Slaalomimeistri Kolgata tee
Järgmisel talvel kuulus ta nii mäesuusatamises kui ka suusahüpetes Eesti koondisse.
“Need olid minu kaks esimest ja viimast tõsist sporditalve, siis tuli sõda ja vangilaagrid,” ütleb Tallinnas elav 84-aastane suusameister.
Kahte aastasse mahtusid esikoht Eesti esimestel mäesuusatamise meistrivõistlustel ja võit Mustamäe hüppemäe avavõistlustel.
Võidust kuulis raadiost
Mäesuusatamine oli Eestis enne sõda verinoor ala, esimesed võistlused peeti Mustamäe nõlval 1938. aastal. Kaks talve hiljem selgitati Viljandis esimene (ja tükiks ajaks ka viimane iseseisva riigi) Eesti meister mäesuusatamises. Slaalomis võisteldi Närska mäel 25-kraadises pakases. 200 meetri pikkusel rajal oli 15 väravat.
Avasõidul üllatas 16-aastane Viljandi koolipoiss Raimond Liiv. Liidrikoht pani aga noormehe teises sõidus liigselt riskima ja kukkumisega luhtus ka medalivõimalus. 28 osalejast tuli meistriks kindlalt sõitnud Tupits.
“Võit oli endalegi üllatus, sest olin küll mäesuusatamist juba harjutanud, kuid selle ala spetsialistiks ennast veel ei pidanud. Mäehüpped istusid mulle rohkem,” meenutab Tupits.
Sama aasta 23. märtsil avati Mustamäel Eesti esimene suusahüppetrampliin, mille võimsus oli 50 meetrit. Avavõistlusel osalenud seitsmest hüppajast osutus parimaks Tupits.
“Ei mäleta enam, kes olid kohtunikud ja kuidas stiilipunkte arvestati, aga see võttis nii kaua aega, et sportlased said alles õhtul raadiouudistest teada, kes võitis,” meenutab vanahärra.
Esimene Balti liiduvabariikide mat‰ suusaspordis peeti nn Läti ·veitsis Siguldas 21.–23. veebruarini 1941. aastal. Eestlaste kindla üldvõidu tagas edu murdmaarajal.
Suusahüpetes, kahevõistluses ja slaalomis said eestlased seevastu ainult kaks teist kohta. Tupits oli juba kahekordne Eesti meister slaalomis, kuid tegi kaasa ka kahevõistluses. Tema esimene ja viimane võistlus sel alal andis neljanda koha.
“Üks meie kahevõistleja ei saanud sõjaväeteenistuse pärast Lätti sõita ja koht jäi vabaks,” ütleb ta. “Olin noore mehena vunki täis ja nõustusin ka seda ala proovima. Minu pikim suusadistants oli olnud viis kilomeetrit, kahevõistluses tuli aga läbida 18 kilomeetrit.”
Lätlased tegid raske raja, võistlus peeti ühel pikal ringil. “Olin päris väsinud, kui kontrollpunktist öeldi, et sõita jääb veel kaheksa kilomeetrit. Tahtsin katkestada, aga polnud kuhugi pöörata. Nii pidingi lõpuni kannatama ja väga hullusti ei läinudki – kaotasin eelviimasele kahe minutiga,” räägib toonasest Eesti koondisest ainsana elus olev Tupits.
Pääses laevahukust
1943. aastal võitis Tupits veel Eesti meistrivõistlustel slaalomis ja kombineeritud kahevõistluses (slaalom + murdmaasõit) pronksi. Seejärel teenis ta Saksa päästelaeval, mis 7. detsembril 1943 Rostocki lähedal miini otsa sõitis ja uppus. Uppusid ka pooled 30 meeskonnaliikmest. Tupits külmus mastikorvis poolsurnuks, kuid pääses.
“Õnneks jäi mast veest välja, istusime selle peal viiekesi kogu päeva paljalt – sooja oli vaid kaks kraadi. Lõpuks märkas meid rannavalvepaat, muidu oleksime sinna jäänudki,” jutustab ta.
Maratonituus Jüri Lossman sokutas Tupitsa järgmisel aastal Soome, kus ta teenis sidepataljonis. Iga väiksemgi külmetus lõppes 40-kraadise palavikuga. See oli laevahukust pääsemise järelmõju.
Tupits naasis soomepoisina Eestisse ja võitles Emajõe lahingutes kodumaa vabaduse eest Punaarmee vastu. 1945. aasta veebruaris ta arreteeriti. Kuusteist kuud jagas ta kambris voodit kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusaluga. Järgmisel suvel saadeti Tupits kümneks aastaks Komimaale vangilaagrisse.
“Olin alguses Vorkutas, hiljem Uhtas,” ütleb Tupits. “Mul vedas, et sain kohe elektrikuks ja pääsesin igapäevasest kaevuritööst, mis mehi tappis. Seepärast sain laagris isegi sporti teha, mängisin kohalikus jalgpallimeeskonnas.”
Vanahärra näitab pilti, kus meeskond kannab 1953. aastal pärast Stalini surma saadud korralikku mänguvormi. 1955. aasta märtsis tegi Tupits comeback’i suusasportlasena. Ta tuli Sõktõvkaris slaalomis Komi ANSV meistriks ja suusahüpetes teiseks.
Vähe edulootusi
Evald Tupitsa arvates on eestlastel raske mäesuusatamise rahvusvahelises konkurentsis läbi lüüa.
“Heatasemeliseks mäesuusatajaks saamiseks tuleb treeninguid alustada varases nooruses,” ütleb ta. “Eestis harjutades on raske end tugevaks treenida. Muidugi on edu võimalik, kui kolitakse noorelt mägedesse elama.”
Tupitsa arvates võivad eestlased hellitada edulootusi rahvusvahelises ulatuses vaid slaalomis, kuid sellelgi alal on tarvis treenida kõrgetel mägedel.
“Kui läksime 1941. aastal N Liidu meistrivõistlustele Kavgolovosse, tundsime end justkui esimest korda slaalomirajal. Kõrge- te mägede radade tunnet saab õppida aastatega,” lausub ta.
Eluloolist
Evald Tupits
•• Sündinud 5. aprillil 1922 Tallinnas
Saavutused
•• 1940 ja 1941 Eesti meister slaalomis
•• 1940–1941 mäesuusatamise ja suusahüpete Eesti koondises
•• 1941 N Liidu meistrivõistlustel slaalomis 9. koht
