Kaja Kunnas töötab alates 2002. aastast ajalehe Helsingin Sanomat Tallinna korrespondendina. “Kui tulin, siis mõtlesin, et ühe aasta pean ilmselt võõrsil vastu ning seejärel vaatan, mis edasi saab,” pihib Kunnas, kes leidis peagi, et Eesti pealinn on piisavalt meeldiv koht, et jääda siia kauemaks.
Kunnasele on usaldatud nii Eesti, Läti kui ka Leedu uudiste kajastamine, viimasel ajal on ta aga keskendunud peamiselt Eestis toimuvale. Hiljuti, kui ta tegeles Eesti Raudtee riigistamisest jutustava artikliga, viisid tööülesanded ta reisirongiga sõitma ja kaasreisijatelt muljeid koguma. “Meie lehte huvitab praegu eeskätt rohujuuretasand, igapäevaelu,” selgitab Kunnas, kes ei saa seetõttu vaba aja veetmist ajakirjanikutööst rangelt eristada.
Oma artiklid paneb Kunnas kirja Eesti Päevalehe toimetuses, kuhu ta on rentinud omaette arvutilaua. “2003. aastal, kui ma Aavo Koka ja Priit Hõbemäega vastava kokkuleppe sõlmisin, oli põhjuseks see, et ma ei tahtnud ihuüksi töötada,” selgitab ajakirjanik. “Nüüd on lisandunud ka asjaolu, et laps ei saa rahu, kui ma pidevalt kodus töötan.”
Kaja Kunnast seovad Eestiga muudki sidemed kui tööalased. Olles abielus eestlasega, ei soostu ta perekonnaga seotud asjadest rääkima, mainides vaid, et kasvatab Eestis kaht last: üks on kolme-, teine poolteiseaastane. Kunnasel on niihästi Eesti kui ka Soome kodakondsus, kuna tema isa on eestlane – seejuures kuulsa Eesti luuletaja Villem Grünthal-Ridala poeg.
“Eestlased on iseloomult rõõmsamad kui soomlased, kuigi teenindajate puhul võib see vastupidi olla,” arvab Kunnas. “Eravestlusi ei alusta eestlane enamasti kohe isiklike probleemide etteladumisest.” Ajakirjanikul polnud kahju Helsingist väiksemasse linna kolida, sest tema hinnangul on mõlema naaberriigi pealinnad ühtmoodi pisikesed. Pealegi käib ta sageli Soomes. “Et Helsingi asub nii lähedal, võin olla üheaegselt tallinlane kui ka helsinglane, ilma et mul tuleks kindel valik teha,” nendib ajakirjanik.
