Diana Leesalu: peaaegu päriselt
Kui olin selle raamatu lugemise lõpetanud, ei olnud valdavaks reaktsiooniks mitte õlgukehitav “nojah”, nagu arvasin, vaid justkui puhastustulest läbikäinu tunne. Ainult et... mingi klimp ei taha siiani kurgust kaduda. Tol ööl ei saanud ma mitu tundi und ja mõtlesin. Sellest, kes me siis ikkagi oleme. Kui palju me paneme tähele inimesi enda ümber? Mida me oma lähedastest õigupoolest teame? Ja kas ühel inimesel – olgu see siis 19-aastane õde – on üldse kunagi võimalik teist inimest – näiteks oma kümneaastast venda – täielikult mõista?
Olgu öeldud, et need kaks on selle raamatu peategelased, kelle tegevusliini vaheldumisi jälgitakse. Peab tunnistama, et oluliselt huvitavam on elada kaasa arukale, aga saamatule direktoripojale, kes perekonna lagunemise ja koolikaaslaste julma vägivalla tagajärjel satub tänavapoisiks. Tema tudengist õe tegemised tunduvad selle kõrval just nii tobedad ja igavad, et pole suur kaotus vahepeal paar lehekülge edasi keerata. Eriti kui noorteromaanile tavapärased “kuradid” ja “persed” hakkavad liiga tülgastavaks muutuma. Aga see võib muidugi tulla ka sellest, et kümneaastane poiss pole ma olnud, 19-aastane tüdruk küll… Ja et mitte olla liiga karm – ka tema teeb läbi arengu.
Ühisel meelel vihkavalt verised tunduvad kaks peategelast olevat vaid psühholoogide ja poliitikute suhtes, kellele pannakse selles raamatus täie rauaga. Aga mitte nõnda, et lugeja saaks sellest muigega üle olla, vaid nõnda, et suhu jääb metallimaik. Ja sellest ei saa lahti enne, kui päris raamatu lõpus. Siis vahetab selle välja veremaik. Sest erinevalt paljudest teistest noorteromaanidest ei sulgu selle raamatu tagakaas lugeja käes iroonilise muigega: “Nojah, eks nad siis ülbitsegu, “päriselu” läheb ikka omasoodu”, vaid karjega, et me kõik oleme selles süüdi...
Kui välja jätta tavapärased nipid: lühikesed laused, jooksev süzˇee ning topeltpuänt, siis seisneb selle raamatu fenomen lihtsates asjades, mida minu meelest on (noorte)kirjanduses seni teenimatult vähe kasutatud. Näiteks reaalsetes tegevuspaikades, mida lugeja üsna kindlasti teab ja mis loovad visuaalse pildi tegelaste liikumisest. Selle raamatu põhitegevus toimub Tartus, mitte Mornas ega “ühes väikelinnas”.
Samuti mõjuvad fotoillustratsioonid, eelkõige inimestest, aga ka ajalehe esikaanest, käsitsi kirjutatud kirjast, SMS-idest mobiiliekraanil ja MSN-i dialoogikastikestest. Loo tõsiduse taustal tundub kuidagi tobe, et keegi neid pilte lavastanuks. Ning vargsi hiilib pähe mõte: aga äkki see polnudki “mängult”, vaid “päriselt”? Tunnistan, et lõin nime “Mikk Janter” värisevi käsi igaks juhuks Google’isse.
Kaanekujundus petab
Tänapäeval on üsna tähelepanuväärne leida toodet, mille sisu on pakendist värvikam ja väärtuslikum. Ütlen ausalt – poes ei oleks ma ise seda üllitist ilmselt isegi sirvinud. Ja kui mu pilk oleks ka mingi uitmõtte ajel sel peatunud, oleks piisanud kaaneteksti esimesest lausest (“Teie ei tea, mis kuradi tunne see on”), et ma põlglikul pilgul selle käest oleks poetanud. Sellepärast on mul siiralt kahju, kui inimesed teevad selle raamatu suhtes ostu- või lugemisotsuse tavapäraselt, visuaalsel vaatlusel või kaaneteksti lugedes.
MÄNGULT ON PÄRISELT
Diana Leesalu
Tänapäev
