Professor Altosaar on inimeste annete äratamise maailmameister. Ka tundub ta elavat maailmas, kus kõik on võimalik ja kõik soovid lähevadki täide. Mullu pidas ta koos patendikonsultant Tauno Ottoga ning Traugott Läänemäega tehnikaülikoolis loengusarja innovaatikast.

Põhisõnum oli: igaüks saab kaitsta oma ideed või leiutist. “Eesti kraadiõpilaste faktiteadmised on üsna head,” selgitab professor Altosaar, “kuid puudu jääb oskusest neid teadmisi ülesannete lahendamisel loovalt rakendada. Üliõpilastele on vaja tutvustada loova mõtlemise tehnikaid. Peame julgustama üliõpilasi mõtteid edasi arendama, ideid julgelt ellu viima ning esitama neid ka patendiametile kaitsmiseks.”

Just oskus loovalt mõelda ning faktidest uusi ideid tuletada on tähtis eeldus ühiskonnas läbi löömiseks, on praegu Austraalias Sydneys New South Walesi ülikoolis merebaktereid uuriv eesti teadlane Altosaar kindel.

Üliõpilastele oli innovaatikaloengusarja eesmärk patenteerida õppeaasta jooksul vähemalt üks idee.

Kus näed vajadust, leia lahend

“Alguses oli selline plaan, et iga grupp kaitseb kursuse jooksul ühe patendi. Kuid kuna osutus, et patendiametis on võimalik registreerida ka kasulikku mudelit, mis on märksa lihtsam ja kiirem, siis hakkas meie naiskond of course just selles suunas töötama,” valgustab Anastassia Voronova, 23-aastane geenitehnoloog.

“Kõige alguses hakkasime otsima vajadust. Püüdsime lähtuda eeskätt meie igapäevase töö muredest ja ebamugavustest instituudi laborites,” selgitab Anastassia. “Selgus, et kõik vajadused, mida me suutsime laboritöös välja mõelda, olid juba maailmaturul lahenduse leidnud. (Meie laborisse nende uuenduste soetamine on arvatavasti jäänud raha taha.) Sellepärast pidime mõtlemissuunda muutma. Me loobusime esialgsest kavast kaitsta patent just geenitehnoloogia alal ja hakkasime otsima vajadust oma argielust.”

Üks doktorante, Julia Smirnova, juhtis tähelepanu, et spordiklubide duširuumides pole riiuleid ega aluseid, kuhu saaks panna šampoonid ja dušigeelid. Loomulikult on see ebamugav.

“Nii mõtlesimegi, et oleks vahva, kui oleks lihtne kaasaskantav seade, mida seinale riputada ja millele hügieenitarvikud asetada,” jutustab Anastassia Voronova. “Pärast pikki vaidlusi oli meie seade järgmine: kummist matt, mille mõlemal poolel on hulgi iminappasid. Ühe poolega paned seina külge ja teisele poolele oma pudelid. Pärast kasutamist voldid mati kolmeks – moodustub rahakoti kuju.”

Pikk samm tuleviku suunas

Mõeldud – kaitstud. Noorteadurid koostasid kaaskirja, pidasid nõu patendiameti patendivoliniku Tauno Otto ja konsultandi Ülo Anijalaga ning juba juunis said kinnituse, et kasulik mudel on võetud registreerimiseks! Hiljuti said leiutajad Anastassia Voronova, Helle Sadam, Kairit Zovo, Julia Smirnova ja Kaie Pill ka uhke tunnistuse: “Iminappadega kinnitusmatt”, mudel number 00629.

“Me olime kõik väga õnnelikud ja enda üle uhked, sest meil oli tunne, nagu oleksime astunud suure sammu tuleviku suunas,” ütleb Julia Smirnova, kolmanda aasta doktorant.

“Minu jaoks tähendas see mingite šabloonide murdumist,” kirjeldab magistrant Anastassia Voronova saavutusega seotud tundeid. “Eks ikka mõtled, et patendimaailm on sinust nii kaugel. Aga ei olegi, kõik on teostatav, kui on tahtmist ja kannatust. Meie kasulik mudel pole küll registreeritud meie erialal, s.t geenitehnoloogias, kuid sellegi poolest saime kokku puutuda tõelise patendinduse maailmaga – alates idee väljamõtlemisest kuni tunnistuse kättesaamiseni.”

Kaie Pillile, kes oli varem patendindusega kokku puutunud, ei olnud läbimurdehetk nii imeline nagu teistele. “Kuid mind siiski hirmutas ülesanne esitada patendiametisse kaitsmiseks mingi idee,” möönab ta. “Mul on hea meel, et meie juhendaja ei lubanud meil alla anda. Võib-olla see kõlab veidi suurustavalt, kuid mulle tundus, et innovaatikakursus andis mulle julguse elada ja tegutseda. Kõhklemata.”

“Ja pealegi,” lisab ta, “kogu protsess ise oli päris lõbus. See avardas mu maailmapilti. Ma sain lahti põhjendamatust hirmust patentide ees. See pani mind teisiti mõtlema, enda ümber vaatama ja arutama: mida saaks teisiti korraldada? Mida võiks paremini teha? Kas see või too leiutis on juba patendiga kaitstud?”

“Selgus,” kirjutab Anastassia Voronova, “et patendi kaitsmine ei olegi nii aeganõudev, bürokraatlik ja keeruline protsess, kui ma arvasin. Lõppude lõpuks me ju leiutasime uudse asja, mis teeb igapäevaelu veidi mugavamaks. Ja ainus, mida meil selleks vaja oli, olid noored, ideedest tulvil pead; internet, et kontrollida, ega selliseid asju varem leiutatud ei ole, ja paberileht, kuhu oma leiutis kirja panna. Lihtne!”

Kas noorte teadlaste Helle Sadama, Julia Smirnova, Anastassia Voronova, Kaie Pilli ja Kairit Zovo leiutis läheb tootmisse? Kas tekib majanduslik innovatsioon? Kas tuleb hiigelkasum? Noored kraadiõppurid ei tea veel, mida oma kasuliku mudeliga edasi teha, kas taotleda toetust mujal maailmas patenteerimiseks või püüda see maha müüa. Nad on juba taotlenud stipendiumi, et saada raha mudeli mujal patenteerimiseks, kuid pole seda veel saanud.

Innovaatiline professor Altosaar

•• Biokeemiaprofessor Illimar Altosaar on leiutaja. Ühe lennureisi ajal tuli talle pähe idee luua hoopis teistmoodi kinnitusega põrandalauad. “Uudse nipiga saaks puitpõrandaid paigaldada hoopis lihtsamalt, mis teeks laudpõrandad hulga kättesaadavamaks ja tooks puitpõrandamüüjatele rohkem raha sisse,” seletab Altosaar.

•• Biokeemik leiutab ... puit-põrandate paigaldussüsteeme, mõtlesin hämmeldunult. (Meeles mõlkus eesti vanasõna kingsepast ja tolle liistudest.) Kuid Illimar Altosaar ongi just selline: lisaks ideedele, kuidas geneetiliselt muundatud toiduainete abil maailma päästa (ta kasutab maailmast rääkides sõna “patsient” ja biotehnilisi toiduaineid nimetab ta “arstirohuks”), teeb ta praegu Austraalias New South Walesi ülikoolis merebakterite metagenoomuuringuid, õpetab pojad Jaani, Rauli ning tütrekese Kariina kollase liivaga meres surfama ja õpib Austraalia aborigeenide iidset surfamisfilosoofiat. Professor Altosaar on inimene, kelle peas on need huvid sulanud üheks tervikuks, üksteist täiendavaks yin-yang’iks, uudishimulikuks maailma avastamiseks. Ta julgeb elada ega karda suurelt mõelda ja tema tegevusraadius ulatub sellepärast ka maakera kuklapoolele.

•• Põllumajandusliku biotehnoloogia arendamist toetab Altosaar kirglikult. Ta teeb enda sõnul “tõesti seda tänuväärset tööd” ja propageerib geneetiliselt modifitseeritud toiduaineid. Ta kurjustab Euroopa Liiduga, et too ei luba importida geneetiliselt muundatud (GMO) toiduaineid, näiteks Kanadas valmistatud rapsiõli.

•• Üht kaalukat GMO-sid pooldavat argumenti kuulsin ma GMO-propagandas esimest korda. Altosaar ütles: “Kui lisada kapsale üht kindlat valku pisikesest bakterist Bacillus thuringiensus, langeb ära vajadus kapsaid kapsausside vastu mürgitada.”

•• Samuti pole vaja väetada geenimuundatud taimi, millele on lisatud ühes väikeses bakteris olevat geeni N20. See geen toodab ensüümi, mis lagundab lämmastikdioksiidgaasi. Väetistest ja põllumajandusmürkidest loobumine vähendab kasvuhoonegaase ja vee saastamist. See kõlab ju nutikalt?

•• “Geenitehnloogia on oma olemuselt roheline mõtteviis, maakera säästev ja hoidev. Me peame seda toetama, sest tervenemis-imed juhtuvad meie silme ees,” seletab Altosaar särasilmil.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid