Kätlin Kaldmaa
Arkaadia toimetaja
Jälle kaljudelt jões
leida liblikatiibu!
Taevalillede tuul...
Viivi Luik
Olete kirjutanud sadu luuletusi, mida osa eestlastest ikka ja jälle üle loeb, rääkimata romaanidest, mis meie kirjandusloos väga olulisel kohal seisavad.
Kuidas algas see elu?
See algas kuidagi iseenesest, oli nagu hingamine. Minu arust oli see harilik ja ma arvasin, et see on kõigi teistega ka nii. Küllap ongi. Minu meelest väljendasid inimesed ennast kõige abil, mida nad tegid.
Ma uurisin neid salaja, kui ma väike olin, ja nägin, kui rahul oli ema, kui tal kampsunivarrukas või sokikand, mida ta kudus, hästi välja tuli, ja kui õnnetu ta oli, kui ta seda kuidagi tehtud ei saanud.
Inimesed olid rahul, kui neil õnnestus olla hingega asja juures. Just see hingega asja juures oli tähtis. HUVI oli tähtis. Ilma HUVITA ei saadud midagi teha.
Kui mõnda ikka see asi, mida ta tegi, ei HUVITANUD, siis ei tulnud sellest midagi välja, siis oli inimene rahulolematu ja läks vihaseks.
Mina tahtsin väljendada seda, mis MIND huvitas!
Ükskord ma panin tähele, kuidas talvised kuivanud rohukõrred, mis nii troostitult lume sest paistsid, väljendasid INIMESTE muret. Siis, nii umbes seitsme-kaheksa aastaselt lugesin ma “Kevadet” ja leidsin sealt ühe koha, kus Arno seisab üksinda talvehämaras lumisel põllupeenral ja vaatab kuivanud kõrsi, mis lume seest paistavad. See oli MURE pilt.
Ma sain kuidagi juba aru, et kui öelda lihtsalt “mure”, siis see ei liiguta kedagi. KÕIK teavad ju seda sõna. Aga kui kujutada niimoodi neid üksildasi kõrsi, siis on nende kaudu ka MURE väljendatud, ilma et seda sõna ennast üldse tarvitama peaks.
Mulle oli see suur avastus.
Sellest peale HUVITAS mind, kuidas rääkida tühisest kõrrekesest nii, et teine inimene seda lugedes tajuks, et nii tema ise kui ka see pealtnäha tühine ja kõrvaline kõrreke on osalised elamise kõigile ühises saladuses.
Kuidas tutvusite kirjutatud sõnaga ja millist rolli see Teie elus esialgu mängis?
Kirjutatud sõna ise oligi mu elu, kui ma olin väike. Kunagi, kui ma lugesin esimest korda J.P. Sartre’i raamatut “Sõnad”, üllatas mind see, et ma nägin seal iseennast lapsena, ainult sõnade läbi ja sõnade jaoks elamas.
Milline oli kodu, kus kasvasite?
Seda ei saa kirjeldada! Seda olen kirjeldanud “Seitsmendas rahukevades”. See oli Eesti ajaloo üks verisemaid ja porisemaid aegu, sümboolselt (aga ka päris tegelikult) oli sel ajal iga kodu uks verega märgitud, nii või teisti. Ei loe, kummal poolel oldi, kannatus jääb kannatuseks.
Minu onu oli just sel päeval jõudnud koju vene sõjavangist, kui mina sündisin. Ta oli tulnud kogu tee Valge mere äärest Viljandimaale jalgsi, ja ta jalad olid nii paistetanud, et kotad tuli enne katki lõigata, kui nad jalast ära sai. Seda lugu kuulsin ma vana-ema suust kogu oma lapsepõlve.
Teine minu onu oli saksa sõjaväes “teadmata kadunud” ja jäi alatiseks teadmata kadunuks.
Mu kolmas onu oli Siberis tapetud.
Isa elas pidevas kinnivõtmise hirmus, sest ta oli ära põgenenud Magdeburgi lennukitehasest, kuhu tööteenistusse võetud mehed viidi.
Ta oli elektrimontöör, kes remontis meiereides masinaid ja rändas pidevalt Eestis erinevate meiereide vahel ringi. Nii oli ka tema jälgimine raskem. Natuke meenutavad tema rändamised mulle Jaan Roosi rändamisi nendest päevaraamatutest, mille ühispealkiri on “Läbi punase öö”.
Kõigepealt oli mu isa sakslaste poolt tagaotsitav, kuna ta oli põgenik. Hiljem oli Nõukogude võimul põhjust teda Siberisse saata või seina äärde panna, kui “fa‰isti”.
Isal ei olnud vaenlasi, kõik teadsid, et tal oli olnud Magdeburgi lennukitehases tööl ja sealt põgenenud, aga pealekaebusi ei tehtud ja nii ta pääseski. Külanõukogu esimees ise oli talle tasakesi soovitanud, et kõige parem oleks temasugusele mehele mõni “liikuv” amet.
Isa tundus mulle väga salapärane ja ma olin temast vaimustuses.
Hoolimata välistest hädadest hoiti ja armastati mind kodus, hellitati võimaluste piires, nii nagu väikest Jean-Paul Sartre`it tema Pariisi apartemendis!
Kas kirjutamine algas lihtsalt?
Jah. Kõige raskem oli “tehniline” külg, ehk kirjutama õppimine. Millegipärast valmistas mulle raskusi kõige lihtsam asi, väikese L-tähe kirjutamine. Selles asjas oli mul puupea ja ma ei saanud kuidagi aru, mis vahe on väikesel E-l ja väikesel L- tähel. Lugema õppisin ammu enne kui kirjutama.
Millised olid esimesed kirkad mälestused asjadest või sündmustest, mis on Teie mõtteid ja tegevust suunanud, vorminud Teid selleks, kes olete praegu?
On kolm mälestust, kolm vaala, millele tõenäoliselt toetub kogu mu elu. Kaks mälestust on ajast, mil ma veel ei osanud rääkida, need on mulle eriti tähtsad mälestused.
Kõige esimene: istun toas laual, mu jalad tolknevad üle laua ääre. Ma vaatan neid huviga ja imestan, et mul on jalad.
Mind on lauale tõstetud, et mulle saaks paremini otsa vaadata.
Mul on seljas helepunane kleit nagu mooniõis, ma tunnen ühelt poolt sellest kleidist mõnu, aga teisel poolt taipan, et kleit pole lihtsalt niisama mulle selga pandud ja et selle kleidi abil tahetakse minu tähelepanu uinutada, mõtteid PEAASJALT kõrvale juhtida.
Aga PEAASI on hirmus!
Nimelt tahetakse mind nii umbes pooleks tunniks üksi koju jätta.
Ma ei saa aru, mis pool tundi on, aga mulle püütakse seletada, et kohe tullakse tagasi. Väljas särab päike, on hästi hele. Tahan öelda, et ma ei taha toas olla, et parem oleks üksi õues, kui just peab üksi olema. Aga ma ei OSKA ÖELDA! Ei OSKA ennast väljendada. See, mida ma selgelt öelda tahan, pole inimeste keel, on lapse lalin, ja ma olen sellest kohkunud.
Esimene mälestus on sellest, et ma ei oska ennast väljendada ja pean ometi kuidagi ennast arusaadavaks tegema. See mälestus on nagu kokkuvõte kogu järgnevast elust.
Teine mälestus umbes samast sõnade-eelsest ajast: maailm on roheline ja kuldne, võililled õitsevad ja noor rohi haljendab.
Isa värvib tühja mesipuud. Tunnen vaha ja mesilaste lõhna, sest mind on pandud maas lamava mesipuukatuse sisse istuma, et oleksin jalust ära. Olen seal endaga väga rahul, kuid välja ronimine tundub väga keeruline. Vahetevahel see mõte siiski võlub mind, aga ma lükkan väljaronimist edasi, tean, et see on keelatud. Tahan suuremeelselt, et see RAHU kestaks, et isa seal lähedal rahulikult nokitseks, et kõik see roheline ja kuldne poleks minu ronimisest häiritud.
Olen tasa ja vaatan ringi, mõnulen ja naeran. Saan aru, et mina olen väike, aga maa-ilm on SUUR!
Kolmas mälestus on 1948. aasta märtsist, küüditamise päevast. Olen nii umbes pooleteise aastane, seisan omast arust EMAGA võsa varjus ja näen, kuidas eemal lähevad reed inimestega. Naabertalu peret viiakse ära. Mäletan selgelt, missugune oli ilm. Oli sulalumi, oli sombune, udune ilm, must jää oli lume alt välja sulanud.
Alles möödunud suvel tuli välja, et ma ei seisnud seal võsa varjus mitte emaga, vaid vanaemaga, ja et me ei seisnud seal mitte sugugi selleks, et küüditamist vaadata, vaid et vanaema oli mures ja ootas ema koju.
Ema oli ennist pahaaimamata läinud sinna talusse tühja piimanõud ära viima ja ei tulnud enam tagasi. Hiljem selgus, et ta oli kinni peetud, kui küüditajad tulid. Teda oleks koos majarahvaga ree peale pandud ja minema viidud, aga seal juhtus olema üks omaküla mees, kes teadis, et ema pole sealt talust ja et tal on kodus väike laps. See mees, kes oli küll veendunud kommunist, kuid uues võimus pettunud, nõudis, et las see tüdruk läheb, ja tema sõna peale lastigi ema lahti. Nii ma nägingi oma ema uuesti, ilma et ma eluaeg oleksin teadnud, kui noatera peal see tookord oli. Kõige rohkem üllatas mind see, et see asi ALLES NÜÜD välja tuli!
Mis Te arvate, kas lapsepõlv on see, mida inimene tegelikult mäletab, või konstrueeritakse see mälestus kokku enda ja teiste lugude alusel?
Inimeste mälu on erinev. Ei tahaks teha mingit kategoorilist üldistust. Saan rääkida ainult iseenda kogemuse põhjal. Minu varajased lapsepõlvemälestused on selged, reaalsed, nagu oleksin ma seda kõike alles eile läbi elanud.
Kas mäletate oma esimest luuletust ja millest see kõneles?
Ma ei mäleta luuletust ennast, kuid mäletan selle kirjutamist, mäletan omaenda võimetust, mäletan, et sellega oli täpselt sama tunne, mis oli siis, kui ma mõistsin, et ei oska veel inimese moodi rääkida. Mul ei tulnud välja, hakkasin ikka uuesti otsast peale, sest ma tahtsin SÕNADEGA väljendada seda, kuidas lumi vastu õhtut üle musta jää tuiskab. Sedasama olen ma eluaeg püüdnud väljendada, see tunne on ka “Rahukevades“. See pilt väljendab minu jaoks midagi, mis on ühtaegu kurbus ja mure, pääsemine ja rõõm.
Kelle loomingust sattus esimene kustumatu säde südamesse, mis ütles, et kirjutamine on õige valik?
Seda valikuküsimust pole mul kunagi olnud. Ma lihtsalt kirjutasin, sest olin olemas.
Esimene tekst, mis mulle mõjus, oli Villem Ridala “Talvine õhtu”. Seda luges mulle ema ette, kui ma olin kolme- või nelja-aastane. Ta luges mulle seda ette just sellisel talvisel õhtul, nagu seal luuletuses on. See tekst oli minu jaoks maailmaloomise tekst. Ma nägin, et maailma on tõesti võimalik sõna abil luua!
Viivi Luik
• Viivi Luik sündis 6. novembril 1946. aastal Viljandimaal Tänassilmas.
• Õppis Ristil, Kalmetus, Viljandis ja Tallinna kaugõppekeskkoolis.
• Töötas keskkooli kõrvalt raamatukoguhoidja, masinakirjutaja ja arhivaarina.
• 1967. aastast alates vabakutseline kirjanik.
• Esimene luuletus Viljandi lehes „Tee kommunismile” ilmus 1962. aastal.
• Ilmunud on luulekogud “Pilvede püha” (1965), “Taevaste tuul” (1966), “Lauludemüüja” (1968), “Hääl” (1968), „Ole kus oled” (1971), „Pildi sisse minek” (1975), „”Põliskevad” (1975), “Maapäälsed asjad” (1978), “Rängast rõõmust” (1982) ning valikkogud “Luulet 1962-1974” (1977), “Maa taevas” (1998), “Elujoon” (2005) ja “Kogutud luuletused
1962-1997” (2006).
• Proosakirjanikuna debüteeris 1974. aastal jutukoguga “Salamaja piir”, järgnesid romaanid „Seitsmes rahukevad” (1985) ja “Ajaloo ilu” (1991).
• Viivi Luik on kirjutanud ka lastele proosa-triloogia Leopoldist ning koostöös Epp-Maria Kokamäega aabitsa, raamatuna on ilmunud esseekogu “Inimese kapike” (1998).
• Viivi Luige loomingut on tõlgitud itaalia, vene, rootsi, tšehhi, slovaki, saksa, soome, norra, ukraina, hollandi, prantsuse, taani, läti, islandi, ungari, katalaani, poola, leedu, rumeenia, gruusia, turkmeeni, kasahhi, tadÏiki ja esperanto keelde; ka ingliskeelse lugeja ette on tema romaanid teel. Läbi aegade on eesti laululoojad kõrgelt hinnanud tema lüürikat, mida tunnistavad mitmed kümned noodiraamatud ja helikandjad.
• Aastast 1974 on Viivi Luik abielus kirjanik ja poliitik Jaak Jõerüüdiga; diplomaadi abikaasana elanud 1993–97 Helsingis, 1998–2003 Roomas ja 2004 New Yorgis. Euroopa kirjanduslike stipendiumide toel on ta mitu puhku elanud ja töötanud ·veitsis ning Saksamaal. Viivi Luik on Eesti Vabariigi Kultuuripreemia laureaat 1992; 1995. a omistati talle Suomen Leijonan komentajamerkki ja 2000. a Eesti Valge Tähe 4. klassi orden.
• Kasutatud allikad: Eesti Kirjanike Leksikon (Eesti Raamat, 2000) ja Arne Merilai järelsõna raamatule “Kogutud luuletused 1962-1997” (Tänapäev, 2006).
