Eino Baskin Neil Simoni “Päikesepoistest”
Neil Simoni kirjutatud näidendi keskmes on kaks vanemas eas koomikut (mängivad Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak), kes aastate eest edukalt koos esinesid. Elu keerdkäikude tõttu satuvad nad vanas eas uuesti kokku, aga samavõrra, kui edukas oli nende kunagine koostöö, on vastuoluline nende uus katse teineteisega hakkama saada. Läbi nalja ja naeru räägib lugu vanaks jäämisest ja saamisest.
Selle menulavastuse eri versioonidega on Eestis aastakümnete jooksul kokku puutunud vanameister Eino Baskin. Temalt muljeid küsisimegi.
•• Kuidas uus lavastus
meeldis?
Mulle isiklikult tundub, et esialgse koosseisuga oli kõige parem variant, mida ma näinud olen. Kui me Aarnega seda tegime, siis Aarne mängis väga energiliselt, torisevalt, see tuletas rohkem Walter Matthaud meelde. Kark on rahulikum, oma sõiduvees ja hoiab rohkem eemale.
Minu jaoks on tüki peamine ülesanne välja mängida see, et need kaks peategelast on südamesõbrad. Uues tükis tuleb rohkem armastust ja hoidmist ainult lõpus välja. Aga seda võiks olla alates esimesest stseenist.
Seal alguses on üks koht, kus üks peategelastest kiidab teist, et too on fantastiline näitleja, kelle sarnast ei leia kogu Ameerikast. Ma mäletan isegi teksti. Tähendab, ta kiidab teda vaatamata sellele, et nad teineteist justkui vihkavad. Seda tunnet jääb uues lavastuses natuke puudu. Tempo on ehk veidi aeglasem, aga nad mõlemad (Ulfsak-Kark) on niivõrd tugevad näitlejad, et näitemängu kvaliteet on tugevate proffide käes.
Beni osa mängiv Tiit Sukk ehk natuke kiirustab ja jääb pealiskaudseks. Krjukov mängis seda osa suure hingevapustusega. Sukk mängib liiga kergelt, ta täidab lihtsalt oma funktsiooni.
Üldiselt on see niivõrd võrratult hea näitemäng, et sellise kaliibriga näitlejad ei ole suutelised seda mingit moodi rikkuma.
•• Teil on olnud selle etendusega mitmeid varasemaid kokkupuuteid, ehk räägite lähemalt.
81. aastal tegime Järvetiga terve selle etenduse tööprotsessi läbi ja siis tuli see välja ning me mängisime ära 18 etendust. Aga umbes samal ajal lõin ma Vanalinnastuudio ja pidin minema mängima oma tükki, mis oli teatri avaetenduseks, ning ei saanud Draamateatris olla. Järvet oli mu peale väga pahane, sest me olime elus samasugused tüübid nagu laval. Meil oli selle pärast isegi väike konflikt. Aga Üksküla võttis minu rolli üle ja tegi seda suurepäraselt. Seda mängiti sada korda ja ma käisin ka ise mitu korda vaatamas.
Järgmine lavastus oli mul 98. aastal Vanalinnastuudios ja siis mängis Üksküla Oscari osa, mida nüüd mängib Kark. Mina mängisin ikka enda osa. Seda mängisime me ka oma sada korda. Kokku on etendust Eestis mängitud ilmselt umbes 300 korda. Oli ka ju selline variant, kus Helgi Sallo ja Helene Vannari neid rolle tegid (Rändteater, Ago-Endrik Kerge lavastus, 2004 – A.F.).
•• Milline on teie isiklik suhe selle näidendiga ja kuidas see aja jooksul muutunud on?
Mul on sellega väga hea suhe, see teema ei ole arhailiseks muutunud ja tükk ei mõju vananenult. Ja see ei aegu kunagi sellepärast, et vanade inimeste probleem, eriti vanade näitlejate probleem, on alatine.
Nende inimeste probleemid, kes lähevad vanadekodusse, kellel ei ole omakseid või kelle omaksed nad vanadekodusse eest ära saadavad, on alatine. Võib-olla pole see tükk päris noortele, kes ootavad lihtsalt vaimukat teksti ega saa sellest sügavikust aru.
•• Miks seda nii mitmel korral mängitud on?
Aeg-ajalt tuuakse klassikalisi asju ikka välja, sest need on sellised tekstid, mida tasub aastakümnete järel taas uurida. Samal põhjusel, miks mängitakse ikka ja jälle Tšehhovit või Shakespeare’i. “Päikesepoiste” puhul tuleb öelda ka seda, et Muti tõlge on väga hea. Tõlkest oleneb väga palju ja Muti tõlke põhjal on seda väga hea mängida.
Päikesepoiste” legendi taga oli Järveti ja Baskini partnerlus
Kui Jüri Järvet Eestis esmakordselt “Päikesepoisse” lavastas, oli kultuuriline olukord teistsugune. Aasta oli 1981 ning vaimueliit ei langenud kahtlustustesse ja masendusse, kui mingil kunstiteosel piletikassas ütlemata hästi läks. Osati vaadata asja positiivset poolt – laval said üle pika aja kokku kaks eesti teatri vanahärrat: Jüri Järvet ja Eino Baskin, ikka samas Neil Simoni tükis koos juba Eesti elust pärit lohiseva ajaloolehviga. Endiste aegade tähendus hakkas tööle ka nende seas, kes polnud näinud Baskinit ja Järvetit üheskoos publiku ees esinemas, vaid olid sellest ainult kuulnud.
Draamateatri laval oli vaimustav duett-duell, kus pääses mõjule kahe suure näitleja meisterlikkus. Jüri Järveti mängitud Willie Clark oli paradoksaalne rolliesitus. Väliselt tagasihoidlik ja napp, kuid samas pani suur lavaline tõde vaataja pinevalt näitlejat jälgima. Hiljem, kui lavastusse tuli sisse Aarne Üksküla, kadus see elust pärit taaskohtumise aura, kuid näitlejate mäng oli ikkagi pingeline ja vaimustav. Veel hiljem tulid “Päikesepoisid” Vanalinnastuudio uuslavastuses.
Neil Simon on kirja pannud midagi üliolulist – kahe vana näitleja suhetes on koostegemise tragikoomikat. Leebe inimlikkuse sõnum, mis jõuab kohale läbi naeru.
Esimestel “Päikesepoiste” etendustel naerdi. Vaimustunult, sest näitlejad olid näitemängu olukordade analüüsis ja tõlgendamises põhjalikud. Kas kostab kuskil teatris praegu sellist sundimatut ja samas heatahtlikku naeru, nagu tollal “Päikesepoiste” etenduste ajal saalist kostis? Ei oska paralleeli tuua...
“Päikesepoisid” 2006
Lavastaja Ingomar Vihmar.
Kunstnik Jaanus Laagriküll (külalisena).
Osades Tõnu Kark, Lembit Ulfsak, Tiit Sukk, Ülle Kaljuste, Mari-Liis Lill, Mihkel Kabel.
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.
