ÜLLE MADISE: Presidendi otsevalimine – hõbekuul?
Veelgi kummalisem on see, et valitseb üldine arvamus, nagu läheks otsevalimise puhul võim ometi kord rahva kätte, presidendiks saaks rahva selge lemmik ning võõrandumistunne kaoks. Paraku on need pettekujutelmad.
Presidendirallis erakonnale reklaami tegemise võimalus on niivõrd magus, et seda ei jätaks kasutamata ükski parlamendi-erakond, vaevalt loobuks oma noosist meedia- ja reklaamiettevõtjadki. Kui kohustus valida president riigikogus sunnib otsima ühist kandidaati, siis otsevalimine soodustab mitme kandidaadi esitamist ning nende omavahelist vastandamist. Kuna rahvas võtab kandidaatide suhtes seisukoha meedias levitatud infoga loodud imago põhjal, ei näitaks pärast taolist kampaaniat läbi viidud küsitlused enam kellegi absoluutset või absoluudilähedast ülekaalu.
Ah et mis on erakondadel kandidaadiga tegemist, kui rahvas valib?
Kampaania keskendub isikule
Ka siis, kui erakondadele kandidaadi ülesseadmise õigust ei anta, peab keegi korraldama ülesseadmiseks vajalike allkirjade kogumise. 25 000 ja isegi mitte 10 000 allkirja ei kogune niisama, keegi peab kandidaadi välja pakkuma ja allkirjade kogumist korraldama. Kui president jääb praegusesse rolli – kõrgete ametnike pidulikuks ametissenimetajaks, paraadide ja diplomaatide vastuvõtjaks –, ei ole ausat kampaaniat muule keskendada kui isiksusele. Sise- ja välispoliitilise programmi reklaamimine oleks aga rahva petmine. Presidendil ei ole põhiseaduse raamidesse jäädes mingit võimalust seesugust programmi täita. Isegi seaduse väljakuulutamata jätmise õiguse kuritarvitamisele järgneb seaduse taas vastuvõtmine riigikogus või riigikohtu otsus väljakuulutamata jäänud seaduse põhiseaduspärasuse kohta.
Ehk on otsevalimise eelis selles, et valituks osutub rahva selge lemmik? Paraku pole sedagi eelist, sest sellist lemmikut tavaliselt ei teki ja vaja on kahte valimisvooru. Teises voorus pole rahva aktiivsus kõrgem kui esimeses, erandiks on üllatusjuhud, mil teisest voorust avastatakse mõni protestikandidaat nagu Prantsusmaal aastal 2002. Tollal kogusid kõik kandidaadid esimeses voorus alla 20% häältest: Jacques Chirac sai 19,8%, Jean-Marie Le Pen 17%, Lionel Jospin 16% ja ülejäänud veelgi vähem. Le Peni teise vooru jõudmine ehmatas kodust välja ligi 80% valijaist ja võitis Chirac 82%-ga. Nõnda selge ülekaal teises voorus on pigem erand, nagu on erandlik ka presidendi äravalimine esimeses voorus.
Valimisaktiivsus ei kasva
Jutud valimisaktiivsuse kasvust ja võõrandumise vähenemisest presidendi otsevalimise korral on üldse müüt. Kui vaadata Euroopa praktikat, siis pigem on tõene järeldus, et parlamendi- ja presidendivalimistel on enam-vähem ühesugune valimisaktiivsus. Näiteks Austrias käis viimati parlamenti valimas 80%, presidenti valis aga kõigest 70% kodanikest, Portugalis jäid mõlemad protsendid 60 kanti. Slovakkias valis tänavu parlamenti 55%, kahe aasta eest presidenti esimeses voorus 48 ja teises voorus 43%. rahvast. Poola parlamendivalimistest võttis aasta tagasi osa 40% ja presidendivalimistest 50% valimisõiguslikest.
Soomes osales 2003. aastal parlamendi valimistel 70%, käesoleva aasta jaanuari presidendivalimiste esimeses voorus aga 71% ja teises voorus 74% kodanikest. Seejuures on huvitav, et Soomes seati üles kaheksa kandidaati, Tarja Halonen sai teises voorus sama napi võidu Sauli Niinistö üle kui kuus aastat varem Esko Aho üle. Pilk Leetu: mäletatavasti osutus 2002. aastal valituks Rolandas Paksas, kes esimeses voorus kogus kõigest 19,7% häältest Valdas Adamkuse 35% vastu; teise vooru Paksas aga võitis, saades ligi 55% häältest. Paksas tagandati aastal 2004 põhiseaduse rikkumise tõttu. Erakorralised valimised tõid valimiskasti juurde poole valijaskonnast, ühiskonda lõhestas vaidlus Paksase taaskandideerimise õiguse üle. Esimeses voorus sai Adamkus 31% ja Kazimira Danute Prunskiene 21% häältest, teises voorus võitis Adamkus napi ülekaaluga. Eriti rohkem näiteid polegi tuua, sest konstitutsioonilistes monarhiates presidenti ei ole ning paljudes Euroopa riikides valib presidendi parlament või valimiskogu.
Pea pooled hääled kaotsi
Kas otsevalimise teises voorus näiteks 52% valijate toetuse saanud president on ikka rohkem kogu rahva president kui riigikogus või valimiskogus valitu? Kas anname sellele presidendile võimuvolitusi juurde? Mõttekäik peaks siin olema sama, mis kaheparteisüsteemi eeliste ja puuduste puhul. Kaheparteisüsteemi imetletakse Eestis sellepärast, et see on lihtne. Valid parem- või vasakpoolse erakonna: astmelise või proportsionaalse tulumaksu, aritmeetiliselt võrdse või sissetulekust sõltuva vanemahüvitise ja ongi korras, tead täpselt, milline saab olema poliitika. Küllap seavad sel moel mõtlejad end juba ette võitjate poolele ega kujutle ennast kaotajaks jäämas. Asjata pole kaheparteisüsteemiga maades valimisosalus märgatavalt madalam kui koalitsioonivalitsusteni viiva valimissüsteemi puhul.
Muide, Suurbritannias ja Prantsusmaal tugevnevad hääled, mis nõuavad lihtsa enamusvalimise süsteemi asendamist keerulisema, ent õiglasema süsteemiga, viidates vajadusele anda igale häälele suurem kaal. Kas presidendi otsevalimise ja kaheparteisüsteemi ihalejad ikka arvestavad sellega, et need, tavaliselt ligikaudu pooled hääled, mis antakse kaotajale, lähevad kaotsi?
Kahjuks ei paneks presidendi otsevalimine inimesi oma riiki kõrgemalt hindama, vaid tekitaks hoopis pingeid juurde. Hoogsalt levitatud kujutlus, et otsevalimine välistab erakondlikud kokkulepped ning vastase valdustest luukerede otsimise, on tõenäoliselt täitumatu unelm. Kui Soomes ei teki jama ei siis, kui president valitakse otse, ega ka siis, kui teda valitakse kaude, siis seal, kus jama tekib, tekib see nii ühel kui ka teisel juhul.
