Suur väike naine. In memoriam Ülle Aaskivi

Äsjaste jõulupühade eel oma ammuse hää tuttava ja kolleegi Ülle Aaskiviga haiglas kohtudes ei rääkinud ta endast. Särasilmi, kuigi raskest haigusest juba nõrgana, tahtis ta arutada Eesti riigi ja demokraatia hetkeseisu.

Ta oli küll veidi mures, aga optimistlik. Iseseisva Eesti taassünni vahetu osalise ja meie riigi ühe ülesehitajana oli ta kindel, et demokraatia põhitõed on Eesti inimestes ja poliitikuis tugeva juurestiku alla ajanud.

Elus tuleb ette hetki, mil tunneme ja teame, et miski on valesti. Aga tüdimuse, jõuetuse või piinlikkustunde tõttu me vaikime. Kas käega lüües või petlikus lootuses, et kõik läheb iseenesest üle.

Ülle Aaskivi ei vaikinud, kui kutsus eelmise aasta augustis riigikogu liikmeid tunnetama vastutust oma rahva ja ametikohuse ees. Mõne minutiga ütles see väike naine ja suur inimene välja tõe, mida ei andnud ei väänata ega vääriti mõista. Ta küsis otse ja keerutamata: kuhu ja kuidas edasi, Eesti rahva esindus?

Õhk oli ühtäkki puhtam. Enamusel meist polnud enam piinlik. Ülle võitis tol augustipäeval tüdimuse ja jõuetuse. Ta jättis end me mällu ja mälestusse hoolivuse, julguse ja kodanikutunde kehastusena.

Oma viimaseks jäänud intervjuus sõnastas Ülle Aaskivi kodanike riigi keskse mõtte, mille järgi ainult kodanike endi toel ja aktiivsel kaasaelamisel saavad ühiskond, riik ja ka selle poliitikud kasvada, vajadusel ehk ka puhastuda. Järgigem siis tema üleskutset öelda selge ja kõlava häälega, kui meie riigis on miskit valesti. Kodanik ei löö käega ega häbene vaikides.

Üllet jäävad meile meenutama ka tema aastatepikkune kohusetundlik töö valitsuse nõunikuna, Eesti Vabariigi põhiseaduse sünniloo kogumik ja Eesti Vabariigi taastatud iseseisvus.

Avaldan siirast kaastunnet Ülle Aaskivi perele, tema lähedastele ja sõpradele.