Greenpeace: keegi peab võimuritele survet avaldama
Greenpeace’ile omane otsene sündmuste kulgu sekkumine pole päris võõras ka Eestis. Kunagi tegutses samadel alustel Eestis Roheline Rügement, mille liikmed ronisid puude otsa, takistamaks Vabaduse väljaku kõrval oleva haljasala hävitamist väidetavalt hädavajaliku diagnostikakeskuse rajamise tarbeks. Kuid üldiselt jäävad Eesti keskkonnaaktivistid siiski sündmuste leebeteks mõjutajateks.
Eesti Rohelise Liikumise eestvedaja Valdur Lahtvee ei välista aga ka vajadusel karmimaid meetmeid.
Eesti Roheline Liikumine on Greenpeace’iga koostööd teinud Eestit läbivate radioaktiivsete jäätmete veo tõkestamiseks ning Eesti vetesse uputatud sõjamaterjali leidmiseks aastail 1990–1996. Koostöö paljastas katsed toimetada Eestisse ohtlikke jäätmeid. Koostöö suurimaks õnnestumiseks peab Lahtvee aga seda, et rahvusvaheline merendusorganisatsioon IMO kuulutas Läänemere eriti tundliks merealaks. Nüüd saavad Läänemere-äärsed riigid võtta meretranspordiriskide vähendamiseks märksa tõhusamaid meetmeid.
Lahtvee usub, et lisaks kampaaniatele on Greenpeace’i jõud just osavas diplomaatias ja lobitöös.
“Olen sellidega koostööd teinud alates 1990. aastast ja tean omast kogemusest, et Greenpeace tegutseb vägivallatult, ei lõhu ega riku midagi ja oma väidete tõendamiseks teevad nad kõvasti eeltööd ja põhjalikke uuringuid,” sõnab Lahtvee.
Ainus, milles saab Greenpeace’i süüdistada, on loata sisenemine või keskkonnavaenuliku tegevuse jõuga tõkestamine. “Eestis oleks nende sekkumine igati teretulnud,” ütleb Lahtvee, “sest meil saab riigi rolli ja keskkonnakaitse ahendamisest eriti ilmekaid näiteid tuua just üle-eelmise valitsuskoalitsiooni ajast. Siis kaotas tollane keskkonnaminister nõude, et kinnisvaraarendaja peab enne arendama hakkamist koristama pinnasest ja põhjaveest normi ületava reostuse. Nii kingiti kinnisvaraarendajatele iga reostuskolde kohta kümneid miljoneid kroone ja maeti jääkreostus piltlikult öeldes kuhugi asfaldi alla meie ja meie laste tervist ohustama.”
Sõltumatu skandalist
Greenpeace’i Soome üksuse aktivist Satu Pitkänen ei kavatse salatagi, et organisatsiooni eesmärk on olla skandaalne.
“See on küll tõsi, kuid kahjuks kipuvadki paljud inimesed meid vaid selle järgi hindama,” tõdeb Pitkänen. “Nad ei vaevu endale selgeks tegema, mispärast meie inimesed on otsustanud ennast näiteks kuhugi puu külge aheldada. Meie ainus viis selle muutmiseks on pädeva info edastamine ja lootus, et see jõuab ka avalikkuseni. Meie tugevus on ka võime pakkuda lahendusi.”
Pitkänen ütleb, et üks tema ja paljude teiste Greenpeace’iga liitumise põhjusi on olnud organisatsiooni sõltumatus.
“Radikaalsemate organisatsioonidega on meil raskem koostööd teha, sest see satuks vastuollu meie mittevägivaldsete põhimõtetega,” sõnab Pitkänen. “Muidugi üritatakse meid ühte patta panna. Soomes on levinuim kuulujutt, et Greenpeace teenib Saksa paberitöösturite huve, sest me oleme Soome metsanduspoliitika vastu. Kahtlejatel soovitan lihtsalt vaadata meie koduleheküljelt meie toetajate nimekirja.”
Pitkänen peab Greenpeace’i üheks suuremaks tagasilöögiks vaalapüügi jätkamist, mida teeb näiteks Jaapan, vaatamata moratooriumile. Samuti levib tuumaenergeetika ja tuumarelvade loomine.
“On jube pettumus näha kerkimas järjest uusi probleeme,” nendib Pitkänen. “Kuid valitsusväliseid organisatsioone on vaja. Keegi peab ju võimuritele survet avaldama. Sama oli rassismiga USA-s. Segregatsiooni ei murdnud mitte valitsus, vaid rahva tahe.”
Uimasuse vastu
Mürgitanker Probo Koala kriisi lahendamisel keskkonnaministeeriumi esindanud asekantsler Allan Gromov on Greenpeace’ist rääkides filosoofiline.
“Greenpeace meenutab organisatsioonilt ristisõdijaid, templiordut ja õilsaid röövleid,” arutleb Gromov. “Nad on sihikindlad ja õilsate eesmärkidega inimesed, kuigi sõu on nende puhul sageli silmatorkavam kui sisu.” Gromov tunnistab, et temagi peas on tekkinud Greenpeace’i motiivide kohta vandenõuteooriaid.
“Ma ei tea, kes neid rahastab, paljud ei tea, kuid ma pole ka vastust otsinud,” tõdeb Gromov.
“Igatahes on nende tegevus väga kulukas ja kui nende toetajate seas oleks Sorose või Gatesi nimi, siis oleks pilt selgem. Miks me sellest midagi ei kuule?”
Gromov nendib, et Greenpeace toob riiklike bürokraatiamasinate uimasesse hekseldamisse teretulnud vaheldust.
“Nad teavad, et seaduse vastuvõtmiseks kulub demokraatlikus riigis aastaid,” lisab Gromov. “Aga teha on vaja täna, kohe ja kiiresti. Sellepärast organiseerivad nad ka ahelaid ja õigusrikkumisi. Et näidata, et nende arvates ei võimalda demokraatia piisavalt kiireid lahendusi. Nende väljendusvorm on küll võitlus, kuid kodanikuliikumise vormina on see igati teretulnud.”
Sarnaselt muu maailma julgeolekustruktuuridega, on roheliste aktivistide tegevus äratanud ka Eesti kaitsepolitsei huvi. Eesti Roheline Liikumine süüdistas juunis kapot enda meilivahetuse jälgimises ning ebaterve huvi ilmutamises roheliste aktivistide vastu.
Kaitsepolitsei komissar Henno Kuurmann tunnistab, et seoses juuni alguses Tartus toimunud Euroopa keskkonnaorganisatsioonide võrgustiku Friends of the Earth Europe aastakonverentsiga oli kapol Eesti-poolsete korraldajatega tõesti juttu konverentsi eesmärkidest ning sellel osalejatest.
“Kuid kaitsepolitsei huvi piirdus avameelse infovahetusega võimalike aktsioonide kohta ning konverentsil osalenud isikute tuvastamisega,” sõnab Kuurmann. “Mingit kõrgendatud või ebatervet uudishimu, nagu Eesti Roheline Liikumine pärast väitis, kaitsepolitseil ei olnud. Samuti ei vasta tõele liikumise väited, nagu oleks kaitsepolitsei jälginud konverentsil osalenute meilivahetust ning pidanud konverentsi Eesti põhiseadusliku korda ja territoriaalset terviklikkust ohustavaks. Greenpeace’i tegevuse vastu on kaitsepolitsei huvi tundnud vaid veendumaks, et siia kavandatud ürituste kattevarjus ei saabu Eestisse äärmuslasi.”
Õilis eesmärk
Eestimaa Looduse Fondi juht Toomas Trapido sõnab, et Greenpeace’i radikaalsus on vajalik, tõestamaks probleemide tõsidust.
“Teoreetiliselt on see muidugi kummaline,” möönab Trapido,
“inimeste heaolu eest peaks seisma riik, kuid tegelikult seisab selle eest Greenpeace, kes vastandab end sageli valitsuste tegevusele. Teisest küljes saavad riigid ju sageli tulu looduse hävitamisest – nii on mõistetav, et nad ei taha kuigi aktiivselt loodust kaitsta.”
Kerge on osaleda komisjonide töös, saata kirju ja esitada petitsioone – tegelda asjadega nii, et see kedagi ei häiri. “See teeb jõuetuks,” ütleb Trapido. “Greenpeace juhib asjadele jõuga tähelepanu ja siis saavad head poisid läbirääkimistele asuda.”
Greenpeace’i saavutusi
1982 – pärast Greenpeace’i aktsioone võetakse vastu vaalapüügi moratoorium
1983 – Greenpeace’i korduvate väljaastumiste tulemusel võetakse vastu otsus, mis keelab radioaktiivseid jäätmeid merre heita.
1994 – pärast Greenpeace’i üritusi jõutakse Baseli konventsiooni vastuvõtmiseni, mis keelab arenenud majandusriikidel sokutada oma mürgiseid jäätmeid vähem arenenud riikide pinnale.
1995 – korduvate protestiaktsioonide tulemusel kirjutab üle 7 miljoni inimese alla petitsioonile, mis nõuab tuumakatsetuste lõpetamist. Lõpuks allkirjastavad Prantsusmaa, Hiina, Venemaa, Suurbritannia ja USA omavahelise lepingu.
2004 – ÜRO merendusega tegelev organisatsioon tunnistab Greenpeace’i tegevuse survel Läänemere eriti tundlikuks piirkonnaks.
2006 – Probo Koala kinnipidamine Paldiski sadamas, mille olulisemaid tulemusi saab Greenpeace’i hinnangul alles tulevikus hinnata.
Greenpeace
Greenpeace on 1971. aastal asutatud ja 40 riigis tegutsev mittetulundusühing, mis on esindatud Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Vaiksel ookeanil. Lisaks tehnikale ja teadustegevusele on Greenpeace’il tegutsemiseks kasutada ka neljast alusest koosnev laevastik.
Sõltumatuse säilitamiseks ei võta Greenpeace vastu riikide ega korporatsioonide annetusi. Tegutsemiseks saadakse raha liikmemaksudest ja toetusfondidest.
Greenpeace’i tegevusalad on:
kliimamuutuste põhjustajate vastu võitlemine; metsade kaitsmine; ookeanide olukorra jälgimine; vaalapüügi keelustamine; tuumaohu vastu võitlemine; mürgiste jäätmete likvideerimine; jätkusuutliku kaubanduse toetamine; geenitenoloogia vastu tegutsemine
