Margus Kasterpalu – mees, kes on teinud elus mitut masti lippe
— Kuidas teatriaasta läks, jättes kõrvale statistilised näitajad, et teatris on käinud x protsenti rohkem inimesi?
Ega ma tegelikult ei saa öelda, et seda tean. See on küll vist tõsi ja selge, et möödunud detsembris olid hirmud. Kaks äärmust – kas me tegevus ei paista üldse välja või äkki pingutame üldise reklaami ehk teavitamisega niipalju üle, et tekib okserefleks, nagu mõtleval inimesel pähemääritava kauba puhul ikka tekkida võib. Kui kampaania on ülivõimas, on midagi ta-valiselt mäda. Teater võib ju sellise massilise reklaamikampaania kaudu võrdsustuda suvalise kaubaartikliga. Kumbki hirm ei osutunud põhjendatuks.
Teatriinimeste hulgas levinud nali, et see sada aastat pole mitte ainult algus – nagu teatriaasta põhiloosung kinnitas –, vaid ühtlasi ka lõpp ja pärast seda ei tule mitte midagi, ei osutunud päris tõeks.
— Kas kultuuri ja teatriga pole kui tootega, nii et laias laastus peabki oma lavastusi reklaamima, nagu Vanemuine seda teeb? Inimene on sellise teavitamisega harjunud ja ega see kunsti kehvemaks tee…
Ei tee kunsti kehvemaks, aga… kui pesupulbrit või midagi muud reklaamitakse, siis on seda inimeste peal katsetatud. Või vähemalt loomade peal. Midagi on teada – kas peseb paremini või ei pese või kuidas on. See kaup ja selle omadused on teada ning oht, et ootused ja tegelikkus väga suurde konflikti satuvad, on väiksem kui teatri puhul.
Siin müüakse ette seda, mida veel ei ole. Ja kui lavastus läheb oma teed, lavastaja eelnägemus ei õnnestu, siis ei näe inimesed seda, mida on reklaamitud. Siis polegi tähtis, kas tulemus on parem või kehvem – see pole lihtsalt see, mida lubati. Ja ma pelgan, et lubatu ja tegelikkuse, tõotatu ja tegelikkuse erinevus peletab eemale. Mulle meeldiks, kui oleks võimalik teha nagu tööstuses – kaup on valmis, selle omadused on kindlaks tehtud ja siis võiks käivitada kampaania.
Äkki oleks tükkide eluead siis pikemad, kui ei hakataks massiliselt reklaamima mitte esimest, vaid näiteks kümnendat etendust. Ja siis just seda, mis tegelikult ka välja tuli ja näha on. See oleks aus asi. Siis ma ei näeks siin nii teravat probleemi.
— Sa puutud sellega praegu kokku, kuivõrd alustasid lõppeva aasta viimastel päevadel proove esimese päris oma lavastusega “suures” teatris.
Sellega olen kokku puututud ka varem. Teatriaastaga oli sama lugu – kui me üldise kampaania käivitasime, siis me ju ei teadnud, mida me müüme.
— Hakkasid praegu Endlas “Karget merd” lavastama. Kas ja kuidas sinu ja turundusosakonna nägemused kattuvad või ei kattu?
Gailiti “Karge meri” ja mina ja eesti dramaturgia ja Pärnu teater kokku on praegusel hetkel vist küll selline komplekt, mille peale teater oma järgmise aasta eelarvet väga üles ei ehita.
Selleks on repertuaariplaanis ehk teised projektid, mis peaksid suuremal arvul publikut kokku meelitama. Selles mõttes on riskid väiksemad ja usun, et väga võimsat turunduskampaaniat tükile ei tule. See tuleb välja väikeses saalis, sada inimest mahub korraga vaatama.
Aga jah, kui teeksin Reiu jõel muusikali “Karge meri”, siis peaks olema need esimesed küsimused, millele lavastajana peaks vastama, mitte viimased, nagu on praegu.
— Kirjandusloo doktorandina pidasid sa esimeses proovis näitlejatele loengu. Mida sa rääkisid?
See on Tiit Palul hästi sisse seatud, mulle väga meeldib, et esimene proov on lahtine. Tulla võivad kõik inimesed teatrist, raamatu- ja kassapidajatest alates kuni direktorini välja. Kui lavastaja vähegi vedu võtab, siis on tal võimalik rääkida kõigile, mida ta teha tahab ja miks.
Gailiti puhul oli mul seda kergem alustada – aastaid tagasi lõpetasin Tartu ülikooli diplomitööga Gailitist ja kirjandusloo doktorantuuris olles tegelen temaga edasi. Nii on “Karge mere” lavastamine mõnevõrra ka akadeemilise poolega seotud. Ning ma olen teinud Gailitist Eesti Televisioonile dokumentaalfilmi. Seega on mul temast nii palju materjali küll, et tund aega huvitavat juttu rääkida. Seda enam, et ta ongi väga huvitav tüüp meie kirjandusloos.
Nagu ta ise novellis “August Gailiti surm” kirjutas: “August Gailit oli pikk mees. August Gailit oli suur mees.”
Ma rääkisin mõnevõrra Gailiti keelest. See on mulle oluline. Sageli kohtab seda, et inimesed laval ei räägi selles keeles, milles see või teine teema või tegelane võiks kõnelda. Sellele pole tähelepanu pööratud või on kirjandusliku keele asemel tavakeele kasutamine tundunud lohakusena.
Gailitil on spetsiifiline keel, tema sõnajärg on teistsugune ja tema sõnakasutuses on asju, mida tavakeeles ei kasutata. Ma olen üritanud seda oma dramatiseeringus säilitada – niipalju kui võimalik. See on üks vahend, millega saab õhustikku luua või tekitada selle kummalisuse tunde, mis on Gailiti tekstides ja mida ma tahaks laval alles hoida. Selliseid jutte rääkisin.
— Sa mainisid televisiooni. 90-ndate keskel oli sul ETV-s oma saade “Muuseumirott”. Väidetavasti on televisioon samasugune koht nagu teater – kui sa sinna näpu annad, siis sa sealt välja ei saa. Ometi ei jäänud sa telesse pidama. Miks?
Ajad olid huvitavad ja keerulised. Ma töötasin seal aastakese kultuurisaadete peatoimetajana. Aga seal oli samal ajal peadirektori vahetus. Hagi ·eini ametiaeg sai läbi ja samal ajal töötati välja uut ringhäälinguseadust. Oli võimalik teha kannapöördeid. Ja ma töötasin aktiivselt hiljem ringhäälingunõukogu poolt tagasi kinnitatud Hagi ·eini konkurendi heaks, kelle programm nägi ette põhimõtteliselt kõike seda, kuhu Eesti Televisioon praegu liigub…
— Kes see oli?
Selle kandidaadi nimi oli Raivo Paiste. Me oleks kohe rahvusringhäälingule mittevajalike teenuste osutamisest vabanenud, alustades autopargi pidamisest ja lõpetades… noh, kõigega, mida oleks saanud ostma hakata. Praegu põhimõtteliselt nii ongi – rahvustelevisiooni asi on toota uudiseid ja pidada arhiivi. See programm ei osutunud tol ajal edukaks ja ma ei pidanud õigeks sinna edasi jääda.
— Tagasi ei kisu?
Ei kisu, sest ega ma mingi teletüüp ole. Mõtlen ja räägin selleks liiga aeglaselt, liiga pikkade lausetega. Ja olen ka liiga vana, et meeleheitlikult ümber õppima hakata. Ja toimetama-vastutama ei kisu mind hoopiski. Nii et see rong läks sellel korral ära. See, et ma praegu tegin Guido Kangurist portreesaate, tulenes asjaolust, et on hea tugineda kunagistele kogemustele ja teada, mismoodi seda tööd tehakse. Aga see on ka kõik.
— See on pigem hommage ja kummardus?
Jah.
— Hea küll, telest said sa lahti. Aga kust sinule, autoremondilukksepa alghariduse ja eesti filoloogi kõrgharidusega mehele, teatripisik külge sai?
Armas aeg! Ema õpetas mulle enne kooliminekut luuletuse, mis räägib sellest, kuidas väike mees läheb kooli ja saab seal targaks ja elus on siis ilusam olla ja teha ja toimetada.
Siis läks nii, et Haapsalu rajooni deklamaatorite konkursil võitsin luuletusega teisi eakaaslasi. Sealt edasi kõikvõimalikud näiteringid. Hiljem Haapsalu 1. keskkoolis näidismuusikateater Pöialpoiss.
— Mida tähendab näidismuusikateater?
Nõukogude ajal olid näidiskalurikolhoosid ja muud asjad. Ja kuivõrd Haapsalu 1. keskkooli teater erines muudest kooliteatritest selle poolest, et see oli just muusikateater. Tehti muusikale ja oopereid ning kuskilt keskelt, kuskilt Moskva kandist, anti meile näidismuusikateatri aunimetus. Eks see oli veider küll.
Aga juba mudilaskooris läks mul tegelikult nii, et kui lauldi, et meil on punased lipud, ja kõik pidid kodus neid lippe tegema, siis eks ma tegin ka. Aga mul paluti lipud teistele lastele anda, neile, kes viisi pidasid. Nagu ikka: andekad olid laisemad ega viitsinud lippe teha. Kuid see-eest laulsid hästi.
— Aga kus tehti EÜS-i sinimustvalge, millega 1988. aasta muinsuskaitsepäevadel välja tuldi?
Eks selle lipu sünd käis ka veidi teatrit pidi. Esiteks oli Tartus luuleteater Valhalla, mille ametlik nimetus oli Tartu ülikooli klubi deklamaatorite ring. Ma sain selle juhendamise eest 15 rubla palka. Aga 1988-ndal, kui olin oma kuulsusrikkas töökarjääris jõudnud Tartu Kirjanike Maja majahoidja ametikohale, oli meil seal majahoidja köögis vaja värvida üks pool valgest voodilinast lipusiniseks. Ja kuna me väga hästi ei teadnud, mis värvi see sinine oli, sain ma Vanemuise värvimistöökoja naiste käest värvisegu, mis andis enam-vähem sellise sinise välja. Siis me keetsime seda segu ühes supipotis koos voodilinaga, nii nagu oskasime.
Musta riide leidsime ka. Tollane seadus nägi ette, et massikogunemistel ei tohi kasutada kunagi eksisteerinud riikide sümboleid. Meile tundus, et kui EÜS-i maja küljes on sinine, must ja valge kangas eraldi lipuvarraste küljes, siis võib-olla läheb nii, et see ei osutu kuriteoks. Ei osutunudki. Võib-olla mõned aastad varem oleks osutunud. Meie seltskonnale ei tehtud enam väga tungivaid ettepanekuid loobuda kõrgharidusest või muud sellist. Ajad olid muutumas.
— See oli üldse esimene sinimustvalge väljatoomine?
Jah.
— Kellega värvisite?
Eerik-Niiles Krossiga põhiliselt. Aga eks meil oli seal kõigil oma ülesanne – sellel vanal heal kambal, kuhu kuulusid vennad Tarandid ja nüüdne seeneteaduste doktor Urmas Kõljalg ja Akadeemia toimetaja Toomas Kiho ja Tiit Pruuli ja Jüri Luik ja veel palju toredaid inimesi.
— Ja kuidas on siin riigis ootuste ja tagajärjega ligi 20 aastat hiljem?
Ma ei oska valida erinevate libedate vastusevariantide vahel.
— Ära vasta libedalt, vasta, lähtudes sellest, et sul on neli last.
Jah, ma olen juba tõesti nii täiskasvanud, et need ajad on ehk möödas, kus palehigis peaks ja tahaks iga päev mõelda oma riigi või rahva teenimisele. Praegu on täitsa kindlasti lapsed ja pereasjad ja ka iseenda asjad tunduvalt olulisemaks muutunud. Küllap ma käin valimas ja küllap ma tunnen ära, kes ajab rohkem ja kes vähem jama, aga mulle tundub, et mul pole enam niipalju aega, et iga päev pead või südant valutada.
Lähisuhted on hästi oluliseks muutunud ja muutumas. See ei tähenda ainult peret, vaid ka vanu sõpru. Me oleme jälle koos käima hakanud ja tore on teada saada, et põhiline on endiselt paigas.
— Põrkame tagasi teatriaasta juurde. Kus olid sinu jaoks möödunud aastal kõige olulisemad ootuste ja tulemite erinevused?
Asja planeerides ju toetav kogemus puudus, et mida annab ja mida ei anna teha. Mul oli sinisilmne unistus, et võib-olla õnnestuks teatriaastal meelitada teatrid kui institutsioonid oma jõude ühendama, et saaks tehtud midagi, mis muidu poleks võimalik. Mingid suured koostööprojektid, millest sai mõeldud või unistatud…
— Räägi neist kuluaarides räägitud, aga realiseerimata projektidest lähemalt.
Üks oli see, mis mingis vormis realiseerus “Vargamäe kuningriigina”, mida tegid Pärnu ja Rakvere teater. Esialgu oli mõte, et võiks olla suur suveprojekt, teatrietenduste seeria, mis oleks tehtud kõigi teatrite koostöös. See oleks tähendanud, et näiteks “Tõe ja õiguse” kõik viis osa mängitakse järgemööda nende õigetes või vähemalt sarnase õhustikuga toimumiskohtades ette ja publik vaatab viis päeva järjest arenevat lugu.
Teine suur plaan oli teha liikuv vabaõhuteater: läheks Kristjan Jaagu moodi jala Tartust Riiga ja näitaks asju, mis Kristjan Jaaku või muidu rändajat sellel teel oleks võinud tabada. See realiseerus mingil viisil Rändteatrina. Kõikidel asjadel olid oma tulemid ja kui poleks suuri eesmärke seadnud, siis poleks needki võib-olla realiseerunud.
— Aga mille taha suurprojektid jäid?
Ei ole olemas jõudu, nii suurt rahakotti, mis sunniks või võimaldaks teatritel oma selliseid otsustusi ja ümbermänge teha.
Tohutult keerulised on koos-kõlastamised ja motivatsiooni, peale moraalse, pole kuskilt võt-ta. Mul on tagantjärele hea meel, et ülisuurtest asjadest asja ei saanud, et me reaalsuse piiresse jäime, sest muidu oleks võinud juhtuda, et tehakse küll hullumeelselt suur hüpe kuhugi, aga pärast ei saada enam aru, kuhu ja milleks. Nii oleks 2007. aasta läinud teatriaasta haavade lakkumisele ja aukude lappimisele. Õnneks nii ei läinud. Kõik tegid nii palju kui vähegi võimalik.
— Teatriaasta purjetas Pauli juhtimisel. Kes kirjutas Sirbis Pauli päevikut?
See on Sirbi toimetuse suur saladus. Minu teada teavad neid mitmeid ja mitmeid nimesid ainult peatoimetaja, kes allkirjastab honorarikäskkirjad, ja Margot Visnap teatriosakonna juhatajana. Ma arvan, et mõned asjad said seal välja öeldud just sellepärast, et see oli anonüümne.
— Nojah, ega teatriinimesed avalikult ei ütle, kui midagi on pahasti. Küll aga teatripuhvetis – sest eks teatriinimene ise on parim kriitik. Aga kui keegi võtab avalikult kritiseerida, siis on ta paha. Millest selline ringkaitse?
Ma pole absoluutselt nõus, et see on ringkaitse. Kas see, kui perekond oma musta pesu isekeskis ära peseb, on ringkaitse?
Tagasiside, mida on võimalik anda näiteks n-ö siseretsensioonina teatri loomenõukogu koos-olekul pärast kontrolletendust, on üks asi. Aga avaldada seesama arvamus 60 000 eksemplaris ei ole tavaliselt mõistlik. Adressaadid on erinevad, nende asjatundmine ja ka vajadus spetsiifilise informatsiooni järele on erinev.
— Aga samas võib nii kriitikast saada kriitika asemel ümmargune mull… See pole ka normaalne.
Mina tahaks ükskõik kui teravat kriitikat lugeda kas Sirbist või TMK-st, sest see on selliste tekstide koht.
Ma tahaksin olla idealist – kõik on ju eesmärgis kinni ja eesmärk peaks olema see, et teatril kui kunstil saaks sellest kirjutamisest ja lugemisest parem. Kui minu jaoks pole see selge, siis on kõik põhjendamatu, kui ilmne, siis põhjendatud.
Selle tunneb ära pühendumise hulga järgi, mis on ühe või teise ütlemise taga tajutav. Selles mõttes on lavastajatel õigus, et kui nemad on kuu või kaks materjaliga süvitsi tegelenud, siis on raske uskuma jääda ja vastu võtta neid sõnumeid, mis on ühemõtteliselt järelemõtlemata ja 20 minutiga vormistatud, isegi kui seal on tõetera sees.
Neist libiseks üle – tahaks näha, et keegi on sinuga tõsiselt tööd teinud. Ajakirjaformaadid lasevad uskuda, et inimene on mõtelnud kaks korda, mitte ainult pool korda.
Seepärast huvitaks mind ka näiteks sinu puhul väga, kui sa kirjutaksid 20 000 tähemärki mõnest heast või halvast lavastusest – sul oleks aega kaks kuud ja sa saaksid tükki näiteks neli korda vaadata. Siis oleks huvitav, mis sa ütled.
Kui sa pead nädalas viis juppi kirjutama, siis ma saan väga hästi aru, et nendest juppidest ma saangi teada sellest, mida sa tundsid, aga mitte seda, mida sa laval nägid.
— Jätame nüüd minu personaalküsimuse, see selleks. Aga tahan siiski öelda, et need on kaks erinevat professiooni ja päevalehtedes palgal olevad kriitikud on ka sunnismaised.
Täpselt, aga kuivõrd teine pool on ära vajunud, siis kiirkorras arvamine tõuseb esile ja esitab ennast ainuvõimaliku kriitikana.
— Tuleme su isiku juurde tagasi. Sina oled hakanud kriitikust lavastajaks. Oled teinud küm-mekond lavastust. Miks? Miks sa seda teed?
Minu jaoks on oluline sõna-asi, teksti-asi. Kirjandusloolase ja eesti filoloogina on mulle sõnateatris oluline just selle sõnaline osa. Ja enne kui ma lavastama hakkasin, tegin nii mõnegi dramatiseeringu.
“Karge mere” puhul olin ma lugemisproovis mõnigi kord sunnitud ütlema: selle jätame vahele, seda pole mõtet lugeda. Tekstis on seal vaid üksikud sõnad, ma tean, mis nende sõnade vahel toimub, aga seda pole mõtet dramatiseeringus kirja panna. Samas, kui mulle lavastajana esitataks taoline dramatiseering, siis oleks nonsenss, kui pool lugu pole tekstis, vaid on kaetud kirjutaja kujutluspildiga.
Korralikku dramatiseeringut ei saagi vist teisiti teha, sul peavad jooksma pildid nagu lavastajal – kuidas asi lõpuks võiks välja näha ja miks just nii. Kui mõnede mu dramatiseeringute lavastused on välja näinud oluliselt erinevad sellest, kuidas ma neid kirjutades ette olen kujutanud, kui mulle olulised kohad on olematuteks kulunud, kõrvale jäänud, siis ongi tekkinud tahtmine panna sõna ja tegu kokku.
Ma olen seda mitte eriti kaas-aegset sõnateatrit armastama hakanud, hoolima hakanud sellest, et tähelepanu on asjadel, mida näitleja räägib, mitte nii väga sellel, kuidas ta seda teeb.
— Millised su praktilise teatri tööd on vähim, millised enim õnnestunud?
Mulle on tähtis ja südamelähedane laad, mis on Saueaugul välja kujunema hakanud. Seal ei ole eriti palju tehtud, et saaks rääkida saavutatud eesmärgist või isegi vastatud küsimusest, aga kuidagi on “Kumalasemee” ja “Kustutatud kuuvalguse” puhul tekkinud õhustik, mis tundub mulle õige. See on siis, kui tekstid ja inimesed ja koht saavad niimoodi kokku, et ükski kolmest komponendist ei saa puududa. Tekib liitumine või sünergia ja korraga on kõik olemas. Selleks on ikka vist üks põhiline eeltingimus, ja siin pole tähtis, mis laadi tööd seda eeltingimust täites tehakse – see on pühendumise võimalikkus ja selle võimalikkuse ärakasutamine.
See on see hea pool, mis on olemas NO-teatris ja Von Krahli teatris ning mis on mul aeg-ajalt õnnestunud ka Saueaugu teatris. Kogu seltskond saab ja tahab pühenduda sellele, mis parasjagu käsil. See on tulemusest näha ja tunda, ka neile, kes vaatama tulevad. See on nii tunda, et lavastused jäävad ellu ja arenevad edasi, küpsevad, mitte ei hakka otsast lagunema, nagu paljud suurte teatrite tükid.
— Kas see ongi olemasoleva teatri mõõt ja määr?
Jah. Minu jaoks küll.
Kasterpalu
Sündinud:
16. aprillil 1961
Pere:
Abielus, kolm poega ja tütar
Haridus:
Haapsalu I keskkool; tehnikakool nr 19; lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogia eriala 1992; praegu TÜ doktorant
Margus Kasterpalult
Kuidas ma laevu värvisin
••Laevaremonditehas nr 7 vajas 1982. aastal maalreid. Palk oli kõva, töö tervistkahjustav ja salajane, sest remonditi sõjalaevu. Sattusin sinna tööle parasjagu siis, kui Nõukogude Liit hakkas läkitama vennalikule Vietnamile tosinat mahakantud torpeedokaatrit, mis tuli seega kiires korras ja nii paksult kui võimalik üle värvida. Ja mitte ainult väljast.
Seestpoolt – trümmist värviti neid tinamenninguga – oranÏ, tõeliselt mürgine värv, mis muuhulgas tapab ka vist roostet.
Laevatekil kruviti lahti luugid, kust köie otsa seotud mees, pintsel ja värvipurk kaasas, parasjagu läbi mahtus. Seal all tuli siis seni kibekiiresti pintseldada, kuni värviaurud pildi eest viisid. Siis tõmbasid teised su köiest tekile tagasi. Üle ühe korra päevas ei tohtinud all käia. Mõni hull ikka käis, sest korra eest sai päevapalga. Ja tööpäeva lõpus tee-klaasi piiritust. Mida ei saanud tehase territooriumilt muudmoodi välja viia, kui ainult ärajooduna – väravas võidi läbi otsida. Samas ei olnud mõistlik ka tehases purjuspäi ringi tolgendada, sest vahele jäädes kaotasid päevapalga. Nii olidki vanemad olijad välja arvestanud, kui kiiresti tuleb pärast piirituseklaasitäit läbida vahemaa maalritsehhi riietusruumist tehaseväravani, et sealt veel oluliselt tuikumata läbi jõuda ja alles tänaval vastutulnud abikaasa käte vahel selleks korraks otsad anda.
Mul ei olnud siis veel kedagi vastu tulemas. Sõitsin Kopli trammiga lõpp-peatusest lõpp-peatusse, lootes kohata üksikut imekaunist nutvat tütarlast, kelle omakasupüüdmatu lohutamine ja aitamine oleks võinud anda mu elule mõtte.
Aga ei midagi.
Nii läksingi Tartusse eesti filoloogiat õppima. Meie kursusel oli viis poissi ja 35 tüdrukut.
