Urho Kaleva Kekkonen (1900– 1986, tuntud ka initsiaalidega UKK) oli poliitik, kellest Soomes on isegi liiga palju kirjutatud. Ühtedele oli ta tujutsev isevalitseja, teistele Moskva mõjuagendist president. Meile oli ta ühtaegu sõber teiselt kaldalt. 20 aastat pärast Kekkose surma tekitab tema isik kõvasti vaidlusi ka Soomes. Eestis on aga tema pärandit veelgi raskem hinnata.

Pekka Lilja ja Kulle Raig on avaldanud Soomes raamatu Kekkose Eesti-sidemetest, esitledes teda suurima Eesti sõbrana nii enne sõda, kui ka 1964. aasta kuulsal Eesti-visiidil. Sportlase ja üliõpilasaktivistina nähti Kekkost Eestis 1928. aastal. Ministrina 1930. aastate lõpus. Presidendina 1964. aastal. UKK tundis meie maad isiklikult. Kuid kas meie tunneme teda? Tuleb loota, et ka raamat “Urho Kekkonen ja Viro” peatselt eesti keelde tõlgitakse. See võimaldab meil naabri koju kiigates pisut ka meist endist aru saada.

Juba viiendat või kuuendat Kekkose elulooraamatut avades oli mul ausalt öeldes kahtlus, kas leian sealt midagi uut. Tema rolli Soome poliitikas, selle kujunemisel nn Paasikivi-Kekkose liini ja soometumise kaudu ülimaks Moskva sõbra poliitikaks, tema vastuvaidlemist mittesallivat valitsemisstiili, kuid samas ülimalt kummalisi mantlipöördeid on lõputult uuritud. Nähtavasti ikka veel vähe.

Kekkose 1964. aasta neljapäevast Eesti-visiiti esitletakse raamatus kui Soome diplomaatia võitu, mis käivitas Eesti liikumise vabaduse suunas. Laevaliikluse taasavamine järgmisel aastal suurendas küll järsult nende inimeste hulka, kes said tunda lääne hõngu. Soome televisioon kujunes üha enam ka eestlaste jaoks sõltumatu info allikaks, kuigi oli asju, mida isegi põhjanaabrid Moskva pahameele hirmus eetrisse ei lasknud. Soome mõju eestlaste vabanemisel ei ole võimalik alahinnata.

Märksa raskem on hinnata Kekkose Kääriku-retke tagajärgi. Nõukogude propaganda esitles seda suure võiduna – Soome tunnistas kõige kõrgemal tasemel Eesti kuuluvust NSV Liitu. Inimestele, kes Kekkost vastu võtsid, oli tegemist ehk elu meeldejäävaima sündmusega, kuid kogu rahvale nii suurt jälge ei saanudki jääda. Ta rääkis juttu, mida Moskva lootis kuulda, kuigi ta rääkiski seda eesti keeles. Kahtlematult oli selles midagi, mis kõigutas Nõukogude aja dogmasid, kuid samas ka tugevdas neid.

Kekkost on lihtne hukka mõista. Presidendina suutis ta katta demokraatliku Soome diktaatorliku varjuga. 1962. aastal sai ta presidendiks otseselt Moskva nõudel. 1973. aastal jätsid kuulekusele sunnitud parteid aga valimised üldse ära, et Kekkosele meelepäraselt käituda. President Urho Kaleva Kekkonen figureeris ka KGB paberites mõjuagendina nimega Timo, tema kohtumised Nõukogude luureresidentidega 1940. aastate teisel poolel on dokumentaalselt tõendatud.

Kes oli kavalam?

Kuid samas tuleb hukkamõistuga ettevaatlik olla. Moskva bosside saunamehena saavutas ta haruldase ettekujutuse nende kaalutlustest. Helsingi otsis oma teed ning 1975. aasta Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisega andis Kekkonen maailmale suurima panuse. Pingelõdvendus oli osalt ka Kekkose panus külma sõja maailma.

Lilja ja Raig üritavad raamatus esitleda Kekkose Eesti-retke kui võimalust Moskva võime üle kavaldada ja ilmselt on neil suures osas ka õigus. Kuid mitte täielikult. Vastuolu, mis ilmestab Kekkose pärandit riigimehena, ilmestab ka tema käitumist Eesti suunal. Aktiivne hõimuliikumises osalemine 1920. ja 1930. aastatel, korduvad Eesti-külastused enne sõda haakuvad tema tollase publitsistika ja poliitikaga. Akadeemiline Karjala selts, mis 1944. aastal Moskva käsul keelustati, kujundas Kekkose põhimõtteid, mis hiljem ometi kuidagi hajusid.

Kekkonen kiitis heaks ka vaikiva ajastu kehtestamise Pätsi-aegses Eestis. Ta isegi võttis Pätsist eeskuju, kui hakkas Isamaalist Rahvaliikumist Soomes keelustama. Aga see tal ebaõnnestus. Eesti-Soome ühing, mille Kekkose lähikond 1936. aastal asutas, kujunes omamoodi Pätsi-sõprade ühenduseks. Ja Talvesõja puhkedes eelistati Kekkonen oma liigse Eesti-meelsuse pärast valitsusest välja jätta.

Sõjaaegne varjusolek ning torkivad artiklid ajakirjanduses varjunime all kujutavad endast mingit Kekkose üleminekuperioodi. Kekkose Eesti-sõprus lõi silmanähtavalt välja hetkel, mil Soome 1943. aastal kaalus sinna põgenenud eestlaste väljaandmist natsivõimudele. Ilma Kekkose sekkumiseta oleks soomepoiste teekond lõppenud ilmselt natslikes koonduslaagrites. Juba see sündmus ise väärib omaette raamatut.

Kuid sõja lõppedes sai Kekkosest äkitselt suuremaid Moskva sõpru. Viimaste soomepoiste väljaandmist stalinlikule terroriaparaadile ei takistanud enam keegi. On isegi kummaline, kui kergelt just suurimad Eesti-sõbrad pärast sõda äkitselt Moskva kiiluvette sattusid.

Kes oli suurem sõber?

Etnograafiaprofessor Kustaa Vilkuna Eestis käigud pälvisid juba 1930. aastatel siin märgatavat meediatähelepanu. Tema huvi Eesti vastu oli suur ja tal oli siin nähtavasti ka hulgaliselt sõpru. Kuid pärast sõda sai temast äkki aktiivne Soome-Nõukogude Liidu seltsi liige, kusjuures 1961. aastal läände hüpanud KGB-lane on temale isegi viidanud kui Nõukogude mõjuagentuuri juhile Soomes. Vilkuna oli juba sõjaeelsetest aastatest Kekkose sõpru ja kaaslasi, kes jagas suurt huvi Eesti vastu, hilisematel aastatel oli tal kandev roll ka Maaliidu ehk nüüdse Keskpartei tegevuses.

Kekkose parteikaaslane Vieno Sukselainen kohtus 1960. aastatel korduvalt väliseestlastega. Pärast oma Eestis käiku saavutas Kekkonen aga Moskva kaasabil tema tõrjumise parteijuhi kohalt. Johannes Virolainen, keda meie mäletame Soome poliitika populaarse veteranina, tõusis just selle abil parteijuhiks. Ahti Karjalainen oli teine Moskva usaldusmehena tippu tõstetud maaliitlane. Kumb oli nüüd suurem Eesti-sõber: Kekkonen või Sukselainen? Mina arvaks, et viimane, raamat arvab, et Kekkonen. Kuid maitse üle ju ei vaielda.

Avalik koostöö Moskvaga pärast sõda, kuid samas siiski oma asja ajamine kujundas minister Kekkosest president Kekkose. Riigipea, kelle võimule aitamisel oli Moskval aktiivne roll, oli samas ka ainus lääne riigipea, kellel oli võimalik Kremli mängudesse sisse vaadata ja keda Moskvas peeti lausa omaks poisiks. Ise pidas ta end ilmselt Moskvat edukalt ära kasutavaks meheks. Omajagu tõtt on mõlemas väites.

Kekkonen oli küll 25 aastat Soome president ja selle ajaga jõudis külm sõda mitu pööret võtta, kuid mitte lõppeda. Tegemist polnud murranguajaga, vaid sõjast toibumise ja hea-

oluühiskonna rahuliku ülesehitamise ajajärguga. Ja tema presidendiajal (1956–1981) kuuleme me Eestist vaid ühe korra. Põhjamaine president sai Moskvalt 1964. aastal loa külastada maad, mille sõber ta oli. Kuid siinsete inimeste kannatustest me Kekkose suu läbi palju ei kuulnud. Ka soomlased ei kuulnud, sest sõjajärgsetel aastakümnetel harjuti seal samamoodi minevikku salgama nagu siingi.

Kuid on inimene, kelle mõjust Eesti-Soome suhetele tahaks rohkem teada saada. Eesti juurtega kirjaniku Hella Murrik-Wuolijoki mõju pidi olema tohutu. Lilja ja Raigi raamatus pole Wuolijoke isegi mainitud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid