Inna Taarna: haridus tasuliseks – gümnaasiumist saadik
Inna Taarna lahkus Draamateatri lavalt juba 1976. aastal. Läks õppelavale, pedagoogilisse instituuti näitejuhte koolitama, ja nagu õpilaste sõnadest aimub, ka kantseldama.
Teatriteed alustas ta aga hoopis varem ja mujal – sõja ajal Nõukogude tagalas hoopiski tantsijana.
Taarnat teatakse kui sõnakat daami, kes on parimas mõttes iseteadev ja kindel. Tuleb tunnistada, et 50 aastat väiksema pagasiga on talle esialgu kõhe läheneda, samale püünele astuda, juttu teha...
— Te ei olnud lavalt lahkudes just eriti kõrges vanuses...
— Viiekümnene. No see on juba küllalt kõrge vanus! Mis see vanainimene seal laval ikka teeb!
— Aga siiski pole see kuigi tavapärane.
— Ma ei saa aru nendest, kes jäävad nii pikaks lavale. Tundsin järsku, et aeg on täis. Mulle tehti teine pakkumine ja ma lootsin, et saan äkki kandidaadi kaitsta, aga siis suri Leningradis mu juhendaja ja asi jäi pooleli.
Igal asjal on oma aeg.
— Kui me telefonitsi jutuajamist kokku leppisime, ütlesite te, et olete lõpetanud kõrgkooli enne kui keskkooli. Kuidas see juhtus?
— Jah, seda küll. Aga see kõik juhtus sõja tõttu.
Kui sõda algas, olin ma umbes neljateistkümnene. Olukord kujunes nii, et läksin tööle juba viieteistkümneselt ja elamistingimused olid Venamaal evakuatsioonis masendavad. Võimatu oli lihtsalt koolis käia, sest sinna oli seitse kilomeetrit jala minna. Ja ma jätsin kooli pooleli.
Pealegi oli see vene kool. Ma kirjutasin isegi ajalootöid niimoodi, et igas sõnas oli kaks viga. Aga sellega oleks ehk kuidagi hakkama saanud. Mul oli võrdlemisi tugeva Nõmme gümnaasiumi põhi. Pealegi olin alati olnud hea õpilane.
Aasta pärast sattusin ma lavale, Uljanovskisse loodud estraadibüroosse, sealt ansamblitesse. Kui tagasi tulime, siis Ants Lauter kutsus Estoniasse.
Kui sa ükskord kunstimaailma satud, siis ei ole kerge sealt ära kaduda. Seisin küsimuse ees, kas minna teatriinstituuti – mu jalg oli üle töötatud ja mul ei olnud tantsijana ka niisuguseid eeldusi, mis oleks eriti midagi andnud –, aga teatriinstituuti ei saadud loodud. Oli draama-
stuudio ja aasta pärast loodi teatriinstituut. Nad võtsid ilma hariduseta õppima tingimusel, et saan diplomi siis, kui panen keskkoolitunnistuse lauale. Meie kursusel oli päris palju selliseid, kaasa arvatud Jüri Järvet. Tal oli Gustav Adolfis viimane klass pooleli.
— Kas Jüri Järvetiga saite ja jäite kokku teatriinstituudis?
— Me töötasime temaga juba varem ansamblites. Noh, ma ei tea jah – see oli niisugune juhus. Ta oli võrdlemisi järjekindel. Muud ma ei oskagi ütelda.
Jumal, ma ei mäletagi, mis aastal me registreerisime. 1949 me lõpetasime, siis vist 1948...
— Ja kui kaua olite koos?
— Kaheksa aastat olime me abielus.
— Ja sellele järgnes kohe Kaarel Karm?
— Kas nüüd kohe... See oli põhjus, miks me lahku läksime.
— Kui te püüate võrrelda, mismoodi on noored pea viiekümne aasta jooksul teatrisse tulnud – milline on nende baas, kui nad teatri uksest sisse astuvad –, siis kuhu see kõver liigub?
— See on huvitav küsimus. Seda ma pole kunagi mõtelnudki.
Teater on omas ajas ja seda ei saa sealt välja võtta. See ala ei ole õpetatav, see on õpitav ja oleneb väga palju inimese individuaalsusest.
Nii et seda ei saa võrrelda.
Niipea kui me kisume selle ajast välja, on midagi viltu. Sest teater on ajaline. Eesriie sulgub ja kõik! Ja kuna teater on pidevas arengus ja muutumises, olenevalt ajast, siis ei saa kunagi rääkida nendest etendustest, mis kunagi olid. Hakata võrdlema, et siis mängis ta niimoodi ja nüüd niimoodi. See on võrreldamatu.
Me saame ju võrrelda teatrit ajas. Ma usun et on olnud hetki, mil teater on rohkem või vähem ajas.
— Aga miks ta ei ole ajas?
— Teate, teil on ka nähtavasti see... Praegu on moes rääkida, et meil ei ole sotsiaalset teatrit. Seda laulu lauldi ka Nõukogude ajal. Aga mina arvan, et see on lihtsalt rumal arvamine. Inimene on ju sotsiaalne olend. Ma kannan endas seda aega.
Me jäime sotsiaalsuse juurde. Teoreetiliselt võib eristada poliitilist teatrit. Sotsiaalne on teater ju alati.
— Inimeste kaudu, kes seda teevad?
— Aga muidugi! Inimene on sotsiaalne olend. Selles on see asi.
Aga ma ei saa aru, miks sellest järsku nii palju räägitakse. Ja see häirib mind väga, sest ma mäletan, et minu nooruses räägiti ka väga palju sotsiaalsusest – ei ole ja ei ole... See on väljapigistatud teema.
— Kas ei teki see sellest, kui intelligents tunneb, et ühiskonna põhimõtted hakkavad logisema?
— No kus need Nõukogude ajal siis logisesid, siis oli kõik väga täpselt teada!
Ei. Seal on teine vahe. Seal ei ole tegemist mitte sotsiaalsuse, vaid kunstniku madala valulävega. Minu teada on see Juhan Smuuli leiutatud mõiste.
— Mulle kriitikuna tundub, et see jutt hakkab viimasel paaril aastal ka vaibuma. Et teater hakkab ajale järele jõudma, ajaline lõtk, mis kulus olukorra kaardistamisele, on ära olnud, nüüd saab selle kunstilisse vormi valada...
— Oooot-ot-ot-ot. Sellega on üks palju keerulisem asi. Vaat selle nõudmisega.
Teater peab alati vaatajast natuke ees olema.
Nii temaatika, kunsti kui ka vormi suhtes – ta peab ikka olema publikust natuke ees. Aga mitte nii, et publik nüüd lausa dikteerib.
Publik muidugi... sest kui ma valin tüki, valin ma selle saali poolt vaadates. Ma pean arvestama, mis ajas me oleme, mis teemad võivad sobida ja nii edasi. Aga lahendustelt peab olema alati natuke publikust ees.
Sest muidu tuleb, nagu mina ütlen – 1905. Ma mõtlen selle all, et ajast ja arust.
— Kas see polegi äkki see, mida ette heidetakse? Teater mitte ei kasvata publikut, vaid on nagu kommertstelekanali õhtune programm...
— Nojah, seda on kohati tekkinud, aga see on mööduv nähtus. Me räägime ikka sellest latist, mis seisab kõrgel ja mille poole püüelda. Kui me räägime madalamast latist, siis on teine jutt.
Mina olen harjunud mõtlema nii, et kui on õnnestunud lavastus, siis ta peab minema kõikidele kihtidele. Praegu öeldakse: see on vaat selle publiku jaoks, sest publik on erinev. Muidugi on erinev!
Aga üks väga hea kunstiteos peab olema arusaadav kõigile – kas seda vaatab maainimene, väikese haridusega inimene või kõrgharidusega inimene. Ja nii ta ongi!
— Kas see on labastav paralleel: eestlased on sealihasööjad ja kui on hästi tehtud sealiha, siis on see ühtviisi hea 15-, 45- ja 85-aastasele?
— Jah, muuseas, ma ei teeks ka vanuste vahel vahet. Laps saab muidugi isemoodi aru, aga minu meelest seda vahet ei ole.
Mina ise ei suuda võrdlevalt vaadata, ma vaatan seda, mida mulle praegu lavalt näidatakse. Sellepärast ei ole ma võimeline vaatama ka Baskini teatrit. Ma ei suuda seda vaadata, ta on minu jaoks teises ajas.
— See on pedagoogi pilk? Näha ainult seda, mis on laval?
— Aga nii peavad kriitikud ka vaatama. Mitte seda, mis ta on kodus lugenud ja ette kujutanud, vaid mida teater tahab talle ütelda. Pagas mängib oma rolli, aga ta peab hindama seda, mida näeb.
— Mida noor teatrihuviline peaks kahe tunni jooksul saalis tähele panema?
— Sellist õpetust ma ei oska anda. See vastuvõtt on ikka kahe poolusega – emotsionaalne ja intellektuaalne. Mõlemad poolused peavad koos olema.
Praegu tekib saalides publiku reaktsiooni peale imelik tunne. Saalis reageeritakse valesti.
— Mida see tähendab?
— Nopitakse kohti, kus saab naerda või karjuda. Ei süveneta materjali.
Ma ei oska öelda, kas see on meie kooli süü. Me oleme teinud oma kooliga väga suuri vigu. Me oleme alavääristanud õppejõudu.
Meedia räägib pidevalt lapse õigustest. Aga ma ei ole kuulnud ühtegi saadet lapse kohustustest. Mitte ühtegi saadet!
— Kuna see muutus toimus?
— See hakkas juba Nõukogude aja lõpus, see pole mu meelest seotud korra muutumisega.
Koolis peab siiski olema distsipliin. Jüri Järvet näiteks visati Gustav Adolfi viimasest klassist suitsetamise pärast välja. Leiti WC-s suitsetamas, ja ei räägitudki. See oli eliitkool.
Ma ei tea, kas seda peab tegema, see oli võib-olla drastiline näide. Aga et me ei saa lastest jagu, see on imelik.
Üldse ma teeks hariduse maksuliseks. Kindlalt! Ma olen selles veendunud.
— Miks?
— Ma arvan, et siis tekiks kohustus.
— Vanematel tekiks tahe nõuda oma lastelt ja lastel kohustus oma vanemate rahakoti ees?
— Jah. Ja see jutt, et vaene inimene ei saaks siis õppida, on minu meelest lihtsalt väljamõeldud jutt!
Ma olin Nõmme gümnas õppemaksust vabastatud, sest olin viieline plika. Ka ülikoolis – kui on ikka hea õpilane, siis leitakse talle ikka võimalus, ma arvan. Sest meil on ju praegu haritlaste ületoodang. Ikka on valik, ikka on neid, kel on diplom, aga kes ei oska tööd teha. See on igal ajal olnud.
Aga jutt, et me peame võimaldama hariduse kõikidele... Praegu ma küll selles kahtlen. Sest nad ei tahagi saada haridust, vaid ainult diplomit. Väga paljud. Aga erandeid on alati, toredaid õpihimulisi noori.
— Haridusteema on teile väga südamelähedane. Kui te püüate tõmmata kaare läbi enda, oma poja, lapselaste ja lapselapselaste haridustee, siis milline see paistab? Pilt on muutunud?
— Ma ei oskagi öelda, see võib-olla tekitab noorusenostalgiat. Kuigi ma lõpetasin Nõmme gümnas ainult seitse klassi – ma pean ütlema, et see kool andis mulle väga tugeva aluse, õppimisoskuse. Ja selle andis ka kõrgkool, laiendas silmaringi, õpetas vastust otsima, kui sa midagi ei tea.
Mu poeg lõpetas ka õnnelikult 21. keskkooli, tal olid väga tugevad õppejõud. Ta sai inglise keele puhtalt suhu, mida ma pean väga tähtsaks. Aga samas, minu vanaemal oli neli klassi haridust, aga ta rääkis vabalt kolme keelt...
Meie riigis, kus me räägime integratsioonist, pole me suutnud viieteist aasta jooksul kasvatada endale eesti keele õpetajate kaadrit. Miks? Ma küsin – miks?
— Ka eesti lastele ei ole eesti keele õpetajaid.
— Ma ei saa ju kedagi õpetajaks nimetada. Tartu ülikoolist keegi õpetas üksvahe põhikoolis mu lapselast, kes nüüd on täiskasvanu. Kui ta lõpetas üheksanda klassi, siis tehti kohtumine Jaan Krossiga.
Ma küsisin: “Kas sa oled Krossi teoseid üldse lugenud?”
“Mitte ühtegi.”
“Aga mis sa sinna kohtumisele siis lähed?”
“No aga õpetaja ütles, et siis saan kolme!”
No mis asi see on? Kuidas seda nimetada?
— Selline sai meie jutt teatriliidu saalis. Ja ma arvan, et märgiline. Need kaks teemat: teater ja haridus – ja mitte lihtsustatult, vaid üldistatult – on näitlejannat saatnud läbi elu. Teater ei ole ainult näitleja laval. Ja haridus ei ole ainult laps koolipingis. Pühenduda teatrile ja pühenduda haridusele tähendab pühenduda elule. Kõlab pateetiliselt?
— Ma ei usu...
Inna Taarna
•• Aastast 1965 Länts
•• Sündinud: 20. augustil 1926 Tallinnas
•• Olnud abielus Jüri Järveti ja Kaarel Karmiga
•• Poeg Jüri Järvet
•• Lapselapsed Alice ja Jüri Järvet
•• kaks lapselapselast
•• Haridus: Lõpetanud 1949 Eesti riikliku teatriinstituudi
1966 Viljandi kultuurikooli
•• Lavateed alustas 1943 Uljanovskis tantsijana
•• 1943—1944 ENSV riiklike kultuuriansamblite tantsija
•• 1944—1946 Estonia tantsija
•• 1950—1976 Draamateatri näitleja
•• 1973—1988 Tallinna pedagoogilise instituudi õppejõud
•• Koostanud-kirjutanud teatriraamatuid
Teised temast
Aare Toikka, õpilane, lavastaja, näitleja:
Inna Taarnast – mis ma oskan kosta… Minule on Inna arvamus tähtis, sest Inna jagab teatrit; liidab, lahutab ja korrutab ka, aga väga hästi jagab. Jagab ära, saab algosad kätte, ja leiab üles konstandi, mis on valemis kaheldava väärtusega. Ei aja udujuttu, vaid soovib, et tõestatagu konstandi väärtus ära! Sest see konstant on igas lavastuses niikuinii. Inna näeb kullaproovi ära. Tal on hea mälu ja tark silm. Tervist ja vaimu õpetajale!
Andres Noormets, õpilane, lavastaja, näitleja:
Innasse suhtusime äärmise tähelepanu ja aupaklikkusega. Ta oli meie kursusejuhendaja, keha ja pea. Tema nõudlikkus, eesmärgikindlus, täpsus, asjatundlikkus, otsekohesus avaldasid sügavat muljet. Tundus täiesti absurdne jätta midagi tegemata või ette valmistamata, kas või lihtsalt hilineda. (Ma jooksin Pärli kohvikust Pikal tänaval sõnagi lausumata ja maksmata minema, tütarlapsi jahmunuina lauda jättes, sest avastasin äkitselt, et erialatunni alguseni on napilt paar minutit aega.)
See eetiline tase, mida Inna esindas, on jäänud minu jaoks senini ületamatuks ja oma hilisemates koolides ning töödes olen pidevalt sinnapoole püüdnud.
