leiduv kaubaregistrimärki imiteeriv sirbi ja vasara kujutis. Seda pikto-
grammi võib interpreteerida kui niisugust, mis seob särgil edastatava teksti Nõukogude ideoloogiaga, kandes vastutuse sõnumi eest sirpi ja vasarat kasutanud/kasutavatele institutsioonidele. Taoline adressandi hägustamine ja keele ebakorrektne kasutamine ei näi olevat juhuslik. Olukorda võib tõlgendada kui niisugust, kus tekstis kasutatud predikaadisubjekt on püütud ise teha vastutavaks enda suhtes üleskutsutava vägivalla eest. Seda muljet tugevdab särgi punane värv, mida teadupärast seostatakse Nõukogude sümboolikaga.
Särgi üldkompositsioon sisaldab esiküljel esitatud küsimust “Kaua võib?” ning suurt eraldiseisvat küsimärki. Särgi tagaküljel on kiri “KOMMARID AHJU!”, mida saab pidada vastuseks esiküljel esitatud küsimusele. On oluline, et särgi esiküljel esitatud küsimus on vaegne, täpsustamata. Seega on tekitatud olukord, kus küsimus on suunatud interpretatsiooni käigus sooritatavale täpsustusele vastavalt tõlgendava indiviidi pädevusele, soovile, oskustele ning kontekstile. Samas pakub särgi tagaküljel olev kiri esiküljel esitatud ning täpsustusele suunatud küsimusele universaallahendi olenemata sellest, millises kontekstis või paradigmas küsimus terviklikustatakse. Särgi esiküljel esitatud küsimus koos eraldiseisva küsimärgiga on selles mõttes universaalne, et seda võivad semiootiliselt kasutada määratlemata ja mingilgi moel piiritlemata sihtrühmad (alates lapsest, kes jäätisesabas seistes ja antud särki kohates võib selle küsimuse seostada oma olukorra ja jäätiseootamisega). Samal ajal pakub särgi tagaküljel esitatud käsklause universaalse, igasse olukorda küsimusele vastamise aspektis sobiva lahenduse.
Niisugune särgi kui teksti ülesehitus pole enam seotud mitte üksnes teatud grupi vastu suunatud üleskutsega teatud konkreetset põhjust esile tuues, vaid vaenupõhjuste hulk on põhimõtteliselt piiramatuks muudetud. Võib küll öelda, et niisugust tehnikat kasutades on särgi loojad ennast lülitanud totalitaarsesse-diktaatorlikku paradigmasse (sh bolsˇevistlik kommunism, fasˇism) ning semiootilises mõttes üles astunud iseenese väärtusparadigma vastu. Praktilises elus tuleb taolist võtet ja olukorda pidada väga ohtlikuks.”
On kurb, et politsei pole saanud antud tekstianalüüsi siduda kontekstianalüüsiga. Välistada ei saa muidugi seda, et tahtlustegur, mis seda konteksti peamiselt puudutab, ei sisaldanud kuritegelikku momenti. Igatahes pean semiootikuna käesoleva kõneteema puhul täpsustama, et analüüsides antud T-särki kui teksti kultuuris, on semiootik vaenu taunivale kodanikule oluliselt lähemal, kui avalik ruum teda viimasel ajal asetab.
