TÕNU LEHTLA: Eestlaste suur jalajälg
Me soovime rajada põhjamaisele mererannale külmale tuulele avatud kodu, sõidame autoga, mille võimsusest piisab sadat inimest vedava trammi liikumapanemiseks, põletame arutult kalleid kütuseid aegunud tehnoloogiaga nii põllumajanduses kui ka tööstuses. Mitte väga ammu kasutas Eesti põllumajandus rohkem naftatoodetes sisalduvat energiat, kui seda muundasid päikeseenergiast meie põllud. Ehituses oleme unustamas energia salvestamise ja loomuliku ventilatsiooni võimalusi, ehitame lõunamaisest arhitektuurist inspireeritud maju. Me eelistame maantee-
transporti raudteetranspordile, erasõidukeid ühissõidukitele, tahame olla üliliikuvad, elades, töötades ja puhates eri kohtades. Tavaks on saanud igapäevased sõidud linnalähedasest külast linna tööle ja tagasi, nädalavahetuseks maakodusse puhkama, lennukiga eksootilise mere äärde. Perekonnale elamispinda plaanides lähtume pigem Saksamaal või Ameerikas tavaks olevatest ruutmeetritest inimese kohta kui põhjamaise Norra eeskujust.
Eestlase aastatuhandetega väljakujunenud eluviis, suhe maa ja loodusega, meie leiutatud energeetiliselt geniaalne rehielamu on unustusse vajumas. Soovime olla ameerikalikult rikkad ja ilusad, kuulame Euroopa Liidu bürokraatide manitsusi ning hoiatusi maakera soojenemisest ja saastamisest, õhu- ja veepuudusest. Me usume astrolooge ja pendliliigutajaid, kes räägivad meile tähtede seisust ja tunnetes peituvast energiast, mida ammutatakse kasvavatest puudest ja kividest. Küllalt vähe on meie hulgas neid, kes soovivad energiat reaalselt mõõta, teha majandusarvutusi ja näha energia tootmist (alates kütuste kaevandamisest, energia edastamisest ja muundamisest kuni tarbimiseni tööstuses, transpordis ja olmes) ühtse tervikuna.
Priiskame energiaga
Meie energeetilist priiskamist peavad kindlasti silmas investorid, kes näevad Eestit soodsa paigana energiamahukale ja keskkonda saastavale tootmisele. Teistsuguseks arenguks peaksime kõigepealt leidma ise jõudu midagi muuta.
Kuid kas väiksem energiatootmine ja -tarbimine on eesmärk omaette? Globaalses mõttes kindlasti, kuid väikeriigi seisukohast pigem mitte. Inimkonna senine areng, tööstusühiskonna areng eriti, on tõestanud, et peaaegu kogu majandusedu ning elukvaliteedi tõus on tänu võlgu fossiilkütuste intensiivsele põletamisele viimase paarisaja aasta jooksul. Sellelt rajalt pole nõus kõrvale pöörduma enamik maailma riike, eriti on selle vastu aga suurriigid. Kas Eesti peaks teistele enesepiiramisega eeskuju näitama? Vaevalt küll. Kuid meile on oluline energiakasutuse efektiivsus ja mõttetute energiakadude vähendamine.
Meist sõltumatute protsesside kõrval peaksime oskama konkreetsemalt väljendada ka oma soove tuleviku suhtes. Millisena me kujutame oma ja oma laste elu 10, 50 või enama aasta pärast? Kas me elame metsaküla elektronhäärberis ja tegeleme valdavalt n-ö pehme tootmisega (tarkvara, muusika ja muu kultuuritööstusega), lõpetame põlevkivi kaevandamise, hajutame energeetika, kasutame biokütuseid ja ostame sisse piiratud koguses kvaliteetset energiat (elektrit, maagaasi ja autokütust), nagu suures osas teevad maailma rikkad? Teiseks võimaluseks on meie lähimineviku elu ja majandusstiili säilitamine: Lasnamäed, Mustamäed, energiamahukas tööstus ja tsentraliseeritud energiatootmine põlevkivist.
Kumbki neist teedest pole iseenesest hea ega halb. Mõlemal juhul saab energeetikat harmoneerida eluviisiga ning teha arukaid otsuseid, et tagada majandusedu ja elukeskkonna kvaliteeti. Halb on see, kui meie soovid on vastukäivad või koguni üksteist välistavad.
Valikud, mida praegu tehakse Eesti energeetikaettevõtetes, põhinevad väga reaalsel olude kalkulatsioonil. Praeguse tarbimise tingimustes annab niisugune käitumine maksimaalse tulu ja prognoosid ei näita meie tarbimisharjumuste või elustiili muutumist. Arvamuste vastuolud energeetikas tulenevad hoopis meie huvide, soovide ja harjumuste vastuoludest. Need vastuolud pole niivõrd erinevate inimeste vahel, kuivõrd igaühe enda sees.
Pooltõed ja lausvaled
Kahjuks kohtab energeetikaalases diskussioonis liiga sageli avalikkust eksitavaid pooltõdesid või lausvalesid, mis muudavad ähmaseks kogu jutu ratsionaalse mõtte. Energeetikaalaste teemade ring on lai: energiasüsteemid, nende stabiilsus, alalis- ja vahelduvvool, kõrge- ja madalpingevõrgud, elektri ja soojuse koostootmine, lokaalne ja kaugküte, kütuste kaevandamine, õlitootmine, taastuvad energiaallikad, gaasiliste ja vedelkütuste transport, kütuseelemendid, tuumaenergeetika, vesinik ja päikesepaneelid ning veel palju muudki. Rääkijate hulgas on nii oma valdkonda põhjalikult tundvaid eksperte kui ka neid, kes lihtsalt arvavad, et teavad energeetikast ja energiatehnikast kõike.
Võib ju rääkida rohelisest mõtteviisist ning sellest ideest kantud põhkmajadest ja kuivkäimlatest kui ökoloogilise eluviisi parimatest lahendustest. Samas võiks natukenegi hinnata selle unistuse täitumise tõenäosust või uurida, paljud meist on nõus sellistes oludes elama hakkama.
Võib rääkida tuuleelektrist ja selle säästlikkusest, kuid sel juhul tuleb tõenäoliselt õppida ka tuule järgi elama – nagu vanasti. Tuulega pandi veski käima ja tuulevaiksel ajal otsiti muud tegevust. On üsna lootusetu, et juhuslikult puhuv tuul meie küllaltki muutliku energianõudluse soovid täpselt rahuldab. Küll tasuks kaaluda oma energiavajaduste sättimist vastavalt tootmisvõimalustele.
Võib ju rääkida Narva elektrijaamade suurtest soojuskadudest ja energiatootmise hajutamise vajadusest, kuid seejuures peaks andma ka objektiivse selgituse selle kohta, kui palju ja kuidas saab elektritootmisega seotud soojuskadusid vähendada või kui palju läheks maksma tsentraliseeritud energiatootmise asendamine hajutatud energiatootmisega. Peamine on aga see, et energeetika on paratamatult vastavuses meie elukorraldusega ning kui me oma elukorralduses midagi muuta ei taha, siis pole loota ka muudatusi energeetikas. Halvim, mis aga juhtuda võib, on see, kui praegused ärihuvid hakkavad riigi strateegilistest arenguvajadustest tähtsamaks muutuma.
