"Vaal" galeriis näeb Pronkssõduri autori teisi töid
Esitlusele tulevad ka Pronkssõduri (1947) autori Enn Roosi teosed 1960ndatest.
Etteütleja on selles kontekstis suflöör, isik, kes teatris näitlejatele teksti meelde tuletab. Näitus "Etteütleja" esitab nelja eri generatsioonidest pärit skulptori vaatenurga sellest, kes on skulptori suflöör. Klassikud Jaak Soans ja Jüri Ojaver ning nende õpilane, värskelt Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna lõpetanud Edith Karlson esitavad oma
nägemuse sellest, kelle teksti edastavad kujurid ja mil määral on selles rollis vabadust. Enn Roosi, Nõukogude Eestis tegutsenud silmapaistva kujuri ning Pronkssõduri autori teosed annavad võimaluse tutvuda tema loominguga, teatakse ju enamasti teenimatult vaid Pronkssõdurit ning sedagi viiteta autorile.
Linnaruumi monumendid kannavad rahva ja riigi ajaloo jäädvustamise ja edastamise rolli, seega täidab kujur ühiskonnas tellimust. Skulptuurid on ka valitseva ideoloogia tööriistaks. Nii ei ole skulptoril alati vabadust improviseerida ja loomepalangut väljendada - kujud linnaruumis kannavad olulist informatsiooni, talletavad ajalugu ja nii on kujur avaliku kommunikatsiooni teenistuses. Mõnikord on suflööri roll veelgi teisenenud, omandades lausa "kõhurääkija" võimed, nagu näitab Tauno Kangro Kalevipoja püstitamisega seonduv (selle probleemiga tegeleb "Etteütlejaga" paralleelselt jooksev näitus Linnagaleriis).
Rahva jaoks muutub kuju ise suflööriks, kes sosistab möödujatele nende ridu ette, meenutades, mis on oluline, mis püha, millised on rahva ja riigi pöördepunktid ja ajaloolised tähtsündmused. Kujude märgilist rolli ühiskonnas näitavad ilmekalt Pronkssõduri ja Lihula juhtumid. Mitte alati ei ole suflööri tekst rahvale meeltmööda: kui suflöör eksib, ütleb vananenud ja eelmisest etendusest pärit teksti, tuleb ta eemaldada või teda parandada (nagu tegid kolm noormeest, kes maikuu ööl Pronkssõduri sini-must-valgeks võõpasid).
Näitus on avatud 30. septembrini.
