MAREK STRANDBERG: Kortsude kadumise tegelik hind
Heitveed rändasid puhastamata kujul veekogudesse, väga mürgiseid jäätmeid uputati konteinerite viisi meresügavustesse.
Vanema ja saastavama keemiatööstuse “positiivseks omapäraks” oli asjaolu, et toodetava kraami valik oli väiksem. Mida lähemale tänasele, seda kirevamaks on muutunud kogu keemiatootmine ning seda enam inim- ja loodusvõõraid ühendeid me kasutame. Maailmas on kasutusel sadu tuhandeid või isegi miljoneid keemilisi ühendeid, millest paljud on tehisliku loomuga. Elusloodusel puudub selliste ühenditega evolutsiooniline side ning kogemus.
Ma pole seda meelt, et kemikaalid oleksid halvad ja pahad ja nende kasutamine tuleks päevapealt lõpetada. Küsimus on selles, kuidas me suudame arvet pidada ja teada, mida keegi, kus ja millises ulatuses kasutab. Tehislike ainete mõju tuleb aeg-ajalt ilmsiks. Lisaks ilmnevad muutused inimese tervises või looduskeskkonna toimingutes. Kui meil pole teadmist meie ümber kulgevatest kemikaalivoogudest, võime muutuste põhjuste mõistmisel hätta jääda. Rooma impeeriumi languse põhjuseks peetakse asjaolu, et pliist veetorustik tekitas palju tervisehädasid.
Putukamürgid mu veres
Kui ma nõustusin osalema Greenpeace’i projektis, mille käigus analüüsiti mu verd, siis oli mul ligilähedane aimdus, mida sealt leida võiks. Nooruses harrastatud elektroonikaalane tegevus on jätnud mu verre pliid, nagu ka ilmselt linnaelu pliiühenditega parendatud bensiinide ajastu. Või on selle põhjuseks hoopis kooliaegne huvi trükitööstuse vastu? Või hoopis see, et täpsuslaskmiseks ise õhupüssile kuule valasin? Või hoopis see, et mulle meeldis pliisulamist kujukesi valada?
On keerukas analüüsida, mis täpselt on põhjustanud minu organismis nii putukamürkide jääkide kui ka muu kraami kontsentreerumise. Eks põhjuseks ole ikka kokkupuuted ühiskonnas normiks peetavate asjadega – kuigi ma oma koduses majapidamises teflonkattega söögiriistu ei kasuta, pole mul paraku võimalik olla kindel koduväliste söögikohtade pottide-pannide kattematerjalis. Eelistaksin selliseid kohti, kus toitu valmistatakse metallist, klaasist või keraamilise kattega nõudes.
Kas te teate, milline on bakterivastaste ühendite kontsentratsioon nendes seepides, millega te avalikes kohtades enda käsi pesete, et hügieenitavadest kinni pidada? Mina ei tea. Kui teaks, eelistaks neid, milles on sees vähem meid kõikvõimalike bakterite vastu kaitsvat kraami.
Selline on meie ümbrus, kuhu lisandub iga päev uusi keemilisi “abimehi”, mille toime kohta teame ehk vaid niipalju, et seda on olluses, millega kokku puutume, tapvast kogusest vähem ning alla kellegi kehtestatud normi. Need normidki on ju meelevaldsed – paljude ühendite tehnilise kasutuselevõtu eel polegi võimalik teha piisavalt loom- ega muid katseid.
Nähtamatud kortsud
Lisaks kemikaalidele lisanduvad ka sootuks uute omadustega nanomaterjalid, mis võivad küll koosneda tuntud ühendeist, kuid mille osakeste mõõtmed tingivad nende täiesti uudsed keemilised omadused. Sellised osakesed võivad sattuda organismi ning kuna nendega kooselamise pikaajaline mõju on teadmata, võivad need mõjutada ka meie tervist. Üks tuntumaid sedalaadi looduslikke ühendeid on asbest. Asbest pole oma keemiliselt koostiselt inimesele ohtlik, kuid asbestiosakeste väiksuse tõttu tekitab asbestitolm sissehingamisel kopsukahjustusi.
Kortse vähendavates näokreemides kasutatakse reklaamides kuulutatud looduslikke imeosakesi, mis kortsud silmanähtavalt ja kiiresti kaotavad. Ja kaotavadki, kuid tegelikkuses ei toimu see sageli mitte näonaha pingutamise tulemusel, vaid sedalaadi kreemides kasutatavate nanoosakeste tõttu. Need osakesed on omapärased valgusjuhid ja nende abil pääseb valgus ka nahakortsu sügavustesse, milles muidu olev vari kortsu nähtavaks muudab. Valgustatud põhjaga kortsu aga pole näha. Materjalitööstus on nii loonud inimesele meeldiva väljanägemise, kuid siiani pole täpselt teada, mis saab neist imekreemide nanoosakestest, mis organismi satuvad.
Roheline keemia
Aina sagedamini kõneldakse rohelisest keemiast. See on tööstus, kus tullakse toime ilma ohtlike lahustiteta, kus taastumatute maavarade asemel on toormeks looduslikud ained. Eestigi võiks luua oma uue põlvkonna keemiatööstuse just rohelise keemia põhimõtetest lähtuvalt.
Kaasaegne keemiateadus võimaldab aina paremini ka teoreetiliselt ennustada ainete omadusi, mistõttu on nagu iga teinegi: teadmismahukas. Just see suund läheb kokku ka Eesti arenguootustega: olla teadmismahuka tegevusega maa.
Esimeseks sammuks säästva ja arukalt toimiva materjali ning keemiatööstuse teel on aga läbimõeldud ja täpne ning tõhus kemikaalikontroll. Just seda taotleb Euroopa Liidu kemikaaliohutuse ja -kontrolli direktiiv REACH (Registration, Evalu-
ation and Authorisation of Chemicals). Keemiatööstustest kostab pidevalt nurinat, et seda reeglistikku on kulukas juurutada. Lisaks seadvat sellised nõuded Euroopas siinsed keemiatööstused ebamugavasse konkurentsiseisu. Näiteks Hiinas on nõuded keemiatööstustele tunduvalt leebemad ning enamik Hiina majanduskasvust saavutataksegi nii inimeste tervise kui ka keskkonna arvelt: reovesi suunatakse üsna sageli puhastamata kujul vetesse ning inimeste töötingimused meenutavad sageli töötamist keemiarünnaku oludes.
Just siin tekibki võimalus tõmmata selge eraldusjoon aruka ja arutu majanduse vahele. REACH on üks abinõudest, millega luua eeliseid rohelisele keemiale ning ka turvalisemale keskkonnale. Mis kasu on majanduslikust õnnest, kui seda nautides tuleb esmalt panti panna oma tervis ja siis tõdeda, et pole enam vahendeid, et seda panti lunastada, vaatamata sellele, et majandus on kogu aeg ometi kasvanud?
