HARRI MORITZ: Indrek Hargla neljas kogumik
Indrek Hargla värskeim raamat “Roos ja lumekristall” on autori kümnes raamat ja neljas kogumik. “Vaese mehe kujundusega” silma paistvate kaante vahele on koondatud kaheksa teksti, millest viis ilmuvad esmakordselt. Raamat sisaldab lühiromaane, jutte ja ühe näidendi.
Olles tuttav autori varasema loominguga, tuleb tunnistada mõningast pettumust. Hargla keelekasutus on endiselt lobe ja loodud fantaasia-maailmad tõetruud ning kaasahaaravad, ent kogumiku põhjendatus, et mitte öelda tarvilikkus, jääb siiski pisut ähmaseks. Miks?
Esiteks puudub kogumikus selge tervikuks siduv joon. Iseenesest ei olegi see võib-olla väga oluline, kuid kas pole see siiski kogumiku üks olemuslikke eeldusi? Sisulist poolt lähemalt vaadates mõjub kentsakalt lühiromaan “Tagasi tulevikku IV”, mis on mõistagi samanimelise filmitriloogia tinglik järg. Samas ei saa jällegi teha vormilisi etteheited: keel on sorav ja süžeekäik mõjub väga usutavana, erinevalt filmieellasest on see ka põnevam ja sügavamõttelisem. Kõigile, kes on inspiratsiooniallikaks olnud triloogiat näinud, peaks Hargla loodud pseudojärg meeldima küll. Tekib aga küsimus, kas tõepoolest pole millestki enam kirjutada. Kogumiku nimilugu mõjub samuti natuke liiga laisalt. Lühiromaan “Roos ja lumekristall” on tänapäevane tõlgendus H. Ch. Anderseni muinasjutust “Lumekuninganna”. Jääb aga tunne, nagu oleks Anderseni ja vendade Wachowskite (“Matrix”) loodud maailmad odavas Hiina tootmiskoondises taaskäitlemiseks kokku sulatatud. Taas kord suurepärane kirjeldus ja miljöö, mis varjub laisavõitu sisu taha. Vägisi kipub raamat jätma pisut punnitatud muljet. Justkui oleks juhuslikud ülejäägid ühte köitesse koondatud.
Meisterlik kirjeldamisoskus
Siiski on suur osa raamatust enam-vähem nauditav. Kogumiku tugevaim lugu on lühiromaan “Dom Ramón”, mille peategelane Dom Ramón del Estero on episoodilise tegelasena teada Hargla varasemast loomingust. Sedapuhku on alternatiivajaloolises maailmas askeldava Galicia aadlikust vehklemisõpetaja Dom Ramóni tegemisi lähemalt kirjeldatud. Dom Ramóni isa on tapetud ning ema ja õed orjastatud mauride poolt, kui ta oli teismeline. See kõik on vaid tema seiklusliku ja ootamatuid pöördeid tulvil nooruse algus. Lugu on lõpuni põnev, pseudoajalooline õhkkond on edasi antud suurepäraselt tempoka ja lopsaka keelega – mis ongi ju autori üks tugevamaid külgi.
“Dom Ramónile” ei jää alla novell “Emajõe ääres”, mis räägib ärkamisaegse Eesti nõia ja kättemaksja Sänna-Tarmo nooruspäevade ühest juhtumist. Viimane on samuti Hargla lugejale juba tuttav.
Tahes-tahtmata mõjuvad õnnestunumalt need lood, kus luuakse uus maailm otsast lõpuni. Mitte kuigi originaalseid lahendusi ja kohati suisa klisˇeesid kohtab lugudes, mille puhul pikitakse tänapäevasesse realistlikku olustikku ulme elemente. Inimese, kes on “Salatoimikuid” näinud vähemalt korra, panevad need vaid pisut muigama. Võib-olla on see seotud ka praegusel tehnoajastul, mil mõte peab liikuma väledamalt kui elektronid kaableis, aina süveneva vajadusega muinasjutulisuse järele, mis meenutaks lihtsaid fundamentaalseid väärtusi.
See raamat on vahest kõige sobilikum Hargla loominguga tutvumise alustamiseks, hoolimata sellest, et osa lugusid on autori varasema loominguga enamal või vähemal määral seotud. Tekstid pääsevad mõjule ka ilma taustateadmisteta. Hargla väga heade romaanide “French ja Koulu” ja “Vabaduse kõrgeim määr” ning suurepärase kogumiku “Pan Grpowski 9 juhtumit” kõrval pole aga siinvaadeldaval kogumikul arvestatavat kaalu. Nii-öelda stiilinäitena peaks see siiski toimima. Samade kaante vahel annab autor mitmes eri zˇanris ja olustikus kenasti edasi oma meisterlikku kirjutamis- ja kirjeldamisoskust.
Veel tuleb ette heita viletsat toimetajatööd. Keeleviga peaaegu igal leheküljel on üle 400-leheküljelise raamatu puhul piinlikult palju.
