Praegu on Eestis kujunenud arusaam, et uue Ignalina tuumaelektrijaama ehitusega, milles ka eestlased kaasa lööks, oleks meie energiaprobleemid pärast 2015. aastat justkui lahendatud. Nii lihtsalt need asjad ei käi.
Esiteks on uue tuumajaama projekteerimisel tekkinud juba lahkhelid Eesti, Läti ja Leedu vahel – viimane soovib erinevalt esmalt kokkulepitust olla tähtsam ja suurem kui teised. Lisaks tahab Leedu ettevõtmisse kaasata Poolat.
Eesti, Läti ja Leedu energiafirmade juhid, kes kohtusid eile Varssavis, tutvusid ka Poola energiafirmaga PSE. Ehkki Eesti Energia juht Sandor Liive kinnitas, et Poola kaasamine suurema turu huvides on kasulik, ei ole praegu veel vastuseid, mis tingimustel, millise osaluse ja otsustusõigusega see toimuda võiks. Neis küsimustes peab selgust tooma ekspertgrupp, kuhu kuulub kaks esindajat igast projektiga seotud energiaettevõttest.
Uue tuumajaama ehitus Leetu ei tähendaks siiski, et me saame sealt odavat energiat. 2016. aastal avaneva energiaturu raames saame energiat vabalt turult osta. Selle allikas võib olla ka Ignalina, kuid ei pruugi – sõltub hinnast ja teistest asjaoludest.
Uus Ignalina võib aga kopsaka kasumi korral jõuliselt suurendada Eesti Energia tulu. 2016. aastal avanev energiaturg ei salli dumpingut, vaid eeldab, et tootjad ja tarbijad lepivad kokku turuhinnas ning kaob riigisisene elektri- ja energiahinna reguleerimine.
Eesti energiavajadused kasvavad juba aastaks 2012–2013 tasemele, kus nende tagamiseks n-ö oma elektriga tuleb renoveerida kaks olemasolevat Narva elektrijaamade katelt. 2016. aastaks on vaja juurde ehitada veel kaks. Lisaks on vaja jätkata põlevkivi veelgi intensiivsemat kaevandamist.
Akadeemik Anto Raukas propageerib juba ammu alternatiivina oma tuumajaama, mida ei pea vaid utoopiliseks ideeks ka Eesti Energia nõukogu esimees Urmas Sõõrumaa. Veel üks võimalus oleks liituda Soome kuuenda tuumareaktori projektiga. Igal juhul on, mille üle mõelda.
