KRISTI RAIK: Kuidas aidata “uut” Ida-Euroopat?
Sama tööd teevad ka teised Balti ja Visˇegradi-riigid (Tsˇehhi, Slovakkia, Ungari ja Poola – toim) eesotsas Poola ja Leeduga.
Kuid Ukraina ja teiste idanaabrite eurolõimumine võib teoks saada vaid juhul, kui Euroopa Liit tervikuna aitab sellele aktiivselt kaasa. Euroliidu liikmetena on meil – eestlastel, poolakatel ja teistel – palju võimalusi EL-i poliitikat mõjutada. Kahjuks pole me seda seni kuigi edukalt teinud. ”Palju aktiivsust, kuid vähe mõju” – nõnda võiks kokku võtta Poola ja Leedu jõupingutused EL-i naabruspoliitikas. Eesti kohta ei saa öelda sedagi – meie pole erilise aktiivsusega silma paistnud, mõjust rääkimata.
Tõsi, EL-i huvi uute idanaabrite vastu on viimastel aastatel tunduvalt kasvanud. Sellest annavad muu hulgas tunnistust Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindaja Javier Solana ja teiste EL-i tippude rohked kohtumised Jusˇtsˇenko ja Saakasˇviliga ning Valgevene opositsiooniliidritega, EL-i eriesindajate saatmine Lõuna-Kaukaasiasse (2003) ja Moldovasse (2005) ning Gruusias korraldatud õigusriigi missioon.
“Uued” liikmesriigid (nimetus pole küll enam päris korrektne) on omalt poolt aidanud kaasa sellele, et “uued” idanaabrid on tõusnud 1990. aastate unustusest EL-i välispoliitikas päevakorda. Poola ja Leedu aktiivsus Ukraina oranzˇi revolutsiooni ajal oli diplomaatiline läbimurre, milleta EL-i roll kriisi lahendamisel oleks võinud olematuks jääda.
Teisalt pole uued liikmesriigid suutnud märkimisväärselt kujundada EL-i naabruspoliitika kontseptsiooni. Suurimat pettumust on see toonud Poolale, kes on tulutult propageerinud eraldi ”idadimensiooni” ning võidelnud selle nimel, et Ukraina tunnistataks EL-i kandidaatriigiks.
Kuid miks on uute liikmesriikide käekirja Euroopa Liidu idapoliitikas nii vähe märgata? Siin võib esile tuua kolm olulisemat põhjust.
Uued liikmed õpipoisi rollis
Esiteks pole uued liikmesmaad suutnud välja pakkuda strateegiat, mis lähtuks EL-i kui terviku huvidest ja suudaks liikmesriikide hulgas toetust koguda. Uued liikmesmaad näevad maailma kitsalt oma mätta otsast – rahvuslikest huvidest lähtuvalt –, mitte aga ei identifitseeri end EL-i välis- ja julgeolekupoliitikaga. Tõsi, oma riigi huve asetavad EL-i poliitikast kõrgemale ka vanad ja eriti suuremad liikmesmaad. Kuid uusi liikmesmaid eristab vanadest nende piiratud maailmavaade ja kitsa ampluaaga välispoliitika.
Kui meie ei ilmuta huvi Aafrika kriiside või üleilmse kliimamuutuse vastu, ei maksa oodata, et teised liikmesriigid võtaksid tõsiselt meie muresid oma lähinaabritega.
Teiseks ei ole uued liikmesriigid osanud oma seisukohtadele EL-is toetust hankida, sest neil on olnud puudulik arusaamine sellest, kuidas euroliidus asju aetakse. Siin võime lohutada end sellega, et tegemist on tüüpilise uute liikmesriikide probleemiga, millest vähehaaval välja kasvatakse. Oma soovide esitamisest ei piisa. Mõjutamine eeldab laialdast teiste liikmesriikidega konsulteerimist, partnerite hankimist ja erinevate huvide kokkusobitamist. Selleks on muidugi vaja ekspertiisi ja inimesi, mida napib eriti väikeriikidel.
Eriti oluline on suuremate liikmesriikide toetuse hankimine – vaatamata ilusale liikmesriikide võrdsuse põhimõttele kaalub Prantsusmaa või Saksamaa sõna rohkem kui Eesti või Läti oma. Idanaabrite puhul tuleb eraldi rõhutada Saksamaa rolli. Sakslaste poliitika ”Russia first” on teinud nad Ukraina ja Gruusia püüdluste toetamisel väga ettevaatlikuks, kuid Schröderi ajaga võrreldes on praegune Merkeli Saksamaa Venemaa suhtes mõnevõrra kriitilisem ning avatum kuulama Saksa- ja Venemaa vahel paiknevaid riike. Kuna Saksamaa võtab järgmise aasta algusest üle EL-i eesistumise, tuleb tema seisukohtadele praegu pöörata erilist tähelepanu. Pole võimatu, et just Saksamaa eestvedamisel pakub Euroopa Liit Ukrainale kauaoodatud liitumisperspektiivi.
Lisaks teistele liikmesriikidele suunatud lobitööle tuleb muidugi tunda ka EL-i institutsioonide eripära. Uued liikmesriigid on paistnud kõige rohkem silma Euroopa Parlamendis, kus nad on algatanud idanaabreid puudutavaid resolutsioone ja suutnud hankida toetust ka Põhjamaade ja Suurbritannia esindajatelt.
Paraku on parlamendil välispoliitikas marginaalne roll – otsused tehakse EL-i nõukogus, kuhu kuuluvad liikmesmaade valitsuste esindajad. Uute liikmesriikide ehk kõige märgatavam mõju on see, et nõukogus on hakatud rääkima Venemaast otsekohesemalt ja kriitilisemalt. Teiseks ei läheneta ”uutele idanaabritele” enam Moskva kaudu, nagu varem tavaks oli. Need muutused johtuvad muidugi ka Venemaa enda autoritarismi poole pöördumisest ning Ukraina, Gruusia ja Moldova uuest Euroopa orientatsioonist. Uute liikmesriikide ekspertiis idanaabruse alal on nõukogus tuntud ja tunnustatud, kuigi nende seisukohad ei pruugi saada toetust.
Naabruspoliitikas on keskne roll Euroopa Komisjonil, mis muu hulgas valmistab ette naabritega sõlmitavad lepingud, jälgib nende elluviimist ja jagab toetusi. Kuigi komisjon peab kaitsma EL-i ühishuve ja säilitama liikmesriikide suhtes range erapooletuse, on liikmesriikide võrdne esindatus ametnike hulgas äärmiselt oluline. Uutest liikmesriikidest värvatakse komisjoni tasapisi inimesi juurde, kuid bürokraatiamasin liigub aeglaselt.
Konkurentsi oht
Ehkki nn uutel liikmesmaadel on oma idanaabrite suhtes sarnased huvid ja eesmärgid, pole nad suutnud omavahel piisavalt koostööd teha. Selmet arendada laiemahaardelist strateegiat, on Eesti keskendunud Gruusiale, Läti Valgevenele ja Tsˇehhi Moldovale, kusjuures Ungari prioriteet on hoopis Lääne-Balkan. End suurriigiks pidav Poola pole aga võtnud kuigi tõsiselt oma tegevuse koordineerimist teiste Visˇegradi-maade ja Balti riikidega.
Koostööd raskendab seegi, et Balti- ja Visˇegradi-maadel puudub ühtne nägemus Ida-Euroopast. Baltimaad ja Poola on eelkõige mures Venemaa, Ukraina ja Valgevene tuleviku pärast ning näevad Venemaas endiselt tõsist julgeolekuohtu. Tsˇehhi, Slovakkia ja Ungari suhtumine Venemaasse on pragmaatilisem ja keskendub energiajulgeolekule. Samas on idanaabrus nende jaoks tunduvalt laiem, hõlmates Balkanit ja Musta mere piirkonda.
Balkani ja Musta mere piirkonna tähtsus kasvab oluliselt, kui EL-iga liituvad 2007. või 2008. aastal Bulgaaria ja Rumeenia. See loob pinnast EL-i idapiiril paiknevate riikide vahelisele konkurentsile ja naabruspoliitika killustumisele. On oht, et iga piiririik püüab tõmmata EL-i tähelepanu ja ressursse oma lähinaabrusele.
Ometi on uutel liikmesmaadel selge ühine eesmärk: aidata idanaabritel liikuda demokraatia ja turumajanduse poole ning integreeruda lääne struktuuridega. Selle eesmärgi nimel tuleb töötada ühiselt ja mitte ainult Kiievis ja Tbilisis, vaid ka Brüsselis, Berliinis, Londonis ja Pariisis.
