Ta võib mõnikord vähe rääkida – aga alati seda, mida mõtleb. Õigupoolest pakkusin Rüütlile võimalust pikaks intervjuuks juba enam kui kuu aega tagasi, enne UEFA karikasarja kordusmängu Inglismaa hiiu Newcastle Unitediga, aga siis ütles juhendaja kindlasõnaliselt ära.

„Töö pole ju veel tehtud,” põhjendas ta.

Nüüd, nädalapäevad enne hooaja lõppu lumevaibaga kaetud Maarjamäe staadioni päevinäinud hoones, mis kunagi mängijakarjääri päevil olnud lausa tema koduks, räägib Rüütli meelsasti nii endast, Levadiast kui ka Eesti jalgpallipoliitikast.

 

Tarmo, millal pääsed auga väljateenitud puhkusele?

Praegu juba valmistume puhkuseks, et harjuda vähe lõdvema režiimiga. Ega trennides ka enam midagi pingelist ole, mängime vaikselt.

Täna (üleeile – toim) on näiteks sörkjooks, homme (eile – toim) kerge jalgpall ja saun, seejärel vaba päev. Puhkus algab pärast 8. novembri karikamängu FC Kuressaarega, 9-ndal on esimene ametlik puhkusepäev. Need mehed, kes esindavad 15. novembril Eesti koondist, muidugi järgmisel nädala lõpus veel puhkusele ei pääse.

Kusagil poolest detsembrist peame hakkama uuesti liigutama. Üle nelja nädala puhkust ei pigista kuidagi välja.

 

Detsembri keskpaigas kamandad siis kogu kaardiväe kokku või annad mõnele vanemale olijale natukene rohkem taastumisaega?

Pärast seda ei ole enam mingit puhkamist. Detsembris alustame taas kergete treeningutega, ettevalmistuse algusest ei saa edasi lükata. Jõulude ajal saame niikuinii jälle rohkem kui ühe päeva puhkust. See on juba sissetöötatud mudel, et detsembri teisest-kolmandast nädalast alustame uut hooaega. Kuna mängime jaanuaris Kubok Sodružestval (endise N Liidu vabariikide meistrite turniir – toim), tuleb uue aasta alguses juba triksis-traksis olla.

 

Ega puhkuselainele siirdumine ometi tähenda, et makstate pühapäevases Eesti meistriliiga viimases mängus Narva Transiga kodusele pearivaalile FC Florale kätte ja loovutate meelega võidu, et narvalased floralaste eest hõbemedali näppaksid?

Sellist asja ei ole! Mehed on ikka veel piisavalt heas vormis, et end kokku võtta. Meil ei ole selliseid pallureid, kes läheksid väljakule lolli mängima või meelega kaotama. Üritame näidata tšempionile väärilist mängu. Kui Narva on meist parem, tuleb sellega leppida, aga kindlasti tahame veelkord näidata, kes on meister!

 

No aga kuhu jääb siis suure konkurendi õõnestamine? Teil oleks võimalus Floralt ära võtta otsepääs UEFA karikasarja!

Meile pole see tähtis. Me ei uuri tabeliseisu. Meile oli tähtis tiitel ära võita. Oleme võitnud! Teine-kolmas peavad ise oma asju klaarima. Üritame esineda sama hästi nagu kõigis teistes mängudes.

 

Kui kergelt või raskelt see meistritiitel ikkagi tuli? Tabeliseisu uurides ei näinud juba kesksuvel muud võimalust kui et Levadia peab lihtsalt võitma, hooaja teine pool tundus olevat vaid esikoha vormistamiseks.

Kinlasti ei tohtinud ühelgi hetkel vääratada. Pinget tundsime ikka pidevalt. Kes hakkas plaaniväliseid punkte kaotama, lasi rivaalidega kohe vahe sisse. Me suutsime neid vigu vältida, enne kui vahe oli juba päris suur. Alles siis andsime Maagile ja Florale kaks mängu järjest ära. Õnneks see väga suurt ärevust ei tekitanud.

Kogu aeg tuli ikka gaasi põhjas hoida, et midagi ei juhtuks. Pinget tõid juurde ka euromängud, kus jõudsime kaugemale kui tavaliselt. Meeste koormus jagunesid mingil hetkel ebaühtlaselt.

Kui tiitel on lõpuks käes, siis on ta käes, aga sinnamaani, kui jääb veel teoreetilinegi võimalus millegi untsuminekuks, pead kogu aeg hoolsalt jälgima, et asjad toimiks.

 

Kas kaotused Florale ja Maagile on seletatavad eelnenud euroeduga? Mõtlen raskusi meeskonna edasisel motiveerimisel, kuna üks suur samm oli juba astutud.

Mängud olid väga tihti – euromäng tavaliselt neljapäeval ja kodune liigamäng juba pühapäeval.

Ütlesin juba toona, et eksisin natuneke koosseisuga – Maagi vastu ei mänginud kaheksa põhimeest. Siis tegin võib-olla väikese näpuka, pidanuksin üritama veel põhitegijaid mobiliseerida. Lõdvakslaskmist ei olnud, põhjus peitus lihtsalt koosseisu valikus. See koosseis ei venitanud tol hetkel välja. Flora vastu olid kõik põhijõud taas platsil, ent võrdses mängus otsustas üks värav. Kaitsepaar Lemsalu – Cepauskas jäi kaugele sellest, mida näitas eurosarjas. Väsimus ja teistmoodi keskendumine ning väikesed apsud ongi käes...

 

Millal Levadia mängis hooaja kõige paremat jalgpalli?

Raske öelda, hooaeg on nii pikk olnud. Eesti mänge ei oska eraldi välja tuua. Minu arvates olid kõige paremad ikkagi UEFA sarja mängud – tõesti muljetavaldavad. Mehed suutsid kasutusele võtta ka varjatud reservid!

Kõik kuus euromängu jätsid väga hea ja kvaliteetse mulje, sest näitasime hoogsat, kiiretempolist jalgpalli. Selliseid kohtumisi ei võlu Eesti meistriliigas mitte kuidagi välja, sest siin töötavad hoopis teised nüansid.

 

Oli UEFA karikasarja esimesse ringi jõudmine siis tõesti maksimum või võinuks meeskond parema loosiõnne vms korral siiski veel ühe sammu astuda ning alagrupiturniirilegi jõuda?

Loosiõnnest pole midagi rääkida – läks täpselt nii nagu läks. Ütlen veelkord: oleks pidanuks juhtuma väike ime, et me oleks veel edasi läinud... Imet ei juhtunud, aga mängisime ka Newcastle’iga vääriliselt, küllaltki nauditavat jalgpalli.

Võime ju unistada või mõelda välja igasuguseid kombinatsioone, kuid lähtugem ikkagi sellest, mis toimub Eesti liigas. Meie liiga ei ole nii tugev, et saaksime kodus pidevalt mänge, mis lubaksid Euroopas igal hetkel alagrupiturniirile pääsemise pärast võidelda. Veel ühe sammu astumine tähendanuks ju hetkelist hüpet, tegu polnuks stabiilse arenguga. Eesti meistriliigas pallivad klubid pole veel valmis Euroopas pidevalt pildil püsima.

 

Kuidas reageeris klubi president Viktor Levada, kui Levadia lubas endale koduliigas paar „näpukat” ehk kaotuse Maagile ja Florale? Kui sageli sa meeskonna omanikuga üldse suhtled?

Viktor on juht, kes ei ole klubi omanik vaid formaalselt. Tõeline jalgpallihuviline – planeerib aega täpselt nii, et jääks võimalus tegeleda ka jalgpalli- ja klubiasjadega. Kohtume regulaarselt ja arutame asju küllaltki sisuliselt, meie suhtlus ei piirdu põgusate telefonikõnedega. Kui saame kokku, klaarime tavaliselt mitu tundi jalgpallivärki.

 

Need ei ole siis peatreeneri „vaibale kutsumised”, vaid konstruktiivsed vestlused klubi bossiga?

Loomulikult. Meil ei ole nii, et tema heidab midagi ette ja mina ainult kuulan. Saame üksteisest väga hästi aru. Kumbki teab väga hästi, kes ta on ning mis on tema roll, et jalgpallis oleks tulemused head. Ja kuna tulemused on olnudki head, siis veel vähem leidub põhjust mingisuguseid vaibalkäimisi korraldada.

Mina nimetan neid väga kontsruktiivseteks kokkusaamisteks, kus arutame meeskonna, klubi ja treengubaasi ehitusega seonduvat, samuti suhteid jalgpalliliiduga ning kõike muudki. Mingeid lajatamisi pole olnud.

 

Kas oled Viktoriga arutanud ka eelmisel nädalal palju kõneainet pakkunud tähtsa kodumängu äravõtmist, kui Levadia pidi meistritiitli kindlustama Lasnamäel Punase tänava kunstmuruväljakul?

Seda me ei arutanud, sest Viktor on praegu puhkusel ega viibi Eestis. Kuna (Aivar) Pohlak läks väga konkreetseks, hakates nimetama nimesid „Rüütli” ja „Levadia” ja nii edasi, siis arvan, et Viktor sai sellest kindlasti teada ning tundis, et tal on vaja klubi huvide eest välja astuda. Siis nad selle vastuse jalgpalliliidule, mis jõudis ka meediasse, välja mõtlesidki...

Mina sellesse vastusesse ei sekkunud, kuigi leidsin samuti, et nimeline ninnakargamine stiilis „Rüütli tahab tähelepanu negativismi kaudu” väärib vaid muigamist. Ei tahaks selle jama peale rohkem reageerida.

 

Kuidas sulle meeldib Flora peatreeneri Pasi Rautiaineni ja ajakirjanduse poolt Levadia puhul kasutatav hellitusnimi Eesti Chelsea?

Võib-olla on mõnel inimesel lihtsalt väga huvitav nime „Chelsea” välja öelda... Sisuliselt ole siin taga mitte midagi, täielikult väljaimetud ja meelevaldselt kasutatav võrdlus. Vaata ükskõik millisest aspektist – välja arvatud see, et Chelsea tuli Inglismaa ja meie Eesti meistriks –, võrrelda pole midagi!

Meil ei ole välismaist omanikku, välistreenerit, võõrsilt kokku ostud tähti. Mitte ühtki tunnust, mille alusel tuua selliseid võrdlusi. Jäägu see nende inimeste selgitada, kes Chelsea-võrdlust kasutavad. Mina ei saa kellelegi sõnu suhu panna.

 

Aga Levadial on Eesti paremad pojad, kes veel välisklubisse ei küündi või on sealt tagasi tulnud.

Kui ühel Eesti juhtival klubil poleks võimalik värvata Eesti paremaid poegi, siis ma ei saa üldse aru, mis loogika jalgpallis kehtib. See on nii iseenesestmõistetav asi, et pole millestki rääkida.

 

Igas hästitoimivas organisatsioonis arutatakse juba uue aasta plaane. Millal Levadia sinnamaale jõuab?

Tavaliselt arutame neid asju siis, kui hooaeg on lõppenud. Praegu on veel mõned mängud pidamata. Kui mängud seljataga, tulevad kõik, kes Levadia jalgpalliklubiga kuidagi seotud, ühiselt kokku. Siis pannaksegi paika strateegilised pidepunktid – mida edasi teha, mis on eesmärgid ja mille poole püüelda.

Päris nii me edasi ei hüppa, et üks asi on alles lõpetamata, aga alustame juba järgmisega.

 

Konstantin Vassiljev ütles meistritiitli kindlustamise järel, et tunneb valmisolekut välisklubisse pürgida. Mitu levadialast oleksid õigupoolest nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmis juba uuest hooajast kusagil piiri taga leiba teenima?

Pool meeskonda võiks rahulikult kusagil piiri taga mängida, aga sinna pääsemine pole nii lihtne. Noh, võtame näiteks Marek Lemsalu, kes näitas kohtumistes Newcastle’iga, et ta võiks mängida kusagil sellises liigas, kus on tarvis võimsaid kaitsjaid. Tal poleks mingit probleemi... Aga inimene on juba teatud asja läbi teinud ja kodumaale tagasi tulnud. Või Vitoldas Cepauskas – mu arvates võimeline mängima igas liigas.

Igal pool on oma masinavärk, igal pool toodetakse mängijaid ja toimib ka süsteem, kuidas mängijad leitakse. Võimete, nii kehalise vastupidavuse, kiiruslike omaduste kui ka tehnika poolest võiks oma pool Levadia meeskonda kusagil Euroopa keskmistes klubides mängida. Mitte juhtmängija, vaid keskmise mängija rollis. Meeskonnad ei koosne ainult tähtedest.

 

Eelmisel sajandil, kui sa veel Levadias ei töötanud, polnud levadialased Eesti koondisse kuidagi teretulnud. Nüüd on olukord, kus Levadia pallureid kuulub koondisse vaat et kõige enam – mänguks Valgevenega on meeskonda kutsutud viis sinu hoolealust. Oled rahul?

Ma olen rahul, et koondise poole pealt on asi arenenud. Et koondisel ja Floral ei ole enam üks peatreener. Siis oli keeruline olukord – kindlasti polnud treener oma valikutes ligilähedaseltki nii vaba kui praegu. Klubi president saab ju käsutada inimest, kes on tema palgal. Kas otseselt käsutada või vihjetega mõjutada, on iseküsimus, aga igale klubile on ju kasulik, et koondisse kuuluks võimalikult palju oma mängijaid.

Tol ajal oli ebanormaalne olukord, kuid õnneks on see praegu normaliseerunud. Elu näitab, et praegune koondise peatreener (Jelle Goes – toim) on oma valikutes vaba ning üritab mängijaid valida võimete ja oskuste järgi. Tänu sellele ongi koondisse sattunud rohkem erinevate klubide pallureid.

 

Seega ei ole viimasel ajal mõnda levadialast ülekohtuselt koondise ukse taha jäetud?

Mitte kedagi, kes natukene ennast näitab. Kõiki on üritatud vaadata.

 

Jättes saavutused kõrvale, omad samuti hindamatut pagasit, olles esmalt töötanud aastaid Flora ning seejärel tema vihaseima rivaali Levadia süsteemis. Kuidas neid kahte, avalikkuse silmis mõneti vastandlikku süsteemi võrrelda?

Esiteks – selline süsteemidesse lahterdamine mulle ei meeldi. Nagu mõningate asjade puhul tavaeluski, on siin tegu ülepolitiseerimisega, kus vohab palju propagandat ja demagoogiag, palju pisikesi ja suuri valesid. See on kunstlik leierdamine, kus ratsutatakse mingi müstilise Eesti jalgpalliratsu seljas, ning korrutatakse vastu rinda tagudes, et meie arendame ikka Eesti jalgpalli, aga teised seda ei tee.

Vihkan sellist lahterdamist. Igal moel tuleks aidata klubidel areneda ja tegutseda, et klubijalgpalli tase tõuseks, mitte jahuda, et üks ajab õiget ning teine ainult valet asja. Praegu käib justkui parteidevaheline võitlus! Sport on sport ja sageli asju ülepolitiseeriv jalgpalliliit peaks olema hoopis selline organisatsioon, kes kohtleks kõiki klubisid võrdsetel alustel ning annaks kõigile võimaluse konkureerida, et selgitada paremad välja sportliku võitlusega.

Aga öelda, et ainult üks pool ajab asja Eesti jalgpalli hüvanguks... Eesti rahvuslik koosseis on juba ajalooliselt selline, nagu ta on, ning see ei sõltu jalgpalliklubidest ega nendesse klubidesse kuuluvatest mängijatest. Kunstlik kastidesse ja süsteemidesse jagamine on imelik.

 

Osutasid juba, et omal ajal mõjutati Flora omaniku poolt koondise peatreenerit. Kui palju Pohlak sulle siis vihjeid jagas, kui 2000. aastal koondise ohje hoidsid?

Mis kuradi vihjeid! Seal polnud mingeid vihjeid, asi oli nii selge, et... Aga kuna see oli aastal 2000 ja praegu tuleb juba aasta 2007, siis miks vanast asjast enam rääkida. See on teada – kusjuures pole vaja üldse isiklikuks minna, et Pohlak või mitte –, et kui mingi klubi ja koondise treener on üks ja sama isik, tekivad probleemid. Täiesti selge, et treener pole siis enam oma valikutes vaba.

Eestis, tänu jumalale, on selline olukord nüüd möödas ja rohkem ma seda otseselt torkida ei tahaks. Kui palju mind seal käsutati või mitte, on ammu minevik.

 

Kas sa näed praeguses pingelises olukorras üldse veel mingit võimalust kunagi Flora rüppe tagasi kolida?

Praegu pole mingit põhjust sellisele asjale mõelda. Jätaks ehk küsimusele vastamata...

Ütlen veelkord, et kuna asi on aetud pooleldi poliitiliseks ja lahterdatud süsteemideks, siis ühest süsteemist teise liikumine pole niisama lihtne, kui klubist klubisse. Küllaltki keeruline olukord.

Mina liiguks heameelega klubist klubisse.

 

Tuleme tagasi hoopis koondise juurde: 2000. aastal kaheksast mängust saavutatud nelja võidu ja kahe viigiga oled pärast Eesti taasiseseisvumist konkurentsitult edukaim rahvusmeeskonna juhendaja. Kuidas neid aegu meenutad ja kas ihkaksid veel sinisärklaste juhendamist proovida?

Ei ole mõtet meenutada ega praegusega võrrelda – erinevad ajastud, mängud ja vastased. Jalgpallis ei ole aastad vennad, alati tekivad uued olukorrad. Statistika on vahel selline, nagu korvpallis visketabavus – mõni mees viskab kaks korda peale ja tabab mõlemal korral, ning teisel, kes peab mängu ära tegema, tuleb leppida kehvema tabavusprotsendiga.

 

Muide, Eesti vutiajaloos leiame vaid ühe koondise peatreener, kes on tänu kahes mängus saavutatud kahele võidule sinuks edukamaks osutunud. Kontrollime su teadmisi!

No vaata, kus on statistika!

 

See oli 1925. aastal...

...ja kindlasti on see kusagil kirjas... Lugesin hiljuti küll Tipneri raamatut, aga minu meelest seda meest seal ära ei märgitud.

 

Tegu on ungarlase Imre Nagyga.

Ahsoo.

Aga jään enda juurde, et see on meelevaldne võrdlemine. Mis siin ikka võrrelda, mängijad ju vahetuvad, vastased samuti.

Võitsime 2000. aastal Valgevenet – nad polnud toona eriti head, toetudes vananevale ja staarikompleksi põdevale seltskonnale. Kui kohtusime Gruusiaga, olid vastased oma tippvormist kaugel. Kreeka vastu saavutasime väljas küll 2:2 viigi, aga ma ei oska öelda, kui palju neil oli toona põhimängijaid kohal ja kui suurt tähtsust nad sellele mängule üldse omistasid. Nii et pole mõtet meenutada.

 

Statistika räägib selget keelt, kuigi tahad vägisi oma osa vähendada!

Statistika räägib küll, aga ei tarvitse asju lõpuni avada. Kõik on suhteline.

Aga mis sinisärklaste juhendamisse puutub, siis olen seda meelt, et mul jagub kogemusi, teadmisi ja oskusi ning kui juhuslikult tekib olukord, et ei ole tõesti kedagi võtta, võin mingil hetkel välja aidata. Olla inimene, kes võimeline teatud perioodi ära venitama. Ise ma sellele kohale muidugi ei trügi.

Välismaa spetsialistide kasutamist pean Eesti jaoks heaks, peaasi, et ainult rahakott võimaldaks. Kui võimaldab, on see kohalike iseõppinud treenerite upitamisest kasulikum.

 

Sina oled iseõppinud treener?

Nojah. Mängisin kaua, seejärel olin küllaltki kaua teine treener ja väravavahtide treener. Töötasin paljude treenerite kõrval, omandasin aja jooksul need oskused.

Inimesed, kes tulevad niiöelda õigest jalgpallikultuurist, kus on ikka liigad taga ja kus ollakse lapsest saati kõike näinud, on saanud igasugustes akadeemiates spetsiaalset jalgpalliharidust. Ma ei trügi nendega võistlema, sest see on väga raske.

 

No kui rääkida akadeemilisest taustast, siis võiksid nendega konkureerida küll! Kuidas sinu hilises eas alanud ülikooliõpingud lõppesid?

Edukalt, sain mullu Tartu Ülikooli avatud ülikoolis spordijuhtimise ja treeninguõpetuse tudeerimisega ühele poole. Selle asja tegin läbi!

Aga minu puhul pandi praktikale lõpuks ka teooria juurde, välistreenerite puhul on vastupidi – väga tugevale teoreetilisele baasile lisatakse praktika.

 

Kui kopsaka teoreetilise pagasita oleks raskem treenerina läbi lüüa?

Teooria on väga tähtis. Oleneb muidugi, kuhu tahad välja jõuda.

Praegu läbime UEFA pro-litsentsi koolitust, aga riiklikus mõttes seda ei tunnustata. Ainult selle koolituse läbinuna sa nagu polekski treener – pead omama ka kõrgharidust, et saada riiklikus mõttes kõrgeim kategooria. Mina saan kõrgeima, viienda kategooria pärast pro-litsentsi hankimist.

Aga ma ei kurda. Leian, et uus süsteem on õige ja põhjendatud, kuna mängus on ikkagi riigi raha. Selle jagamiseks peavad ju mingid kriteeriumid olema. Nii küll ei sobiks, et paned meeskonna hästi jalgpalli mängima ning saadki soovitud kategooriad kätte. Ma ei alahinda akadeemilist poolt.

 

Kuidas sa mängijaid kasvatad? Mõtlen Eesti koondisest korraks välja visatud Tarmo Neemelo suguseid peosõpru.

Ei ole neid probleeme olnud. Inimeste teadlikkus on kõrgemal tasemel kui veel mõni aasta tagasi. Mängijad, kes on lepingutega seotud ja teenivad jalgpalliga raha, ei tegele asjadega, mille pärast klubi peaks pead valutama. Või midagi ette võtma, et neid kasvatada.

Õhkkond ja suhtumine meie klubis on selline, et inimesed saavad ilma jututa aru, mis on halb ning mida ei aktsepteerita. Ei välista, et mõnel on vahel vääratusi juhtunud, aga see pole suur probleem. Selle valdkonnaga ei pea igapäevaselt tegelema, see ei häiri sisulist tööd. Ma pole pidanud kunagi mängijat manitsema, et ära täna ööklubisse mine, sest homme on mäng.

 

Aga kui homme on vaba päev?

Meil ei ole sellist olukorda olnud, nagu Neemelol koondises. Saan aru, et seal oli tegu treeneri ja mängijate vahelise kokkuleppe rikkumisega.

Ei saa öelda, et meil oleks lõdvad reeglid või kombed, aga kõik käib kuidagi loomulikult. Seda ma küll ei põe, kui keegi astub pubist läbi. Tõsi, kui kuuleksin, et mõni mu mängija viibib kell kolm öösel diskoteegis „soustisena” ja paari päeva pärast on mäng, tuleks kindlasti jama. Selliseid asju pole õnneks juhtunud. Mu mängijad saavad hästi aru, mis on sportlik režiim ja et nad on tuntud sportlasena ka avaliku elu tegelased.

 

Kui keeruline on end „vanadele kasukatele” kehtestada? Levadiaski leidub ju suure egoga mängijaid.

Pujääne muidugi leidub, aga saan hakkama. Olen küllaltki otsekohase ütlemisega, nad saavad väga ruttu aru.

 

Jääd vähemalt väliselt alati rahulikuks. Kuidas see nii närvilise ameti juures õnnestub?

Rahulik olen tõesti. Ehk just seetõttu, et saan ka ise treeningutel kaasa mängida ja end füüsiliselt tühjaks rahmeldada. Sinna need emotsioonid jäävadki.

Mängijatega suheldes ei tohikski lahmida, sest nemad on ju ka inimesed, pealegi erinevate iseloomudega. Kõige tähtsam on see, mida nad teevad väljakul ja kuidas nad mängivad.

 

Püsid 52-aastasenagi heas sportlikus vormis. Mängid FC Soccerneti ridades kaasa Eesti neljandas liigas. Kas päevakavasse kuulub ka enda treenimine?

Pallilöömise himust ei ole tõesti lahti saanud, ikka ja jälle ihkan ka ise palli väravavõrku virutada. Igal võimalusel löön Levadia treeningutel kaasa – kui on lõbusamad harjutuskorrad ja mängijate arv lubab, topin ennastki väljakule.

Olen pidevalt ka erinevate vetaranide võistkondade eest mänginud. Käisin sageli Viljandi veterane esindamas, kuna olen sealt pärit. Samamoodi kutsutakse mind mängima Pärnu veteranide eest. Varem sai igal neljapäeval koos vanade lõvipoistega Männiku staadionil palli togimas käidud.

Peale selle siis ka neljandas liigas Soccernetiga. Eelmisel aastal esindasin veel kolmandas liigas osalevat Tallinna Kalev II, kuid ei saanud Levadia treeningute ja mängude tõttu eriti regulaarselt kohal käia. Neljas liiga on praegu paras tase.

 

Kui meenutad tegevjalgpalluri karjääri, siis kuidas oli suhe vigastustega?

Midagi erilist ei olnud. Lihasenevenitusi ja muud nipet-näpet tuli ette, aga operatsioonidest olen pääsenud. Kui põlv hakkas mängijakarjääri lõpus jupsima, jätsin aastakese vahele ning taastusin ära. Siiamaani kestab!

 

Kas sinust oleks võinud saada veel parem mängija, kui sa siirdunuks näiteks Pärnu Kalakombinaadi/MEK-i ridadest kusagile N Liidu laiadele avarustele õnne otsima?

Raske öelda. Minu ajal polnudki kusagile pürgida. Psühholoogiliselt tundus Venemaale minek vastuvõetamatu. Ühe korra isegi pakuti, aga ma ei küsinudki, kes mu vastu huvi tundis... Ütlesin otse, et ei lähe mitte mingil juhul Venemaale. Ei teagi, kas see oli protest, mis kuidagi Eesti vabadusega seotud. Mingi antipaatia Vene võimu suhtes oli igatahes olemas.

Aga taset võrreldes – käsime toona Pärnu satsiga ka lõunalaarites, kus mängisime N Liidu esiliigasatsidega. Absoluutselt võrdselt. Eestis oli taset küll, kuna mängijate liikumine oli vaba ja neid toodi siia ilma igasuguste piiranguteta. Tallinna Dünamo oli ju täis küllaltki tuntud Vene pallureid.

Aga N Liidu sarjades me Pärnuga mängida ei saanud ja muud väljundit peale toonase suure kodumaa polnud. Ega midagi erilist nendedest aegadest rääkida polegi. Ütlen enda kohta: hea, et veel niigi läks. Et aeg muutus ja nüüd vähemalt treenerinagi ringi liikuda ja midagi näha saan. Et pole veel päris ära kärvanud.

 

Vähemaga kui meistritiitel ei lepi sa vist ka uuel aastal?

Fakt on see, et Levadiale tähendaks esikohata jäämine tagasilööki. Ebaedu. See ei oleks asi, mida Levadias heaks nimetataks. Meil maksab vaid esikoht, see kehtib järgmiselgi aastal.

Jah, mõned oponendid võivad vahel mõelda välja teooria, et võit ei olegi kõige tähtsam, et hoopis tähtsam on... ma ei teagi, mis. Oponeerimine peaks Eesti jalgpallis käima ainult läbi spordi, mängude ja tulemustega.

Kõikvõimalike juttude ja teooriate push’imine, nagu juba mainitud müstilise Eesti jalgpalliratsu seljas ratsutamine, mõjub häirivalt. Kõik, kes tegelevad Eestis jalgpalliga, annavad ju oma panuse selle heaks. Ei ole nii, et üks seltskond arendab Eesti jalgpalli ning ülejäänud ei tea mida.



Tipptreener

Sündinud 11. augustil 1954 Viljandis

Mängijakarjäär:

Alustas jalgpallitreeninguid Viljandis, 1972. aastal hakkas mängima Tallinna Normas, 1975 jätkas Pärnu Kalakombinaadi ja Pärnu MEK-i meeskonnas.

Mängijana tegutses erinevatel positsioonidel kaitsjast ründajani.

Saavutusi:

Eesti NSV meister 1985, Eesti NSV karikavõitja 1981, 1982, 1988 ja 1990. Kuulus 1990. aastal Eesti maavõistluskoondisse mängus Lätiga.

Treenerikarjäär:

1990–1998 FC Flora abitreener ja väravavahtide treener,

1998–1999 Viljandi Tuleviku peatreener,

2000 FC Flora ja Eesti koondise peatreener,

2001–2002 Tuleviku peatreener,

2003 (pool hooaega) – FC Levadia abitreenener, 2003–... FC Levadia peatreener.

Saavutusi peatreenerina:

Eesti meister 2004 ja 2006, Eesti karikavõitja 2004 ja 2005,

Eesti meistrivõistluste hõbe 1999, 2000 ja 2005,

Eesti koondisega kaheksast mängust neli võitu, kaks viiki ja kaks kaotust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid