Moskva Kunstiteatri “Valget kaardiväge” ei huvita nõukogude võim
“Valge kaardivägi” on seesama Bulgakovi näitemäng, mida varem teadsime “Turbinite päevade” nime all. Seda nime kandis Bulgakovi romaan ja ka kaks esimest näitemängu versiooni, mis ta Moskva Kunstiteatrile esitas. Lavastaja Sergei Ženovatš on ennistanud stalinliku tsensuuri poolt keelatud pealkirja ja ka osa kolmanda vaatuse tekstist. Teinud seda valikuliselt ja jätnud valikupõhimõtte paraku selgusetuks.
Sellega seoses meenub venelaste valikulisus – nii on näiteks tunnistatud õigeks meheks enamlastele vastupanu osutamist juhtinud kindral Denikin, kuid enamasti riigimehelikult käitunud admiral Koltsˇak on siiamaani kurjategija ja kaabakas.
“Valge kaardivägi” räägib vene härrasrahvast Kiievis, kust käib läbi eri vägesid. See on näidend, mille allteksti on meisterlikult kirjutatud vana elu hukk ja uue algus – näitemäng lõpeb bolsˇevistliku Punaarmee sissemarsiga Kiievisse. Nüüd siis näeb seda kõike taas Moskva Kunstiteatris, kelle jaoks see näitemäng kunagi kirjutatigi.
“Turbinite päevade” 1926. aastal Stanislavski teatris lavale tulek oli kõigiti loomulik. Sisuliselt andis näitemäng vastuse, mis juhtus ajaloos kõigi nende Tsˇehhovi näidendite õilishingedega, kelle teater oli avastanud ja kes olid ta kunstiliseks lipukirjaks. “Turbinite päevad” oli tollases ja ka hilisemas ajas erandlik kultuurinähtus.
Valgekaartlikku liikumist ei kujutatud kuidagi teisiti kui karikatuurina, parimal juhul modernistliku karikatuurina. Nüüd aga olid laval lihast ja luust vene inimesed, keda juhtis üllus ja mure rahvuse tuleviku pärast. Turbinite perekond, kellest jutt, on kirjutatud näitemängu soojalt ja sümpaatiaga. Bulgakov ei saanudki teisiti: tegu on autobiograafilise teosega, kus võib ära tunda ta õe ja õemehe. Muuseas, nime Turbin võttis autor oma vanaemalt.
Nalja kogu raha eest
Ženovatši kaks aastat tagasi lavastatud “Valges kaardiväes” on niisamuti laval toredad lihast ja luust inimesed. Filmidest tuttav maskuliinne Konstantin Habenski mängib kahurväe polkovnikut Turbinit, kes on asjalik ja tähelepanelik. Siin on tore ohvitseride seltskond. Nad ei ole just härrasmehed-õilishinged, nagu ajaloolises “Turbinite päevades”, kuid sümpaatsed igal juhul. Lavastaja võlub näitemängust välja maksimumi, mida seal on sooja ja muheda huumori alal võtta. Näitemängu koomiline tegelane Lariossik (Aleksandr Semtsˇev) on teatris ülikoomiline. Reljeefselt tõuseb esile naispeategelase Jelena Talbergi ilu ja elujanu. Suur teater.
Mida aga lavastuses pole, on nõukogude võim. Lavastaja suudab mööda minna probleemidest, mis olid autorile esmatähtsad. Mida peavad temasugused tegema nõukogude võimu all? Värskes teatrilavastuses vana tore elu justkui ei murdukski, üksnes lääne jõudude poolt pukki pandud Ukraina hetman pageb. Seejärel tulevad ebamugavad ukraina rahvuslased Petljura juhtimisel, kellele pole mõtet vastu panna. Ja ongi kõik. Pole ajalugu, pole murrangut, pole vene rahva saatust, mis varasemates lavastustes nii või teisiti välja lõi. Lavastaja sellealane meisterlikkus paneb lausa ahhetama, kuidas ta sellega hakkama sai.
Et nõukogude võimu küsimust pole, kerkib esile Ukraina liider Sõmon Petljura, kes on Turbinitel pinnuks silmas. Aleksei Turbini hukk saab lavastuses traagilise noodi. Ega ka Mihhail Bulgakovit ei vaimustanud Ukraina rahvuslik tõus. Ta ei näinud midagi head selles, et Väikeveneks kutsutud provints emantsipeerus. Ent see ei olnud “Valges kaardiväes” kõige tähtsam. Vene kirjanik tegeleb ikka vene küsimusega. Mees klaaris arveid enamlastega, püüdes vaimselt mõtestada vene rahva saatust revolutsioonijärgsel ajal.
Huvitav on see, et Moskva Kunstiteatri lavastus sündis enam-vähem samal ajal, kui Ukrainas käis oranzˇ revolutsioon. Lavastuses peituv ukrainaliku üle ironiseerimine leiab omakorda publikult toetust, nagu juhtus Tallinna etendusel.
Nõukogude võimu küsimuse kõrvaletõstmine on isegi kuidagi loogiline, kui arvestada, et Venemaal tehtud sotsioloogilised uuringud räägivad siiani kestvast lõhest valgete ja punaste vahel. Küsimus, kummal oli õigus, jagab rahva kaheks, kus bolševikke toetab võib-olla veidi enam inimesi kui valgeid. “Valge kaardiväe” rahvuse saatuse kurbmänguks tegemine kisuks vana haava lahti. Aga kui õnnestuks see haav sealsamas teatriteoses ka kokku kasvatada, oleks asi küünlaid väärt.
Lavastaja Zˇenovatš seda ei püüagi. Tõstab tagasi kokkuleplasest negatiivse tegelase Vladimir Talbergi repliigid, mille tsensuur välja viskas ja milles too lubab hakata nõukogude võimu teenima. Ent paneb ka rahvuslikult helisema staabikapten Mõšlajevski monoloogi, milles mees bolševikke kiidab. Ženovatš suhtub ajalukku umbes nagu Venemaal populaarne putinlik võim.
Stalini eestkoste all
Muide, ka Bulgakov ja Moskva Kunstiteatri seltskond arvas, et aetakse “Turbinite päevadega” patriootlikku ja samas uuele võimule meelepärast asja. Tsensorid ja muud soveti asjapulgad nii ei arvanud. Näitemängu esmalavastust tuuseldati, nagu jõuti. Hoolimata sellest, et tükk ja Bulgakov olid Stalini eriskummalise eestkoste all. Vana Vunts käis teatris “Turbinite päevi” mitu-setu korda vaatamas – asi oli talle tähtis.
Võrreldes Moskva Kunstiteatri “Valge kaardiväe” poliitilise pehmusega on näiteks televisiooni jaoks hiljuti tehtud “Meister ja Margarita” teisest puust. Seal on tagasi kõik stalinliku rezˇiimi kärped ja see telelavastus pilab stalinlikku vägivallarezˇiimi Bulgakovi vääriliselt. Seekord on riigitruu meisterlikkus just teatri ja mitte massidele suunatud televisiooni nõrkus. Muide, pärast seriaali osteti paljudes kohtades raamatupoed “Meistrist ja Margaritast” tühjaks. Bulgakov elab Venes edasi.
