Teadlasehingega kunstnikud pesitsesid Mooste alevikus
Kuigi mitmekülgse Mooste kunstifestivali Postsovkhoz 2006 selle aasta teema “Inimloomaaed” oleks võinud kunstnikele anda mitmesuguseid tõlgendusvõimalusi, jäid eri maadest pärit loojad truuks moodsatele suundadele.
Nimelt on nüüdiskunsti viimane mood saientifikatsioon ehk soov läheneda teadusele või isegi ühineda sellega. Kunst ja teadus on muidugi pikka aega vaikselt omavahel piiri rikkunud. Kunstitegemine on läinud järjest tehnilisemaks ja psühholoogilisemaks, ammusest ajast on pärit taotlus olla ühiskonnas aktiivne ja tõsiseltvõetav. Teadus on pärast 60-ndaid muutunud mitmes mõttes meelelahutuslikuks ja ambivalentsemaks: uusi saavutusi esitletakse meedias suure ja sageli ebaobjektiivse sõuga (meenub kas või kloonlamba Dolly ümber käinud tsirkus), hulk teadlasi tegeleb asjadega, mis huvitavad peamiselt meelelahutust. Briti teadlased, kes uurivad peenise pikkuse seotust inimese intelligentsiga, on juba tuntud koomikutetrupp.
Kõige otsesema vihje kunsti ja teaduse segamisele tegi Eesti fotogrupp 13er koostöös Tartu kunstirühmitusega OMP (Maris Palgi, Kaie Luik, Maia Möller, Eva Orav), kes riputasid Mooste koolimaja seintele üles 50-ndate stiilis pedagoogilisi plakateid “Naine-loom” ja “Naine-masin” koos ladinakeelsete nimede ja tehniliste parameetritega. Samuti pidasid nad ultraseksistlikke loenguid naiste kasutamisest aparaatidena ning looduses leiduvatest naiskimääridest. Viimase ettekande pidas bioloogidoktorant Eero Talts kõigi teaduslike loengute reeglite kohaselt, näidates, kui tähtsat rolli mängib õige “teaduslik” vormistus nähtuse usutavaks muutmisel.
Kui 13er & OMP teos oli silmanähtavalt irooniline, siis mitmed teised tegijad olid omast arust naljast kaugel. Lihtmoostelaste observatsioon on juba aastaid moes olnud, aga tänavu oli kunstnikest antropolooge juba hulgi. Pärismaalasi jälgisid, pildistasid ja kaardistasid Camilla Brueton Londonist ja Anna Recasens Hispaaniast. Marie Roux Londonist üritas aborigeenilastele selgitada fotograafia saladusi, ehitas selleks isegi camera obscura, ning lasi ka pisikestel endal plõksutada. Põhjaameeriklastel Katherine Liberovskajal ja Phill Niblockil tuli idee lasta külaelanikel rääkida kaamera ees “nõukaajast” ja teha sellest dokumentaal “Oral Moostory”.
Teraapilised paberirituaalid
Mitmed üritasid uurida iseennast. Sloveenid Barbara Kanc ja Metod Bljec lihtsalt kõndisid 11 tundi järjest mingi kindla süsteemi põhjal mööda Moostet. Graafikatudeng Riho Kall proovis, kuidas saab joonistada öösel pimedas ning mängida rõsketes keldrites üksi kitarri. Teiste inimeste ajusid kammisid Patrick McGinley ja Vida Simon (Kanada): üks lasi kõrvaklappidesse naiivsensuaalseid tekste ja helisid ning teine korraldas prepareeritud keldris igasuguseid grupiteraapilisi paberirituaale.
Õnneks oli ka kunstnikke, kellele kogu see tõsimeelne pingutamine tegi pigem nalja. Tehnikafriikidest ameeriklaste punt – Joseph Ravens, Silvia Ruzanka, Katherine Behar & Ben Chang – kavatses alguses pärissead Mooste peale lahti lasta, et neid GPS-süsteemiga jälgida, kuid loomasõpradena nad loobusid sellest, panid hoopis endale heegeldatud seakõrvad pähe ning tegid muud kõrgtehnika-pulli.
Kokkuvõttes peab siiski mainima, et Postsovkhoz 2006 kippus tõestama: tõsine teadus võib olla ka pisut ebaatraktiivne ja natuke igav, kuid samas pakkuda tegemisrõõmu.
