REIN TAAGEPERA: Viis aastat armuaega
Umbes 7000 tühja kohta. Kui see korduks paar-kolm aastat järjest, annaks seda võrrelda juuni- ja märtsiküüditamistega. Aga ei, see kordub hoopis aastakümneid, kuni pole enam, mida korrata.
Sellisele surmateele, millele Stalin ei suutnud saata, asus eesti rahvas omal käel, asendades n-ö lapsed autodega. Viis aastat on aega tulevat lööki pehmendada. Hiljem muutub põrguraskeks vankrit hääbumisrööpast välja tõmmata, sest siis on lapsekasvatamiseas vanemaid juba kolmandiku võrra vähem.
See, mida pole varem juhtunud, on psühholoogiliselt mõeldamatu. Meel tõrgub. 1935. aastal polnuks vaja olla vanatestamentlik Jeremia, et näha, mida idapoolne impeerium peale hakkab, kui Eesti uuesti kätte saab. Kolhoosistamine küüditamiste saatel otse Peipsi taga. Nõiaprotsesside algus Moskvas...
Oli mõtet teha kõik võimalik, et haardest välja jääda, ent ei tehtud, sest võõrvõimu naasmine oli muutunud mõeldamatuks. Nii mõeldamatuks, et kui sellega järsku silmitsi seisti, osati vaid vaikselt alla vanduda. Valetades endale, et ega see nii hull ka pole. Nii tuli juuniküüditamine üllatusena rahvale, kel oli võimalik teada, mis juhtus Peipsi taga – aga kes ei tahtnud teada.
Praegu ei oota meid taoline kirvelöök, vaid vaikne hääbumine, kuni sisserändajad otsustavad ka kirvelöögi anda. Kui kaua neid pärismaalasi ikka vanadekodudes poputada! Me teame, ent ei taha teada.
Löök tööturule
Ometi on märgid veelgi selgemad kui toona. Stalini terrori Peipsi taga võis nimetada kuulujutuks. Et aga kolmandik noori viie aasta pärast tööle ei ilmu – selle salgamiseks peaks võltsituks kuulutama viimase 20 aasta statistika. Kuid ikkagi paistavad ilmselged tulemused mõeldamatud. Kunagi pole ju niimoodi olnud, kuidas siis edaspidi saab olla?
Kõrgkoolid teavad, et tudengiks tulijate arv langeb järsult. Teavad, ent ei tunneta. Vahest kannatavad ainult teised kõrgkoolid. Eriti, kui meie vastuvõtutingimusi kergendame. Küllap võetaksegi kõrgkooli suhteliselt rohkem õpilasi, sellega on aga löök tööturule veelgi järsem.
Tööandjad ei näi saabuvat lööki, seda, et varsti pole nad suuremeelsed tööandjad (kui suvatsevad), vaid tööpalujad, üldse märkavat. Praegune alamakstute äravool läände näib tekitavat vaid uskumatut hämmastust. Aga see on nire, võrreldes kitsikuga, mis saabub siis, kui uue tööjõu juurdevool sumbub. Ukrainlastest siis ei piisa. Palgad tõusevad lakke, aga töövõtjail sellest palju rõõmu pole, sest kokkutõmbuv majandus pitsitab kõiki.
Pole näha, et erakonnad ja valitsus sumbumiseks valmistuks. Valimisprogrammides on rõhuasetus mujal. President pakub oma uuele mõttekojale palju kiiduväärt teemasid, ent rahvastiku kahanemist nende seas pole. Lapsevanemaid nöögitakse edasi lasteaiakohtadega. Mõni küünilisem ametnik ütleb välja, et mis neid kohti juurde teha, kui laste arv varsti langeb. Nagu see oleks paratamatu.
Kui kümnendikki valijaist löögi pehmendamist esmatähtsaks peaks, küll siis erakondade programmid seda ka peegeldaksid. Aga rahvas ei nõua, sest siis peaks nõudma ka iseendalt. Küsimus pole ju mingi kitsas valitsuse iibetõstmisprogramm. See üksi muudaks vähe. Vaja on rahva moraalset taassündi, ja see pole üldsegi mugav.
On vaja kahtluse alla panna kogu tarbimisusk, mida jagame suure osaga maailmast. Veel hullem, on vaja vabaneda ka sellest, mis meid eraldab läänemaailmast – kibestunud tigedus kaasinimeste, lähedaste ja iseendagi vastu, mida ajalugu on meisse süstinud keskmisest enam. Aru saada, et laps võib rohkem rõõmu ja rahuldust tuua kui auto.
Seda on liiga palju oodata. Aga muud pääsu hääbumisest pole. Ei maksa loota, et küll mina isiklikult pääsen. Iseenda eest ei pääse kuhugi.
Seda juttu on lihtne naeruks pöörata, omistades mulle narri lause: “Saagu meid palju!”. Pole siin paljuks saamise haisugi. On vaid küsimus, kuidas pehmendada katastroofilist kahanemist, millele järgneks maa ülevõtmine paljulapseliste sisserändajate poolt. Veel pole hilja nõuda muudatust ellusuhtumises. Eriti endalt.
