Aga samal ajal, kui riik aru pidas, kas valida endale pidupäevadeks kõ-nelev lipsunõel või marionett, hakati riigikogu kultuurikomisjonis taas plaani pidama rahvusringhäälingu seaduseelnõu teemadel. Vahepealsest presidendivalimisest oli nii palju kasu, et seegi seadus muutus vahepeal kohaliku kultuuri tõetruuks peegliks. Ma ei tahaks halvustada seda seaduseprojekti, sest ka Pätsi ajastut Eestis võib hea sõnaga meenutada. Selle asemel sooviksin nentida, et Eesti ideoloogia on viimase kümne aasta jooksul muutunud: teoreetilis-romantilise demokraatia asemele on astunud pragmaatiline prêt-à-porter demokraatia.
Taasiseseisvunud Eestit iseloomustas esialgu tugev detsentraliseerimispüüe. See oli väga loomulik, sest toimunud riigipööre väärtustas vähemalt loosungite tasandil kõike, mis vastandus eelmisele tsentraliseeritud riigile. Selle protsessi osaks olid nii erastamised kui ka peenemad ümberkorraldused riigisektoris. Võimude lahususe põhimõte ei peatunud mitte ainult kohtu-, täidesaatva ja seadusandliku võimu eristamisel, vaid läks veelgi kaugemale. Nii toodi sõjaeelsest ajast Saksa seadusruumist laenatud avalikõigusliku juriidilise isiku mõiste, mis tähendas, et riik delegeeris teatud avalike huvide rahuldamise selle huviga otseselt seotud ühiskonnagruppidele.
Enamik sündis vigasena
Ideaalis pidid avalik-õiguslikud isikud olema eri põhjustel ka sõltumatud riigist, selleks et demokraatia igapäevane teostamine haaraks rohkem kodanikke kui ainult ametnikud ja poliitikud. Nii peavad ülikoolid olema avalik-õiguslikud (kui nad ei ole eraülikoolid), et riik ei saaks neile dikteerida noortele manustatavat ajupesu.
Rahvusraamatukogu peab olema avalik-õiguslik, et riik ei dikteeriks, milliseid raamatuid osta ja milliseid mitte. Rahvusringhääling peab vältima riigi-asutuse rolli, sest sellisena on tal oht muutuda mõne partei propagandamasinaks jne.
Need olid ilusad mõtted, ent praktikas sündis enamik 1990-ndatel loodud avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid vigasena, kuna tihti puudusid seadustes deklareeritud õiguste rakenduslikud sätted. Aga vähemalt püüti teooriat järgida, ehkki praegu jääb mulje, et avalik-õiguslikud isikud olid kui kolm talve koolis käinud talupidajatele usaldatud ülehelikiirusega lennukid. Talupoja jaoks kahtlemata uhked, aga nende otstarbest väga aru ei saadud.
Ometi, nagu mäletame, noor riik aina õppis ja nii oli 2000. aastal vastu võetud Eesti haigekassa seadus vähemalt teoreetiliselt kõige lähemal avaliku huvi laiema esindatuse ideaalile. Tuletame meelde, et haigekassa nõukogus on nii viis riigi esindajat kui ka viis tööandjate ja viis kindlustatute esindajat. Tagantjärele tundub, et selline Eestis haruldane avalike huvide tasakaalustatus oli ka teatud romantilis-demokraatliku ja teoreetilise detsentraliseerimise tipuks. Pendel oli jõudnud ühte äärmusse ja nüüd võis alata vastupidine areng.
Samasse aega jääb veel ühe juhtmotiivi ümberpöördumine. Detsentraliseerimise ja erastamise laineharjal muutus 1990-ndatel aksioomiks, et avaliku sektori asutus on olemuslikult vähem efektiivne kui erafirma. Ühest küljest taotles see loosung avalike teenuste viimist erafirmade kätte, ent teisest küljest piitsutati samal ajal avaliku sektori asutusi üle võtma erasektori töömeetodeid.
Mõisted nagu “mõõdikud” ja “avaliku sektori turundus” on just nimelt sellele ajastule iseloomulikud viljad. Ometi saabus siingi kriis. Eesti Televisiooni majandusliku võimsuse kasv pärast reklaami taastamist 1999. aastal oli selline, et riik otsustas kaks aastat hiljem oma senise ideoloogia ümber hinnata.
Eemale kodanikuühiskonnast
Kui enne peeti ideoloogiliselt õigeks, et kodanik hakkaks ka ise vähemalt osaliselt otse maksma avaliku hüve (arstiabi, koolid, pensionisambad) tarbimise eest, siis nüüd leiti, et televisiooni ja raadio puhul on turul raha äravõtmine lubamatu. Muidugi olid selle otsuse tegemiseks väga kaalukad põhjendused, mida ma ei sea kahtluse alla, ent ideoloogilise pöörde fakt jääb alles.
Edaspidine seaduseloome näitab, et avaliku sektori väiksem efektiivsus ei ole mitte aksioom, vaid riigipoolne nõue. Vaid nii saab käsitleda tulevase rahvusringhäälingu eri tekstiversioonides esinevaid sätteid, milles seatakse kahtluse alla erasektoris tunnustatud põhimõtteid.
Nii näiteks kasvab uues seaduses rahvusringhäälingu nõu-kogu kompetents, mis tugevdab vertikaalset hierarhiat ja aeglustab otsuste vastuvõtmist. Samal ajal kui erasektoris räägitakse, et toote kommunikatsioon annab tihti rohkem kui poole toote hinnast, proovis vähemalt üks rahvusringhäälingu seaduse versioon seda keelata.
Kõige kaugemale on aga praegune riigiloogika kunagisest kodanikuühiskonna ja riigi detsentraliseerimise loogikast jõudnud uue rahvusringhäälingu nõukogu plaanimisel.
Teatavasti peaks see olema moodustatud ainult poliitikutest, kes esindavad proportsionaalselt riigikogu fraktsioone. Tulemuseks on see, et iga uue valitsuskoalitsiooniga võib tekkida vajadus vahetada ringhäälingu juhte. See on aga ülimalt tõenäoline, vaadates praeguse ühiskonna politiseerituse trendi.
Kui nüüd võrrelda rahvusringhäälingu ja haigekassa nõukogude kooslust, siis tuleb küsida: miks on tähtis, et rahvusringhäälingu nõukogus ei oleks esindatud laiemaid ühiskonna huvigruppe? Kui keegi ütleb, et ka poliitikud töötavad nõukogus ühise avaliku hüve nimel, siis see seletus on pooleldi vale, kuna ilmavaatest sõltumata on poliitikud tahes-tahtmata allutatud võimuloleku imperatiivile. Seda, kuidas see eesmärk pühitseb abinõusid, oleme me nüüd juba näinud.
Mul on tunne, et rahvusring-häälingu seaduseelnõu on vaid üks meie riigi vaimse tervise sümptomitest. Võib-olla selles on mingi seaduspära, et ühe riigi 15. tegevusaastal väsitakse laia-põhjalise demokraatia mängimisest.
Ma ei ütle, et poliitikutest koosnev ringhäälingunõukogu on aidsi ja rahvusvahelise terrorismi järel kõige halvem asi. Lõpuks on ju nõukogus inimesed, kes võivad oma erihuvide nimel tuua ringhäälingu eelarvesse palju raha ja samal ajal võimaldada majanduslikult efektiivsemaid lahendusi. Samas mäletame ajaloost, et populistlikke pehmeid diktaatoreid meenutatakse tihti hea sõnaga.
