Pikk Oliver Venno valis korvpalli asemel volle
Schenkeri võrkpalliliigas käib põhimõtteline duell, kus suurte eesmärkidega hooaega alustanud Tallinna Selver võõrustab valitsevat Eesti meistrit Tartu Pere Leiba. Minutilise mõttepausi ajal lähevad varumeestena teiste hulgas platsile sooja tegema kaks Tartu “latti”: 26-aastane ja 206-sentimeetrine Argo Meresaar ja temast kümme aastat noorem, ent kaks pügalat pikem Oliver Venno.
Erinevalt seljavigastusest paranevast Meresaarest, kes meeskonna peatreeneri Urmas Tali sõnul oli platsi ääres “üksnes vastaste hirmutamiseks”, pääseb Venno korraks ka platsile. Ta tuleb sisse ühe servi jaoks, mille kõrgelt hüppelt võrku tulistab.
“Käis peast läbi küll, et kurat, kuidas nüüd nii läks,” meenutab esimest aastat meistriliigas palliv Venno oma lühirolli põnevusetenduses, kus geimidega 0:2 taha jäänud tartlased pealinlased lõpuks 3:2 murdsid. “Ma ei ole veel harjunud selle suure kisa ja käraga,” lisab ta.
Tali meelest pole Venno jaoks hetkel kõige olulisem, kas ta pääseb platsile üheks serviks või geimiks. Tähtis, et noor ja andekas poiss saab asja sees olla.
Unistab välisklubist
“Tagumise otsa meeskondade vastu saab ta mänguaega küll. Tähtsates mängudes võiks ta tegija olla ehk paari-kolme aasta pärast,” leiab treener.
Kümnendas klassis õppiv noormees ise vaatab aga Schenkeri liigast kaugemale: “Kui keskkooli ära lõpetan, tahaks juba välismaal mängida.” Eriti ahvatlev tundub Vennole Euroopa tugevaim Itaalia liiga, kus praegu teenib Padova Antonveneta ridades leiba Eerik Jago.
Võrkpalliplatsil Tartus sündinud ja kasvanud Oliver Vennost Eestis pikemat ei olegi. Ka kossumeeste hulgas on Maarjamaal vaid paar pikemat kuju. Miks ikkagi võrkpall ja mitte korvpall?
“Ema ja isa mängisid mõlemad võrkpalli, käisin seda lapsena kogu aeg vaatamas,” pakub Venno.
Korvpalli mängis ta alles hiljuti oma klassi eest, aga ei tulnud hästi välja: lauapalle võib pikkuse pealt koguda küll, kuid tehnika on vilets. Eelmisel aastal valiti ta aga kooli parimaks jalgpalliturniiril, kus ta tegutses väravavahina.
Ema Anneli mäletamist mööda on Oliver olnud alati teistest lastest pikem: “Juba kaheaastasena oli tal pikkust üle meetri. Oliveri esimese klassi pildil seisavad teised lapsed pingi peal ja on ikka temaga sama pikad või isegi lühemad.”
Vollepisiku sai poeg tõesti vanematelt. “Kolmeaastasena vaatas ta vapralt pingi peal istudes minu ja isa trenne. Kui ära väsis, jäi magama, aga ei mingit jonnimist,” meenutab ema.
Alar Kaljuvee juurde võrkpalli trenni sattus Oliver üpris juhuslikult. Nimelt tuli Kaljuvee naine juuksurina töötava Anneli Venno juurde soengut korrastama ja temalt sai juhuslikult päritud, ega ta ei tea mõnda head võrkpallitreenerit.
“Ta andis oma abikaasa kontakti, aga ütles veel, et on ise korvpallitreener ja küsis, kas ikka ei tahaks korvpalli proovida,” pole pikkade poiste nappus ja nõutus emale võõras.
Kaljuvee sõnul ei olnud trenni tulnud poiss mingi supertalent. Omavanuste hulgas on Venno küll liidrite hulka kuulunud, kuid kasvamine käis käsikäes tõsise töössesuhtumisega. “Oliveri iseloom ja suhtumine on nii paigas, et minu jaoks on ta 100% talent. Usun, et ta jõuab väga kaugele,” lisab ta.
Praeguseks on kolmekordne noortemeister jõudnud valitseva Eesti meistri Tartu Pere Leiva pingiotsale, lisaks lööb ta kaasa A- ja B-klassi võistlustel ning meeste esiliigas.
Meeskonda sulandumisel Vennol probleeme ei tekkinud. Kapten Argo Meresaare seljavigastus andis talle võimaluse ka platsil kogemusi hankida, kuid kerge noorukil meestega esialgu pole.
Meresaare arvates on tema võimaliku mantlipärija jaoks väga oluline eelkõige õige jõutrenn. “Eks ma olin ka tema vanuses selline makaron. Nüüd on oluline jõudu koguma hakata, tähtis on mitte üle pingutada.”
Aeg näitab, kas Vennol õnnestub röövida Pikaks kutsutavalt Meresaarelt lisaks pikima mehe tiitlile ka koht Eesti koondise põhikoosseisus.
•• Mida Euroopa võrkpallikonföderatsiooni kogunemisel otsustati ja kuidas mõjutab see Eestit?
Vastab:
Henn Vallimäe,
EVF-i peasekretär
“Seni peeti Euroopa klubide karikasarja kolmes grupis (Indesit Champions League, Top Teams Cup ja CEV Cup), mis ei olnud omavahel hierahiliselt seotud. Indesit Champions League oli täiesti iseseisev, sinna võeti klubisid vastavalt tulemustele, kuid arvestati rangelt ka turundusnõudeid.
Kuna Top Teamsi sai iga riigi meister ja karikavõitja ning lisaks CEV Cupi kaks meeskonda, oli Eestil võimalus eurosarjadesse välja panna neli võistkonda.
Uue süsteemi järgi toimuvad võistlused kolmes liigas – Euroopa Meistrite liiga, II liiga ja III liiga, kuhu jaotatakse kohad rankingu alusel.
Kuna aluseks võeti eelmine hooaeg, mil Eestit esindas ainult Pärnu meeskond, on meil õigus kahele kohale III liigas.
Läti klubid ei osalenud õnnetuseks üldse eurosarjades ja neil kohti ei ole. Küll aga saavad nad pretendeerida kolmest vabast kohast ühele.
Selge on see, et suured riigid selle süsteemiga võidavad. Muutus on ka see, et enam ei mängita turniiridena, vaid kodus-võõrsil süsteemi järgi nagu jalgpallis.
