Saja-aastane Estonia: ooper ja ballett ei kao
Estonia teater võib julgelt järgmisse sajandisse astuda
Paul Himma (53) on rahvusooperis töötanud 1972. aastast, peadirektorina aga juba 12 aastat. Suures juubeliettevalmistuste möllus nendib ta: ka üks nädal enne juubelit toimuvad etendused ja teater teeb tavalist tööd ning ka nädal pärast juubelit on nii. “Aga see on üks sümboolne hetk,” tunnistab Himma siiski. “Kui ooper on pisut üle 400 aasta vana, siis võib öelda, et veerandi jagu sellest on Estonia teater ka osaline olnud.”
Kui paluda Himmal nimetada tähtsamaid pöördepunkte kutselise Estonia ajaloos, siis esimesena liigub jutt oma maja ehitusele. “Estonia seltsi inimesed, kes maja ehitamise juures olid, olid suures osas samad, kes vedasid ka Eesti vabariigi loomist,” tähendab ta. “Selles mõttes on sellel majal ja kogu tegevusel väga tugev ja patriootlik alus.”
Himma räägib, et Estonia teater ei saanud algust kuberneri käsust ega valitsuse otsusest, vaid altpoolt. Inimesed tulid kokku ja leidsid, et me peame eesti kultuurile ehitama ühe templi. Praegu on Estonial Himma hinnangul väga oluline koht eesti kultuuri jätkusuutlikkuses.
Teiseks verstapostiks nimetab Himma 1920. aastatel lavastatud esimesi ballette. Kurb verstapost on sõda, mis paiskas palju estoonlasi itta ja läände ning likvideeriti Estonia draamatrupp. See viimane on Himma sõnul seotud ka sellega, et neid peeti liiga Eesti-meelseteks.
Pärast sõda tuli hakata teatrit uuesti üles ehitama. “See oli aeg, mil teatris tehti ka ideoloogiliselt nõutud asju,” möönab Himma, “aga samas säilisid Estonia traditsioonid ja Estonia hing. Ma mäletan, kui ma tulin siia tudengina 1970. aastate alguses orkestrisse mängima – tollal oli selgelt tunda traditsioonide väärikust, väljapeetust ja põlvkondade järjepidevust.”
Ajalugu on Estonias senini tunda, sest traditsioonidega institutsioonidel nagu Estonia on oma aura ja ajastust tulenev hingus, mida uutel majadel ei ole. “Ühelt poolt kergendab see meie tegevust, teisalt paneb meile vastutuse. On teatud latt, mille alt läbi joosta ei tohi,” tõdeb Himma.
Eesti taasiseseisvumine tõi Estoniasse taas uue perioodi. Maailm avanes, paljud lahkusid ja teatril olid väga rasked ajad. Himma aga tunnistab, et nüüd on juba patt nuriseda, sest saalid on täis ja nii saab edasi minna.
Saja-aastasel Estonial on põhjust endasse vaadata. “Tihti on küsitud, kas klassikaline ballett sureb välja või kas ooper sureb välja. Seda küsiti ka kümme, viiskümmend ja sada aastat tagasi. Vastus oli siis ja on nüüd: ei sure,” raiub Himma. “Ma usun, et ka Estonia teisel sajandil tahab inimene atraktiivsust. Lisaks sellele, et ta kuuleb head muusikat, on tal midagi ka silmaga nautida. Selles mõttes on muusikateater üks väga tänuväärne kunstivorm, et ta on väga paljude eri kunstide süntees ja ma usun, et muusikateater võib Estonias täiesti julgelt oma teise sajandisse astuda.”
Algupäevil säras draamatrupp
•• Kutselise Estonia loomist vedasid noored, kahekümnendates aastates Paul Pinna ja Theodor Altermann, hiljem liitus nendega ka Karl Jungholz. “Päris teatri” idee oli õhus juba varem, kuid Estonia seltsi juhatus punnis vastu. Lõpuks nõustuti tingimusel, et kogu vastutus lasub teatriinimestel endil ning seltsi ja teatri kassad jäävad eraldi.
•• Teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhtivteadur Kalju Haan tsiteerib Vanemuise kuulsat juhti Karl Menningut, kes ütles: noorus on voorus, kuid noorus on ka kohustus. “Estonia voorus oli julgus haarata maailmaklassika järele, olgugi et sellele jäädi alla, näiteks Shakespeare’ile,” tunnistab Haan.
•• Üldiselt aga allus Estonia rohkem linnaisandate kunstimaitsele ja pakkus pigem meelelahutust kui kunstiteatrit. Tekkisid staarid, kes suutsid mängida nii operetis, draamas kui ka balletis. Haani sõnul oli Estonia teatri mitmežanrilisus ülioluline. Näitlejad said hakkama kõigega ning see ei olnud mitte ainult meisterlikkus, vaid professionaalsus kõigi lavaliste vahendite valdamises.
•• Kolm juhti jaotasid omavahel ära, et Pinna teeb operetti, Altermann komöödiat ja Jungholz draamat. “Pinna tegi teisel või kolmandal hooajal 24 lavastust,” imestab Haan. “Tänapäeval sureb lavastaja enne ära, kui 24. lavastuseni jõuab.”
•• Ühte lavastust mängiti tavaliselt paar-kolm korda, kuid oli ka menukeid. Näiteks ilusa muusikaga Leo Falli “Lõbus talupoeg” püsis repertuaaris pea kümme aastat. On mälestusi, et isegi Suure-Jaanist sõideti “suslaga” Estoniasse seda vaatama.
•• Algusest kuni draamatrupi kaotamiseni Estonia tase muudkui paranes. “1930. aastateks oli Estonia esindusteater number üks kõigis žanreis,” tunnistab Haan.
Legende Estoniast
•• Estonia seltsis mõeldi ja vaieldi 1910. aastal, kuidas panna uuele teatrimajale nurgakivi. Kuna Eesti oli tsaaririigi osa, siis mindi kuberneri juurde avaliku ürituse luba küsima. Kuberner andnudki loa, kuid vaid tingimusel, et tseremoonia ja kõik kõned peetaks vene keeles. Tseremoonia küll korraldati, kuid mitte ühtegi sõna seal ei räägitud.
•• Kui Estonia maja ehitamiseks rahvaannetusi koguti, siis tahtis ka luuletaja Juhan Liiv suurt rahvuslikku eesmärki väga toetada, kuid kuna tal polnud muud anda, siis annetas ta oma kuue.
•• 1913. aastal lavastati Eduard Vilde “Tabamata ime”, mis oli algselt kavandatud teatri avatükiks, aga selts oli vastu. Theodor Altermanni lavastuse esietendusele järgnes skandaal, sest mõned Päewalehe ajakirjanikud olevat end laval ära tundnud ja mitte ainult käitumismaneerilt, vaid ka välimuselt. Päewaleht otsustas Estoniat boikoteerida ja teatrist mitte kirjutada, kuni neid “Tabamata ime” tegelasi pole muudetud. Lõpuks lavastuse satiirilist osa vähendati, muudeti tegelaste välimust ning keskenduti hoopis Leo Saalepi tegelaskuju isikudraamale. Päevaleht kirjutab Estoniast veel tänaselgi päeval.
•• 9. märtsil 1944 toimus märtsipommitamine, mille tagajärjel hävis Estonia vana hoone ning uus maja sai rängalt kannatada. Kuna aga pommitamine toimus Eduard Tubina balleti “Kratt” ajal, läks liikvele legend, et Kratt olnudki kohapeal, mistõttu selline õnnetu asi juhtunudki. Kratt ise põgenes täies grimmis läbi linna varjendisse, kus hirmunud rahvas karjus talle: “Mine ära! Mine ära!”
•• Väidetavalt on üks tulekahju saanud Estonias alguse balleti “Tulilind” ajal.
Voldemar Kuslapi naljanurk
•• 1964. aastast Estonias töötanud bariton on kirja pannud mõned tõsilood Estonia teatrist.
•• Meie suurkuju Georg Ots unustas ühe opereti etendusel oma teksti. Osavalt mängis ta end suflööri lähedusse ja sosistas: “Lully, ütle palun sõnu!” Lully oli pistnud prillid nina otsa ja vastanud: “Muuseas, ma juba ütlesin!”
•• Lähimineviku bariton oli unustanud oma aaria. Suflöör sosistas talle hüsteeriliselt teksti ette, mille peale närviline bariton vastanud: “Sõnu tean ma niigi, viis ei tule meelde!”
•• Nikita Hrusˇtsˇovi välkvisiidi puhul korraldati Tallinnas suur galakontsert. Solist Georg Talesˇ ajas Petrovi aaria sõnad lootusetult segamini. Pahanduse peale selgitanud Talesˇ: “A voot, ljäähen laavale, eesimezes reas puha kiilakad, mõistatasin, milline neist see Nikita on – ja tekst oligi meelest läinud.”
•• Nimekas bariton Vootele Veikat oli põhjustanud ühel etendusel koomilise prohmaka. Ta pidi ansamblis laulma: “Me kiskleme siin igaüks ise kanti nagu luik, haug ja vähk“ (Krõlovi valmi kangelased), aga tema põrutas: “Nagu kurg, täi ja ahv!” Segadus oli üleüldine – vappuvaid õlgu ja homeerilist naeru oli nii laval, orkestris kui ka saalis.
•• Endel Pärn armastas tihti korrata Paul Pinna kuulsat sententsi: “Teater, see on hullumaja, operett aga maruhullude osakond!”
•• Vello Viisimaa tõlgendas vaimukalt kuulsat Stanislavski lauset “Ei ole suuri ega väikesi rolle – on suured ja väikesed näitlejad”. Vello versioon kõlas: “Ei ole suuri ega väikesi näitlejad, on vaid suured ja väikesed palgad…”
•• Vello armastas häält lahti laulda Estonia direktorite nimedega: “Hammer, Lauter, Kääramees – need on põrgus kõige ees!”
Uus ooperimaja vajab ühiskondlikku lepet
Loomingulise juhina kolmandat hooaega alustav Arvo Volmer (43) töötab Estonias 1985. aastast, mil ta alustas dirigendina. Tema hinnangul on ajalugu andnud teatrile kogemustepõhised teadmised – traditsioon aitab ennetada levinud probleeme ja töö sujub ladusamalt.
Estonia saja-aastase ajaloo verstapostideks võib Volmeri hinnangul pidada esimest ooperietendust – “Öömaja Granadas” 1908. aastal –, esimest Richard Wagneri ooperi ettekannet Eesti teatris – “Lendav hollandlane” 1925. aastal – ning kindlasti märtsipommitamist, mis viis Estonia draamatrupi sulgemiseni.
“Selle kaotamine ning otsus, et Estonia on edaspidi ooperi- ja balletiteater, on andnud Estoniale tänase näo,” põhjendab ta. “Draamatrupp kaotati, sest taheti spetsialiseeruda. Kui me tahame näha head draamat, siis Linnateatris, Draamateatris ja mujal on selleks ju piisavalt võimalusi.”
Estonia seni viimaseks verstapostiks peab Volmer praegu keskpaika jõudnud ümberehitust. Tema nägemuses annab veel palju ära teha publikupoolel, proovisaalides ning eriti oluline oleks tuua keldrist välja noodikogu, mis kannab kogu Eesti kultuurilugu. “Estonia võiks selle tulemusena muutuda avatud ühiskondlikuks institutsiooniks.”
Volmeri suurim kunstiline eesmärk, tuleviku verstapost, on tuua Estonias lavale Wagneri enam kui sada aastat tagasi kirjutatud “Nibelungide sõrmus” – üks lääne kultuuri märk. “Seal on ainult piiiiisikesed “agad” sees,” nendib ta pöidla ja nimetissõrme vahel “aga” suurust demonstreerides. “See nimelt ei mahu Estonia lavale ära.”
Talle teeb nalja, kui ajakirjandusse ilmub aeg-ajalt taas Estonia uue maja teema. “Ma arvan, et kindlasti on igal erakonnal oma rahastaja, kes tahab seda au endale saada, aga selleks peab olema ühiskondlik lepe, et Estonia peab kasvama ja ka Estonia eelarve peab kasvama,” tõdeb Volmer. “Ma olen veendunud, et Estonia peab olema just siin – see maja on ehitatud annetustest ja seda on hoole ja armastusega hoitud ja taastatud.”
Nii peakski Estonia teatrimaja jääma oma kohale ning endisele Uuele turule ja Tammsaare parki peaks rajama uue teatrisaali, mida saaks kasutada ka suure kontserdisaalina, millest Estonia praegu puudust tunneb. “Noh, et vajutad nupule ja tekib lavaauk ja kerkivad lava seinad ja katus tuleb peale,” kirjeldab ta. “Igasugused jutud sellest, kas Tallinna siluetti peab ilustama mingite poegade või tütardega, lõppeks siis ära, sest sellega oleks pargiruum lahendatud.”
Estonia uus ajastu — noored estoonlased
Noor bass Priit Volmer (28) töötab Estonias 2000. aastast. Nagu praegune loominguline juht Arvo Volmer panustab uuele põlvkonnale, nii andsid ka varasemad loomingulised juhid Paul Mägi ja Arne Mikk võimalusi neile, kes “kaela kandma” hakkasid.
Priit ei imesta üldse, et umbes temavanused noored panid kunagi Estonia teatrile aluse. “Aeg oli teine, oli rahvuslik ärkamine, eneseteadvuse tõus, tol hetkel oli olukord, kus oli vaja midagi ära teha,” leiab ta. “Vaevalt nad mõtlesid: teeme nüüd maja, mis püsib terve sajandi. Nad lihtsalt lükkasid veerema ühe lumepalli, mis kasvas ja kasvas.”
Ega praegustestki noortest taha keegi majale alla jääda, nendib Priit. Kõik tahavad olla tasemel, millele Estonia on saja aastaga tõusnud. Seda neilt ju oodataksegi.
“Mulle meeldib jääda kauemaks majja. Või kui on “esikapidu” ja kogu seltskond on juba teise saali valgunud või garderoobides laiali, siis meeldib mulle minna korraks pilkaselt pimedale lavale, kui ka saal on pime,” tunnistab Priit. “Seisad seal pimeduses keset lava ja lased energial endast läbi voolata. See on selline kihvt tunne, mida ei oska seletada. Sa kujutad ette, kes kõik on seal saalis istunud ja kes laval käinud.”
“Mul on südamest kahju, et ma olen nii hilja sündinud, et ei ole näinud laval Georg Otsa ega Tiit Kuusikut,” ohkab Priit. “Neid oleks tahtnud oma silmaga näha – mis vägi on selle mehe sees, kes suudab tuhat inimest oma lõa otsa saada ja teha nendega mida tahes. See on asi, mida ei saa õppida, aga igaüks loodab, et ka temas on midagi sellist.”
Priit meenutab Tammsaare teoseid, kuulus kirjanik tegi juba mitukümmend aastat tagasi vahet Vanemuisel ja Estonial – Vanemuises on hea ühtekuuluvustunne ja sisemine energia, aga Estonia on suurem ja meelitab kõik teatri säravamad kujud varem või hiljem siia. “See on nii kujunenud, et Eesti parimad jõud koonduvad siia,” leiab ka Priit. “Seepärast ongi Estonia rahvusooper.”
Priit loodab väga, et Estonia ei liigu samas suunas, nagu mõni Inglise kõrgliiga jalgpalli-klubi, mille tulemused on ekstraklassist, kuid kus ei mängi mitte ühtegi inglast. Estonia lavale peaksid jääma ikkagi eestlased.
Estonial on tulevikku, usub Priit. Noortepundi iga lüli hingab samas rütmis ning neil on ka küllaga mängulusti. “Teatrit tuntakse muidugi selle järgi, kes on tema kõige säravamad tipud, aga ma arvan, et me oleme praegu sellises kohas, kus meil ei olegi seda vaja, meile on tähtis ühtne löögirusikas,” leiab ta.
Kodupublik ihkab surematuid klassikuid
Estonia peaprodutsent Neeme Kuningas (51) tuli Estoniasse tööle juba 19-aastasena. Ta mäletab koridoris valitsevat pühalikkust – kuidas Georg Otsa ja teiste suurte kolleegide möödudes selg sirgeks aeti ning kuidas ta esimest koda fraki selga pani ning peegli ette seistes sellest riideesemest väärikus tekkis.
“Nõukogude ajal oli teater kogu elumõte ja sisu ning kellelgi ei tulnud pähegi teha rahvusvahelist karjääri ja siit kuskile välja saada, kogu elu käis siin teatris,” meenutab Kuningas. “See oli selline romantikute põlvkond – ametiühingud küll olid, aga need jagasid pakke ja tuusikuid pioneerilaagrisse, ei peetud kinni proovi lõpuaegadest ning keegi ei pidanud kummaliseks, kui proov lõppes alles siis, kui asi valmis oli. Inimesed põhimõtteliselt elasid siin teatris.”
“Estonia vaim seisneb ka selles, et siin pole võõras ka staarikultus, kuid valdav on ikka tunne, et see on ansambliteater.”
Estonia on Kuninga nägemuses justkui perekond, kus on isad ja lapsed, autoriteedid ja ulakad. “Me oleme ahelatega üksteise külge seotud, me sõltume üksteise iseloomust ja temperamendist,” lisab ta. “Siin töötab 500 inimest, kellest pooled on madala valulävega ja tunnustust vajavad loominguinimesed ning teised loovad esimestele töötingimused.”
“Kui meid tahetakse pilada, siis öeldakse, et me oleme kostümeeritud kontsert,” muigab Kuningas. “Üks kõrgelt haritud muusik ütles, et pigem peaks väljasuremise vältimiseks pingutama akadeemiline muusika, sest muusikateater on palju atraktiivsem.”
Kuningas hindaks Estonia teatri positsiooni kolme geograafilise mõõtme kaudu.
Esimene neist on kohalik, kus Estonia ei ole eriti hinnatud – seda näitab tema hinnangul kas või raha hulk, millega ollakse valmis teatrit toetama. Teine on piirkondlik (Baltikum, Skandinaavia ja Loode-Venemaa), kus Estonial on oma koht ja kus jälgitakse, et repertuaar ei sarnaneks näiteks Riia või Stockholmi ooperi omaga, vaid täidaks oma nisˇsˇi. Kolmas mõõde on üleilmne. Et Estoniat Euroopas või maailmas märgataks, on vaja midagi marginaalset, millega silma jääda. Selleks on eesti algupärandid.
Paradoksaalne on Kuninga sõnul see, et mida hinnatakse maailmas, ei meeldi kohalikele. “Inimestel on eesti asja kohta eelarvamus, meil on raske seda repertuaaris hoida, sest eestlane justkui põlgab oma asja.”
Samal ajal kui Estonia püüab täita kõiki väliseid ootusi, on vaja pakkuda ka surematuid klassikuid neile omainimestele, kes ei saa minna näiteks Verdit kuulama Inglismaale Covent Gardenisse.
Estonia kuldaeg staaridega
Priimabaleriin Tiiu Randviir (68) sattus Estoniasse juba kuueaastaselt, sest ta isa töötas näitlejana sealses draamatrupis, mis hiljem läks Draamateatrisse. Üle turu, nagu nad ise ütlesid.
“Minul oli väga õnnelik teatrielu,” tunnistab Randviir. “Pärast balletikooli lõpetamist tantsisin ma esimese tööna Estonias “Luikede järves” peaosas.” Ta mäletab seda väga täpselt, see oli 1956. aasta 20. märtsil kell 19, ta oli siis 18-aastane.
“Ma mäletan, et kui Georg Ots mööda läks, siis süda hakkas kohe hirmsasti taguma,” meenutab ta. “Ja kujutage ette, kui pärast esietendust kõik lava taga õnnitlesid ja ma tõstsin silmad ja nägin, et Georg Ots tuleb…minu poole.” Teistest polnud noorel baleriinil tol korral asjagi, suurest õnnest segasena ei mäleta ta sedagi, mida Ots talle ütles.
Kuid foto sellest hetkest on tal endiselt alles. Nendele inimestele sai Randviir kolleegiks: Hendrik Krumm, Urve Tauts, Lidia Panova, Margarita Voites, Anu Kaal, Georg Ots, Tiit Kuusik. “Ma olin nende seltskonnas ja see tähendas mulle muidugi väga palju,” lausub Randviir. “Minu jaoks oli see kuldne aeg.”
“Siis oli väga palju galakontserte ja kui Hendrik Krumm või Georg Ots minu ees laulsid ning mina pidin pärast “Don Quijote’i” pas de deux’d tantsima, siis ma juba teadsin, et mul läheb väga hästi,” mäletab Randviir. “Sest ma kuulasin alati iga nooti, mis nad laulsid, ja see innustas mind väga.”
Kuldaja artistid olid palju koos ja said hästi läbi. Oli ka konkurentsi, mis Randviiru arvates on ajast aega kõikidele teatritele omane, sest teater on subjektiivne asi ning kunstnik on nagu viiul – nii tundlik kõigele. “Teater on teater –, kes sai läbi ja kes ei saanud,” nendib Randviir. “Aga nende seltskonnas oli mul ikka väga hea.”
Randviir leiab, et ei ole mõtet seda aega üle romantiseerida, kuid ometi just nende inimeste pärast tulid inimesed teatrisse. “Kui esimesed solistid, kes töötavad välismaal (Anneli Peebo, Age Oks ja Toomas Edur jt), oleksid Estonias, ei räägiks me praegu sellest, et meil ei ole kedagi, kelle pärast teatrisse minna.”
Estonia teatri ajalugu faktides
•• 1865 Oktoobris asutatakse Tallinnas Estonia selts
•• 1906 16. septembril (vkj) toimub kutselise Eesti teatri Estonia avamine Tallinnas. Paul Pinna on selleks puhuks lavastanud Mait Metsanurga näidendi “Päikese tõusul”.
•• 1907 28. novembril (vkj) on Estonia esimene operetietendus, Hervé “Mamzelle Nitouche”. Lavastaja Paul Pinna.
•• 1908 14. novembril (vkj) esimene ooperietendus Estonias, Konradin Kreutzeri “Öömaja Granadas”. Dirigent Adalbert Wirkhaus, lavastaja Paul Pinna.
•• 1909 28. jaanuaril (vkj) esietendub Estonias Friedrich Schilleri “Salakavalus ja armastus”, esimene menukas lavastus draamatrupi klassikarepertuaarist. Lavastaja ja Ferdinandi osa täitja on 23-aastane Theodor Altermann.
•• 1911 1. aprillil (vkj) esietendub Estonias esimene eesti operett – Adalbert Wirkhausi “Jaaniöö”. Libreto autor ja lavastaja ning Paruni osa täitja on Paul Pinna.
•• 1912 8. mail luuakse Estonia muusikaosakond (EMO) ja selle segakoor, millest 1920. ja 1930. aastail kujuneb Tallinna silmapaistvaim kontserdikoor. Esimene dirigent on August Topman.
•• 1913 6.–8. septembrini (vkj 24. – 26. augustini) toimuvad Estonia uue teatri- ja kontserdihoone avamispidustused. Avaetendus on William Shakespeare’i “Hamlet” Theodor Altermanniga nimiosas. Lavastaja Karl Jungholz. Teine avaetendus on Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna”. Lavastaja ja Arthuri osa täitja Theodor Altermann. Pidustused lõpetab Engelbert Humperdincki ooper “Hans ja Grete”.
•• 1914 Augustis, kui puhkeb Esimene maailmasõda, lähevad kõik Estonia teatri ruumid peale teatrisaali sõjaväehospidali käsutusse.
•• 1922 28. septembril esietendub Estonias Léo Delibes’i “Coppélia”, esimene õhtut täitev ballett selles teatris. Ballettmeister ja Svanilda-Coppélia osa täitja on Viktorina Krieger Moskva Suurest Teatrist.
•• 1925/1926 Sel hooajal alustab Rahel Olbrei Estonias püsivalt tegutseva balletitrupi rajamist. Muuhulgas asutab ta ka balletistuudio.
•• 1928 8. septembril esietendub Estonias esimene rahvuslik ooper, Evald Aava “Vikerlased”. Dirigent Raimund Kull, lavastaja Hanno Kompus. Ooperil on Estonias olnud kolm korduslavastust.
•• 1937 26. ja 27. aprillil toimuvad Helsingis Estonia balletitrupi esimesed võõrusetendused.
•• 1939 24. veebruaril esietendub Estonias Albert Kivikase Vabadussõja-aineline “Nimed marmortahvlil”. Dramatiseering August Annistilt. Lavastaja Ants Lauter.
•• 1944 24. veebruaril esietendub Estonias esimene eesti ballett, Eduard Tubina “Kratt”. Koreograaf-lavastaja Rahel Olbrei.
•• 1944 9. märtsi Tallinna pommitamisel hävib vana Estonia hoone ja ka uus saab rängalt kannatada. Pooleli jääb Eduard Tubina balleti “Kratt” kuues etendus.
•• 1945 Kevadel moodustatakse Estonia teatri juurde draamaõpperühm. Siin alustavad oma teatriteed Gunnar Kilgas, Lia Laats, Vello Viisimaa jt.
•• 1947 7. novembril toimub Alar Kotli projekti järgi taastatud Estonia teatri- ja kontserdimaja pidulik avamine.
•• 1949 13. jaanuaril esietendub Estonias draamatrupi viimane klassikalavastus – Shakespeare’i “Othello”. Lavastaja on Andres Särev. Othello – Kaarel Karm ja Ants Lauter. Desdemona – Aino Talvi ja Heli Viisimaa. Jago on üks Ants Eskola tipposatäitmisi.
•• 1951 22. veebruaril esietendub Estonias Sergei Prokofjevi ballett “Romeo ja Julia”. Lavastaja Senta Ots. Järgnevatel kümnenditel saab sellest enimlavastatud ballett. Kolmel korral on koreograaf Mai Murdmaa, kahel Tiit Härm.
•• 1969 31. oktoobril esietendub Estonias Sulev Nõmmiku, Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikal “Pipi Pikksukk” Astrid Lindgreni lasteraamatu järgi. Esimesed Pipid on Helgi Sallo, Anu Kaal ja Katrin Karisma. Muusikali ootab 402 etendust.
•• 1974 28. veebruaril esietendub Estonias Giuseppe Verdi “Traviata” seitsmes lavastus, mida 13. märtsil 1994 mängiti 200. korda. Dirigent Neeme Järvi, lavastaja Arne Mikk. Osades Anu Kaal, Margarita Voites, Hendrik Krumm, Ivo Kuusk, Georg Ots jt.
•• 1991 7. oktoobril esinevad Estonia talveaia avaõhtul ooperisolist Urve Tauts ja teatri keelpillikvartett.
•• 1997 15. detsembril kuulutab president Lennart Meri välja seaduse, mis annab Estoniale rahvusooperi staatuse.
•• 2004 22. oktoobril mängitakse rahvusooperis Estonia pärast 55-aastast pausi taas draamalavastust “Teatriromanss”.
