Contra: luuletajat om vaja kaits kõrda aastan. Tõne om jõul.
iisiis – Contra on naabrinaise juures, kus on lauatelefon, ja mina olen oma arvutiga Tallinna kesklinnas. Arvuti taga on kõlarid, kõlarite ees kassettdiktofon. Mulle tundub see meie maaelu kirjeldava sümbolina. Uued lahendused toimivad, aga ainult vanade lahenduste toel. Selline tehniline üleminekuaeg. Ja sinna juurde Contra võrukeelne jutt, pideva muigega hääles.
Enne kui ma jõuan küsida, küsib Contra (siin ja edaspidi intervjueeritava kõneviis muutmata): “Aga tiiat mis, tiiat, kelle vahel sa oled minu telefoniraamatun?”
“Ei tea.”
“Sa oled väega tublin seltskonnan seal – Kauksi Ülle ja Kivisildniku vahel.”
“Selline kiil Setu separatistide vahel?”
“Ja-jah. No Kivisildnik nii väga setu ei ole, kuigi separatist ta või küll olla.”
— Kuidas teil seal on, kas lumi on maas?
— Kuule, päris valge on jah.
— Jõulutunne poeb hinge?
— Ma ei mõista üteldagi, kuis too jõulutunne hakkas nagu hinge pugema. Ilmselt ta jõululaupäeval kõrraks käu, ja siss lätt õkva vanamoodu edäsi.
Ega too jõul nüüd nii hirmus palju ka ei tähenda. Too on tore, et vähemalt üts kindel päiv aastan, kui saad uma perega ka koos olla. Vahepääl tule noid harva, kui algusest lõpuni olla saab.
Too jõul on muidugi omajagu tüütu ka – mässa nende kingitustega ja… Teisest küljest on ta ka väga töine aig. Luuletajaid on nigu kaits kõrda aastan vaja. Üits on enne jõule, sest jõuludeks on luuletusi vaja, ja tõne on emekeelepäiv. On ette nätt, et piab tegema teatud luuleesinemisi.
— Millega sa tänapäeval tegeled? Kui sind kümme aastat tagasi üles korjati, siis olid sa Urvaste luuletav postiljon, nüüd oled sa ehe ja aus luuletaja.
Mida sa selleks teed, et vorst leiva peale saada?
— Sellega ongi säänne nali, et laian laastun ma kirjuta luuletsi. Aga jah, alates tollest, kui Kersna mu üles korjas, natuke oli hoovõtuaig, aga siss hakati tellima tasapisi ka proosat ja kolumne ja mida kõike. Ta nigu lumepallina veereski, et nüüd ma olen jõudnud juba tolleni välja, et minu kutsutakse õhtujuhiks. Ja kuna ma olen väga kehva ei-ütleja, siis ma andsingi nõusoleku, ja ma usu, et ma saa tooga hakkama ka.
— Kus sa õhtut juhid?
— See on firma jõulupidu. Võrun.
Eks ma muidugi seal ka loen palju luuletusi, nii nagu ma tavaliselt käu. Kõik mu tegevus on luulepõhine. Kirjutamisega on ta seotud.
— Sa oled üks väheseid kirjamehi, kes sel või teisel moel elatab end kirjatööga ära…
— Ma usu, et neid on iks rohkemp. Mõne omma ju ajakirjanikuna tegeva, mõni om kopiraiter, too om ka ju teatud mõttes kirjatöö. Puhta kirjandusega lähe iks tsipa nadiks, tunduss nii.
— Oled sa kohalikus poliitikas tegev?
— Niivõrd-kuivõrd. Juba tuuga, et ma võtsi vastu pakkumise teha Urvaste lehte, võisi ütelda, et ma lätt poliitikasse üte jalaga sisse. Valimistel ma oli ka, aga ausalt ütelda nii vähe hääli ma küll es usu, et ma saa, aga nii ta läits. Katessa häält.
Minu abikaasa, kes sai neliteist häält, sai praegu asendusliikmena sisse. Tegelikult on praegu päris hää, et ma volikogun ei ole – juba vallalehe tegemist too segasi pigem. Nüit ma olen natukese neutraalsem tegelane.
— Kuidas sellelt positsioonilt ääremaade elu paistab?
— Nu leht on mul iks uudiseid täüs. Võib-olla sihukesi asju juhtuss vähemb jah, mis suurtele lehtedele väga palju leiba andva. Autoõnnetuse ja määnsegi pere lagunemise ja...
— Kui tihti leht ilmub?
— Kõrra kuun. Rohkemb nii kuu lõpu poole. Nüid kaitskend kolm detsember, intervjuuga samal päeval.
— Ma ei tea, kuidas on sul aasta lõpus, aga mul tekib praegu mõtlik meeleolu, üksiti pole olulised minu mõtted…
— Sa tahad mind suunata oma aastale tagasi kaema, jah?
— Nojah.
— Küllalt tormiline aasta om olnu, kus nigu… ma olen nakanu unistama nigu sellest… Mul on arvutin üits nimekiri, fail pealkirjaga “Mida teha”. Seal omma mul puuleli oleva plaani ja tüü. Mõni võtab võib-olla viis minutit aigu, mõni või aigu võtta ka viis aastat. Tegelt ongi minu unistus, et kunagi võiks tuu dokument tühjaks saia. Siis oless järsku vabadus üitskõik millega tegeleda. A tuu nõud ilmselt oma kümme aastat küll.
— Kas me võiksime selle faili äkki avaldada?
— Pigem ma’i annass tuud välja.
— Aga anna vihjeid.
— Pooleli on vähemalt kaits näidendit, veel üits lasteraamat, mida ma lubasi kirjutada. Raamatuid, mida kokku panen eraldi – üits tavaline luulekogu, üits luulekogu, mis on nigu Eestimaa kohanimede peale kirjutatu luuletuse. Aga noh, too ei ole eriti aktuaalne veel, ma loodan noid veel iks manu kirjutada. Eestimaa on ju päris suur, ei saa ütelda, et Eestimaa väike oless.
Siss – kuna ma olen FIE – ma peaks oma dokumendi käsile võtma, muidu läheb asi väga läbusse ärr. Lõpuks ei orienteeru enam nenden paberiten. Mul ei ole õnnestunud nii, et ma iga päiva õdakul tee oma ettevõtluse ärr.
Siss näitusess, mis mul on pooleli, ohh… jällegi üits olukõrd, kus ma ütli kaits kõrda “ei” ja lõpuss võtsi iks päris hää meelega vastu. Oll seriaali “Hajameelselt abielus” kirjutamine iga kolme nätali takast. Nüüd ma siss püüa iks vaikselt sisse elada, edimesed seeriad tule kunagi jaanuari lõpun.
Ja vallalehega on muidu kümme asja järjekorran, a nüüd selleks aastaks on tollega üten pool.
A tuud muret, et peass hakkama lakke vahtima, tuud muret küll ei ole.
— Kas sul on eluaegse vabakutselisena raske ennast tööle sundida? Lakke vahtida on ka ju mõnus.
— Vahel om nii, et tahass või peaks tolle asja täämpä ära tetta ja pea sundima. Ja muidu ei saagi võib-olla tollele äratundmisrõõmule pihta, eks natuke tule takast suski. Vahepeal tule nigu poolvägisi hää inspiratsioon peale ja kirjutad asja, millega tõesti rahul oled. Kui tund aega oled ära molutanu ja mõtelnu, mis tettä, ja tegelt ei ole midagi tennü, siss ei peagi väga põdema raisku lännu tunni pärast. Sest midagi iks oled vällä mõtelnu, mis nagu talletus kuiki. Või oled vällä mõtelnu midagi, mis ei kõlba, ja teist kõrda ei ole tuu pääle enamb vaja mõtelda. Üldiselt iga tund, kus sa oled midagigi tennu, om asja ette lännu.
— Sa oled üliproduktiivne, kui palju sul kümne aasta jooksul luuleraamatuid on ilmunud?
— Mul on nüüd lugemine tsipa sassi lännu. Viisteist luuleraamatut peaks küll olema. 1995 tuli esimene.
— Kuidas su luuletuse kirjutamise protsess välja näeb?
— Kõge tüüpilisemalt, et ma lissalt moluta kuskil, midagi tetta ei viitsi, ja siis tule määneki mõte pähe. Tavaliselt naljakas mõte. Ja siis ma pane tuu kirja ja kui tast nigu asja ei saa, siis mul on jälleki arvutis fail – “pooleli”. Vahepeal lased pooleli luuletustest silma üle, a siis kaed, mis nendega tettä and.
Mõne kistutad päris ärr, mõnega on lootust. Nii na tuleva.
Tellimusluuletusega om tõne asi.
— Ma olen küll paha laps, aga ma loodan, et jõuluvana mulle ikka tuleb. Tee mulle palun online-luuletus.
— Nii... Nii onlaini mulle hästi ei meeldi tettä. Ma olen teinud üte toreda onlain-luuletuse mõne sekundiga, nende Saku “vihmavarjude” all. See oli nii:
Seal kasvab Saku õlleseen
Kas neist ma luuletuse teen
Eriti kui mulle nad ei paku
Õlut millel nimeks Saku...
Too oli väga praktiline, nagu luuletus jõuluvanale, selle et varsti tull õlletops kuskilt ja ma sain janu kustutada.
— No ma toon sulle järgmisel kohtumisel õlletopsi.
— No ütleme nii:
Mina olen Andres Keil
Pole ühelgi parteil
Lootustki mind endal saada
Proovidagi pole naada.
Siuke välkluuletus. Ma muidugi ei tea, kas sa oled kuskil partein.
— Ei ole, ei ole. Kus ma siis olen!
— No siis läits täkke. Mina näiteks olen. Ma olen roheliste partein, aga ma olen seal küllalt passiivne liige. Esi küll valimistele ei lähe, ma küll kaalusin ka tuud, aga kuna ma olen meediaga seotu, siss, ütesõnaga, ma pidin tegema valiku – üits asi nagu sekkas teist. Pidi midagi ärr jätta, ja loomulikult ma ei saa endale olulisemaid asju ärr jätta.
Parteisse ma astusi ka tuupärast, et oli tarvis tuhat liiget täüs saija. Mingi hetk ma kaalusi küll, et võiks ka valimistele minna, kuivõrd roheliste parteil ei ole tuntud nimesid nii palju praegu kuskilt võtta. Säälsamas ei tiia, mille järgi rahvas vali. Urvastes sain katessa häält.
— Kui sa meie ühiskonda vaatad, siis millest on meil kõige rohkem puudus? Mis hästi on?
— Põhiküsimus on vist tuu, et raha on puuduss. Ja kadedust on küllalt palju. Raha on ka tollen süüdü, et poliitika aja inimesi tülli.
— Sul on kaks väikest last. Kas sa saad nad rahuliku südamega ellu saata? Või peaks midagi muutuma?
— Muutuda või iks. Aga nii hull see asi ka ei ole, et üldse ei saa tarest välja laske. Ma ei tiiaki, mida muutma piab, kõiki asju natuke.
Contra (Margus Konnula)
•• Ilmävalgust näi 22. märtsil 1974 Urvasten
•• Opse Urvaste algkoolin 1981–1984, Kuldre 9-kl koolin 1984–1989, Antsla keskkoolin 1989–1992
•• Aiga tiinse Eesti piirivalven Piusa kordonin 1993–1994
•• Lühküst aigu olli Kuldren inglise keele oppaja ja kavvõmb aigu Urvaste postimiis
•• Põra ole vabakutseline kiränik ja Urvaste vallalehe päätoimendaja
•• Kasvata koton katte last (Herbert 2001 ja Verner 2003) ja ütte naastõrahvast (Airi)
•• Bernard Kangro kirandusauhinna sai 2001 “Suusamütsü tuti” iist, Maalehe Oskari huumorilisan Naeris olnu tekste iist 2003
•• Raamatud:
“Ohoh!”, 1995
“Kesmasolin”, 1996
“Üüratu üürlane”, 1996
“Contramutter – 10. lend”, 1997
“Päike ja lamp”, 1998
“Ei ole mina su raadio”, 1998
“Tarczan”, 1998
“Naine on mees”, 1999
“Suusamütsi tutt”, 2000
“Contra on õhk MC/CD”, 2000
pealkirjata nn “Tibutalitaja”, 2001
“Tuul kägistab ust”, 2002
“Tähekaardid”, 2002
“Presidendi suur saladus”, 2004
“Contrarünnak”, 2004
“Liivatee imepeen seeme”, 2005
“Kuuseebu”, 2006
“Minu jonn”, 2006
•• Kaks teksti Loomingu Raamatukogu Allen Ginsbergi tõlkeraamatun “Ameerika”, 2003
•• Raamatute “Viie pääle” (2005), “Ruttu tuttu. Isade unejutte” (2005), “Emajõe kondor” kaasautor
•• Laulutekstid näidenditele “Varasta veel võõraid karusid” (1999), “Lendav laev”, “Endsapese” (2005), “Bluusivennad” (2006)
•• Mu luuletusi on tõlgitud soome, läti, saksa, udmurdi, komi, mari ja rootsi keelde
Teised Contrast
•• Berk Vaher, kirjanike liidu Tartu osakonna esimees: Ta on üks elutervemaid inimesi, keda ma tean. Vahepeal tundus ta olevat natukene üleekspluateeritud – ju siis oli inimestel nii suur vajadus millegi/kellegi pretensioonitult elurõõmsa järele. Kuigi temas kui luuletajas on kogu aeg ja üha süvenevalt olnud märksa rohkemat pelgast meedianukakese vemmalvärsitajast. Usun, et kui mitmed väga pretensioonikad kirjutajad muutuvad vanast peast õõnsaks ja tüütuks, siis tema hakkab vanas eas alles tõeliselt “panema”.
•• Kivisildnik, poeet: Contra on lahe, ta on üks õnnelikumaid ja lootustandvamaid juhtusid tänapäeva eesti luules, loov, vaimukas ja eestimaine. Contra tuli maa alt või nurgatagusest luuleklubist, aga ikkagi paneb pika puuga ära kabinetipoeetidele, kõõma- ja tolmulaviinidele, naisluule sogasele pisaravoole ja ilukõnelisele lauslollusele, mida meil ikka veel millegipärast luuleks peetakse. Contra – Jeesus ei surnud sinu pattude pärast, sest sa pole midagi valesti teinud.
Contra luulet
Raamatust “Kuuseebu”
talvel on meil suured mured
kust me saame lapsi
kui on lõunamaal kõik kured
joomas kookosnapsi
on see mure siis või mitte
ärge nutke sõbrad
jõuluks habemega tite
toovad põhjapõdrad
JÕULUKALAPÜÜK
järve pidi ma ei hulgu
paikseks jään – teen jäässe mulgu
viskan õngekese sisse
tunnikese püüan FISHe
kuigi ühtegi ei näkka
imema ei pea ka päkka
minu unistuste kala
panni peale hiilib sala
saabund jõuluaeg on ju
EVERY FISH IS COMING TRUE
JÕULUTELLIMUSED
jõulumaal on täitsa segi
läinud tellimustevärk
no kes mulle paki tegi
milles sinine öösärk
päkapikk näh uhke kuudi
toonud kassiraisale
ja kes kurat uue pruudi
tellis minu naisele
•••
inimesed mõelge veidi
kui te kuuske ehite
oksa külge riputatud
päkapikumehike
sinine on veidike
•••
ma ei pikuta niisama
hoopis päkapikutan
jõuluvana kehaosa
olen – päkapikendus
•••
uue aasta saabudes
käime ringi kaabudes
aga paari päeva järel
kaabust räbalad vaid järel
klaabust käbarad vaid järel
kääbust krabavad haid merel
