EVI ARUJÄRV: Õiglusriik või masside mäss?
Asi ei vääriks ehk juttu, kui sama väljend ei kõlaks taas sotsiaaldemokraatide valimisloosungis – nüüd juba sõjaväelise käsklusena: “JOKK jätta!” Juriidikast pärit metafooridega on valijat valgustanud ka erakondadeülene president oma erakondadeüleses valimiskampaania avakõnes, kirjeldades võimalikke valikuid õiglase ja perspektiivitundelise lepingu ning ühekordse ja petliku tehingu kujundi kaudu.
Et juriidilise korrektsuse (vormilise seaduslikkuse, õiguse) ja eetika (kirjutamata seaduste, tavaõiguse, õigluse jne) vastuolu saab järjest uute poliitloosungite aluseks, peaks andma märku sellest, et lahti on midagi tõsist ja enneolematut. Aga pole hullu, näib, et õnneks on ebaeetilised kurikaelad nagu üks mees – ja nagu kole kakaplekk meie lumivalgel, ideaalse õigusteadvusega ühiskondlikul maastikul – koondunud vaid paari kuritegeliku mõtteviisiga erakonda.
Esimese miljoni hais
Jokivastase võitluse loogika on lihtne ja võitmatu. Selles pakutakse avalike reeglite (seadus) asemele määramatuid reegleid (eetika), mille täitmist kontrollib ja hindab nende rikkumisele osutaja. Nimetamise ja tähenduse andmise võim on esimesena ütleja käes. See võim toimib nagu kõigekõrgema kõikenägev silm, mis – loomulikult oma maapealsete esindajate vahendusel – näeb patuse hinge sügavusse. Juriidilise korrektsuse ja õiglustunde vastuoluga ei annaks inimestes ilmselt siiski erilist elevust tekitada, kui sellel puuduksid ühiskondlikus teadvuses vägevad juured.
Mullusel sotsiaalteaduste aastakonverentsil kõlas huvitavaid andmeid sellest, kuidas suhtuvad Eesti kodanikud õigussüsteemi. 2004. aasta uuringu põhjal arvas tervelt 63,4% küsitletuid, et Eesti seadused ei taga ühiskonnaelu õiglast korraldust. Seaduste õiglusega oli rahul 85% kõrgematel ametikohtadel töötavaid ja 66% rikkamaid või kenasti hakkama saavaid inimesi. 74,5% vastanuid ei tajunud oma huvide arvestamist seaduste väljatöötamisel, seevastu 71,7% kõrgematel ametikohtadel olevaid isikuid arvas vastupidi. Selle taustal on kõnekad õiguskuulekusest kõnelevad arvud: kõigest 31,4% inimestest täidab seadust alati, 51% üksnes enamasti, 16,3% vahetevahel ja 1,3% harva. (Silvia Kaugia ettekandest “Õiguse õiglus efektiivse õiguse eeldusena”.)
Miks on demokraatlikus õigusriigis seaduse autoriteet madal ja vastuolu õigussüsteemi ja õiglustunde vahel nii suur, et see jõuab pahupidisel kujul poliitloosungitesse? Argikogemus ütleb, et see on “ajalooga” protsessi tulemus. Loodetud ideaalmaailma asemel saime vabas Eestis kohe alguses teada, et esimesest miljonist tõusev hais on paratamatu ja loomulik. Ei lõhna tänased miljardidki alati meeldivalt. Pole saladus, et ärastamiseks ristitud erastamine tugines valdavalt seaduseaukude ja ametipositsiooni juriidiliselt korrektsele ärakasutamisele. Maareformi on sahkerdamise vaim ümbritsenud algusest peale. Võib arvata, et koguteose “Eesti elulood” järgnevad köited on selle arvel mitu korda paksemad kui eelmised, mis ei ulatunud vaba Eesti aega. Oleme harjunud, et moosivarga ja mõrvari karistus võib olla lähedane ja et valgekraed pääsevad puhtalt. Politsei on korrumpeerunud – aga palk neil õnnetutel ju väike. Valimissüsteem, mis annab hääled inimestele, keda me pole valinud, on juriidiliselt korrektne. Muidu vaenujalal erakonnad on oma hüvede kindlustamisel üliväga üksmeelsed. Kallasradade kinniehitamine pole seaduslik tegu – kuid selline see elu juba kord on. Monopoolne firma ei ole meie suhtes õiglane – kuid firma ja seaduse võim on suur ning tarbijakaitse tühine.
On selgunud, et ka ajalooline õiglus, millele tuginedes me taastasime oma riigi, on suhteline ja vaieldav. Kui õnnestubki kõrvaldada Tõnismäe pronksmees, siis karta on, et mitte tegelikel põhjustel – sest see mõjub eestlasi alandava ja riiklikku iseolemist vaidlustava okupatsioonisümbolina ning impeeriumimeelsete venelaste pühapaigana –, vaid pigem poliitkorrektsete formaaljuriidiliste argumentide toel. Juriidiline vigurdamine on igapäevaellu sisse kirjutatud ja sageli ainuke võimalus teha ka häid või vajalikke asju.
Riivatud õiglustunne
Olukord, kus seadus ja selle rakendamine tundub ebaõiglane või vormistab tugevama õiguse, tekitab allajäänutes viha ja pettumust. Riivatud õiglustunne on vesi poliitikute veskile – see aitab kihutada teismelisi ja pensionäre barrikaadidele, korraldada masside mässu ja tõsta pjedestaalile kohalikke Batmane ja Rummu Jürisid.
Formaalset ning väänatavat seadust ning universaalset ja õiglast väärtusmaailma vastandades on kasulik unustada, et tegelik elu – domineeriv liberalistlik ideoloogia ja majanduslik kihistumine – ei soodusta mingil määral ühtse väärtussüsteemi säilimist ega kujunemist, vaid pigem murendab seda päevast päeva. Ja tore on, et ei soodusta, sest pettumus ja vastasseisud on parim pärm massiteadvuse kääritamiseks ning õiguse ja õigluse vastuolult annab alati profiiti lõigata.
Ometi oleks küllaga põhjust mõtiskleda selle üle, miks siis ikkagi on demokraatlikus õigusriigis õigussüsteemiga rahulolu korrelatsioonis majandusliku toimetulekuga ja kuidas viia õigussüsteem ühiskondliku õiglusteadvusega paremasse kooskõlla. Kindlasti ei taga seda militaarsed käsklaused. Üksnes õiglased seadused ja toimiv õigussüsteem saab parandada keskmise kodaniku seaduskaitset, kärpida monopolide ja raha võimu ning täiustada demokraatia ja ühiskondliku rikkuse ümberjagamise mehhanisme.
Et väga raske, vaeva ja aega nõudev ning väheatraktiivne tegevus? Et pettumus ja viha on reklaamigurude arvates paremad mõjutushoovad? Aga mis muu kui sotsiaalse õiglustunde võimalikult täielik – sest absoluutne kooskõla ei ole võimalik – realiseerumine õigusriigi seadustes saaks olla üks Eesti riigi tähtsamaid mõtteid ja püsimise garantii.
