ALEKS LANGE: Paha lugu “Selle ilma väetitega”
S. Vititski nime taga peidab end üks kuulsast vendadest-Strugatskitest, nimelt noorem – Boriss. Eriti põhjalikult ta oma isikut ei varja ja ega sel oleks ka erilist mõtet, sest “Selle ilma väetid“ kannab esimestest lehekülgedest alates äratuntavalt Strugatskite kaubamärki. Hoolimata asjaolust, et raamatu tegevus kulgeb tänapäeva kauboikapitalistlikul ja kriminaalsel Venemaal, on tegelased oma ebatavalistest võimetest hoolimata inimlikku päritolu ja intriigi käivitanud sündmusedki labaselt maised.
Klassikutest vendadepaari loomingu arvukal austajaskonnal oleks üle pika aja taas põhjust rõõmu tunda, kuid paraku on Varraku välja antud “Selle ilma väetite“ tõlge masendav lugemine. Raamatu tõlkijal Margus Leemetsal on olnud suuri raskusi kirillitsas häälduse kohaselt kirja pandu tagasi “saksa tähtedesse” toomisega, kirjapandu ülekontrollimist pole ta aga vaevaks võtnud. Nii kubiseb tõlge valesti kirjutatud nimedest, terminitest, lisaks muud kirjavead ja ilmsed russitsismid. Raamatus esinevate isiku- ja kohanimede ning muu säärase õigekirja kontrollimine peaks olema toimetajatöö enesestmõistetav osa. Sinisilmne ja vanamoeline lootus küll, kuid milleks vastasel korral üldse toimetajatele palka maksta? „Selle ilma väeteid“ lugedes on raske uskuda, et toimetajaks märgitud Evi Laido jõudis lugemisega pealkirjast kaugemale.
Mõned näited. Kurikuulsa Obersturmbannführer’i nimi oli Otto Skorzeny, mitte Skorzeni, ja tõlkida tema juhitud „Operatsiooni Greif“ kui “Operatsioon Raisakotkas“ on saavutus omaette. Tuntud tugitoolidetektiiv oli Nero Wolfe, mitte Wolf. Sionistidest terroristid mõrvasid krahv Folke Bernadotte’i, mitte Bernadotti. Taani astronoom ja -loog oli Tycho Brahe, mitte Tihho Brage. Ja raamatute tõlkimise või toimetamisega tegelevad inimesed võiksid piiblit vähemalt niipalju tunda, et tähtsamate tegelaste nimesid teada ja õigesti kirjutada.
Tõlget läbiva nimepilastuse tipp saabub leheküljel 100, kus leiab äramärkimist keegi Darvin. Just nimelt: Darvin, v-tähega keskel. Olgu nende eespool toodud (ja hulgaliselt toomata jäänud) näidetega kuidas on, võib-olla tõesti on liiga palju nõuda, et raamatu kallal ametis olnud tõlkija ja toimetaja veedaksid tunnikese teatmeteoste seltsis. Charles Darwin on siiski nimi, mille natukenegi haridust nuusutada saanud inimene peaks suutma õigesti kirjutada ka siis, kui ta on ära joonud liiga palju Bifiterit Shwepsiga või lõpetas alles hiljuti Barby-nukkudega mängimise. Või olid need siis Beefeater, Schweppes ja Barbie?
Kes on Duremar?
Mõistagi ei ole Varraku väljaandes mitte ühtegi joonealust märkust ega selgitust, kuigi raamatus leidub hulk kas või lühidat selgitust vajavaid nimesid ja termineid, mis üpris tõenäoliselt on teksti mõistmiseks olulised. Võib ju eeldada, et Strugatskite lugeja on keskmisest intelligentsem ja entsüklopeediliste teadmistega. Aga kui isegi raamatu tõlkija ja toimetaja ei saa ka Darwini nime õigekirjaga hakkama, pole ilmselt mõtet loota, et keskmine lugeja teab, mis stiilis kirjutas Boussenard, millega paistis silma kantsler Seguier, keda kutsuti Quinbus Flestriniks või kes on kaane armastav Duremar.
“Selle ilma väetid“ ei ole küll parim teos, mis vendadelt Strugatskitelt nii kahasse kui ka üksikult on ilmunud, ent ikkagi väärinuks raamat paremat kohtlemist.
SELLE ILMA VÄETID
S. Vititski
Tõlkinud Margus Leemets
Varrak
