MIHKEL MUTT: Poliitiline kultuur pole spiritism
Presidendivalimiste aegu on tagatubade mängu ja lehmakauplemist olnud ka varem (Hannes Rumm “Keskpäevatunnis” mõni saade tagasi). Nii et palju kära ei millestki? See ongi demokraatia, te lollid?
Esiteks väide, et Eesti presidendivalimised pole kunagi olnud “eetika pidupäevad“. Jah, muidugi, me mäletame seda, ja ka et presidenti ei suudetud valida parlamendis. Erinevus on aga selles, et nüüd üritati varasemaid vigu vältida, milleks moodustatigi erakondade ümarlaud. Seoses sellega olid avalikkuse ootused kõrgemale kruvitud. Mis välja tuli, on teada. Sellepärast on ka nurin õigustatud. Täpselt nagu siis, kui sportlane jutustab enne suurvõistlust, kuidas ta seekord sai endale sponsorid, vigastused pole kimbutanud, vorm on hea jne, aga tulemus on kesine või üldse null.
“Roosa“ sisekriitik-isatapja
Nüüd siis demokraatiast. Ironiseeritakse, et mõned kommentaatorid seostavat sellega mingit müstilist vaimuseisundit, mis olevat jõukohane ainult väljavalituile. Ometi olevat asi üksnes kindlaksmääratud reeglite järgimises. Evi Arujärv väidab veel, et äsjastel hääletustel riigikogus ei olnud saadikutel mingit kohustust hääletussedeleid välja võtta. Ning üldse, demokraatia polegi muud, kui teatud kitsaste huvigruppide omavaheline mahhineerimine – teisel pool on aga pime rahvas, keda huvitab üksnes soojas urus olesklemine. Ja selle asemel, et heietada mingitest moraalsetest kategooriatest, peaks seadusi täpsustama, nii et iga üleastumist saaks kindlalt fikseerida. Kõik muu olevat umbluu.
Aga see ju tähendab, et ideaaliks ongi tõstetud just nimelt see, mille üle rahvas irvitab – “jokk“. Seda “jokki“ tulevat ainult edasi arendada, ruutu võtta.
Väidan vastu, et lisaks kirjutatud seadustele reguleerivad ühiskonna elu laiemalt ning poliitilist elu kitsamalt ka kirjutamata seadused. “Põhiseaduse vaim“ ei kuulu spiritismi valdkonda. Arujärv viitab, et ka lääne poliitikas tehakse valskust. Ahto Lobjakas nimetab konkreetseid patustamiste juhtusid. Kahjuks ei maini ta märksa arvukamaid juhtusid, mil ühe või teise poliitiku karjäär on lõppenud, sest ta on astunud üle just nimelt kirjutamata seadustest. Kui öelda, et pätti tehakse igal pool, seega pole Eestis midagi lahti, tähendab see põhimõtteliselt ühte paati astumist diktaatorite ja nende suuvoodritega, kes ütlevad, et lääs olgu vait, kuna neil endil on Guantanamo ja Abu Grhaib. Muidugi on. Vahe on selles, et neist häbiplekkidest teab kogu avalikkus, neid tabab hukkamõist ja süüdlasi enamasti ka karistatakse. Samas ei kuule mõnes riigis veelgi hullematest asjadest enne, kui seal vahetub võim ja avanevad koonduslaagrite väravad. Seepärast võib niisugust relativismi jutlustada ainult küünik või “roosa“ sisekriitik-isatapja, keda lääne heaoluühiskonnas on alati leidunud.
Ahto Lobjakas kirjutab: “Nüüdisaegse demokraatia tähtsaim element on mõiste, mis tõlgitakse eesti keeles kohmakalt aruandekohustuseks. See ei võrdu poliitiku umbmäärase vastutusega abstraktse rahva, riigi või süsteemi ees, mida on asjatu nõuda. (...) Aru peab nõudma valija. Kui midagi ei meeldi, vali keegi teine. Kuni valimised toimuvad ja info liigub, on kõik hästi.“ Raske nõustuda. Demokraatiaid on mitmesuguseid. Võimalus valimas käia on mõistagi oluline, aga sellest ei piisa kaugeltki. Sest see võib kiiresti manduda õiguseks valida endale perioodiliselt lihtsalt uus ahistaja. Muide, Venemaal on mitmeparteisüsteem. Nii nagu ka mitmes Aafrika riigis, kus vananevad riigipead, endised vabadusvõitlejad, on pärast kolmekümneaastast võimulolekut otsustanud mängult opositsiooni lubada. On need Eesti ideaalid? Sama tähtis kui õigus valida, on õigus vabalt kandidaate esitada ja võrdsed võimalused nende heaks reklaami teha. Muust rääkimata
Poliitik pole tavakodanik
Siinkirjutaja pooldab vanamoodsat seisukohta, et poliitik ei ole igas mõttes tavakodanik. Tema suhtes kehtivad kõrgendatud eetilised nõuded ja just nimelt kirjutamata seadused. Ma tean, et see on ideaal ja korruptsiooni leidub kõikjal, inimloomust ei saa muuta. Aga kas see tähendab, et seda ideaali ei tule üldse nõuda? Miks me oma poliitilise elu kultuuri poolest ei taha kuuluda muidu nii palavalt armastatud põhjalasse?
Muidugi, meie riigikord ei kõigu. Aga tuleb vaadata tendentse. Põhjust häireks annab see, et avalikkuse, sealhulgas meedia kontrolliv mõju Eestis ei tugevne ega lähenda meid tasapisi vanadele lääne demokraatiatele, vaid nõrgeneb. Äsjaste sündmuste aegu jäi küllap kõigile kõrvu demagoogia kasv. Valetatakse ja hämatakse jultunult. Sellega liitub salatsemine. Lääne poliitikute suust ei ole ma säärast jultumust millegipärast kuulnud. Nemad seal peavad kõigele vaatamata avalikkust rohkem arvestama. Seda vahet märkamata jätta on naiivsus, mitte eliidi hala, nagu arvab Arujärv.
P.S. Arujärv tunneb kaasa Keskerakonnale ja Rahvaliidule, kelle materdamiseks olevat nn presidendiralli kujunenud. (Kas tõesti toimub juba ka kultuuri-kriitikute sundparteistamine?) Tuleks siiski vahet teha põhjusel ja tagajärjel. Niikaua kui Kesk-
erakond oli teistega mestis, ei tehtud tema suhtes mingit erilist kriitikat. Isegi Rahvaliiduga, kes jäi algusest peale eemale, oldi suhteliselt hillitsetud. Pahameeletorm ja kriitika puhkes pärast kahe erakonna ühisavaldust, Rüütli garandiks tegemist ja muidugi seoses oma saadikutel hääletamise ärakeelamisega. Pärast seda, kui kogu kampaania oli täiesti avalikult muudetud poliitiliseks võitluseks, selle asemel et Eestile parimat presidenti otsida.
Mõttemängu korras: kui mingi ime läbi olnuksid Ergma ja Ilves Rahvaliidu ja Keskerakonna kandidaadid, siis saanuksid nad ilmselt hääli ka vastasrinnalt. Aga kui Rüütel olnuks “reformi”, sotside, respublikaanide ja isamaalaste kandidaat, kas Savisaar ja Reiljan lubanuksid oma liikmetel hääletussedelid välja võtta?
