Lugeja kirjutab: Telesild Moskvast nähtuna
Juhtus nii, et mul ei olnud võimalik osa võtta Moskvas telesilla võtetest, kuhu olin kutsutud Vene Televisiooni 1. kanali poolt.
Seda enam oli mul huvitav jälgida seda telesaadet eilsel keskööl juba eetris.
Saade, nagu võis oodata, oli sihitud Eesti Riigikogu poolt hiljuti vastu võetud seaduse jäigale ja moonutatud argumentidele baseeruvale kriitikale.
Lausa ebasündsas vormis juhitud diskusioonist osavõtjad ma jaotaksin loomulikult kahte leeri. Venemaa poolel: saatejuht, kes reeglite vastaselt oli kaugeltki mitte erapooletu, kommunistliku ajakirja “Zavtra” (”Homme”) peatoimetaja Aleksander Prohhanov, kuulus kinorezisöör ja näitleja Nikita Mihalkov ning keegi „jeestlane“ Dmitri. Eestit esindasid suursaadik Marina Kaljumäe, Riigikogu saadik Raivo Järvi ning ootamatult – paar vanemat venelasest härrat, kelle nimesid ma ei jõudnud tiitritelt lugeda.
Mida tahaks märkida?
Eelkõige vast seda, et iga diskussioon eeldab, et osavõtjad valdaksid ja kasutaksid diskusioonile iseloomulikke meetodeid, mis eeldab suurt ja mitmekesist argumentide varu,
välkkiiret reaktsiooni, et ära kasutada vastaspoole igat mõõdalaskmist ja veel palju muud. Juba vanast ajaloost on teada, et diskusiioonikunsti õpiti ja mitte kõik ei olnud selles õppeaines edukad.
Sellest lähtudes, tahaks märkida seda, et diskussioon ja diplomaatia on siiski, ja seda eriti käesoleval ajal, kaks ise asja. Lähtudes sellest, et Eesti diplomaatia pidas ja peab Venemaa suunal vaoshoituse ja mittereageerimise poliitikat, on Eesti diplomaatide osavõtt poliitilistest diskusioonidest minu arusaamise järgi küsitav. Diplomaat peab jälgima iga oma sõna, ja eelkõige seda, et see ei erineks talle ette kirjutatud jäikadest raamidest. Nii esitas Marina Kaljurand vaoshoitult ja soliidselt Välisministeeriumi positsiooni diskuteeritavas küsimuse, seda ilma erilise rõhuasetuseta nendele probleemidele, mis kutsuvad esile Vene poole terava reaktsiooni. Näiteks ma tooks ainult fakti, et saatejuht kasutas saate algusest lõpuni väljendust, et Eesti tahab hävitada nõukogude sõjameeste mälestusmärke ja haudu. Ja ei Suursaadik ege keegi teine ei kutsunud meest kordagi korrale, s.t., säilitama elementaarset objektiivsust diskussiooni teema suhtes.
Minu arusaamise järgi, mis arvestab Venemaa reakodanike loogikat, millega iga päev mul tuleb kokku puutuda, suursaadiku esinemine vaevalt vene telavaatajate teadvusse jõudis. Teiste sõnadega, see oli määratud eestlaste kõrvadele, kes ise seda probleemi tunnevad, aga mitte igapäevase ajuloputuse läbi teinud vene tavakodanikele.
Hea mulje jättis Raivo Järvi. Mitu korda leidis ta diskusiooni käigus häid ja rabavaid argumente, mis eestlastele on läbi ja lõhki tuttavad, aga vene telavaatajatele täitsa võõrad. Ja pani mitu korda venemaapoolsete oponentide suud kinni. Jääb ainult kahetseda, et niisuguseid mehi Eestipoolses silla otsas oli ainult üks.
Jälle kordus ajalugu selles, et Eestit olid kaitsmas Venemaa demokraadid - seekord vanahärrad.
Kauaks ainult niisugusi mehi jatkub? Nii oli see siis, kui veel Liidu lõpuaastatel Eestist tulnud Ülemnõukogu saadikud laskid Moskvast jalga Tallinna uue Eesti riigipirukat jagama, jättes Moskva lahinguvälja Kogani ja Co-le.
Mis puutub Venemaa-poolsetesse suurkujudesse Mihalkovi ja Prohhanovisse, siis nende argumentatsioon diskusiooni raames oli küllaltki laialivalguv, vene ja nõukogude tavapropagandale baseeruv. Vanameister Mihalkov ei olnud ilmselt vormis, seda enam oleks Eesti poolel olnud terve rida häid võimalusi oma vaateid selgitada. Mida aga ei kasutatud.
Eri ooper oli „jeestlane“ Dmitri, kes nagu oleks äsja „cum laude“ lõpetanud stalinliku propagandakooli ja kes püüdis demonstreerida tänapäeva Eesti poliitilist olustikku selle kõige grotestsemast ja valelikumast vaatevinklist nähtuna. See noorsand tuletas mulle meelde Jevgeni Koganit, kes aastat 15 tagasi käis ringi mõõda Moskva asutusi ja igal pool mustas Eestit nii, nagu suutis.
Huvitav, kas see noorsand transporteeriti Moskva stuudiosse Eestist või Moskva ise kasvatab niisugusi subjekte?
Nüüd võibolla sellest, mis mul telesaates ütlemata jäi.
Nii venelased ise, samuti kui eestlased, kannatasid stalinlik-KGBliku reziimi kuritegevuse all.
Venemaa ise andestas kurjategijatele, kes kümneid miljoneid süütuid inimesi hauda ajasid.
See on venelaste endi probleem.
Aga sellest ei järeldu mitte üke raas, et eesti rahvas peaks need kuriteod unustama ja andestama.
Mind häirivad väga punaarmee punased lipud ja Stalini pildid Moskva ja teiste Venemaa linnade tänavatel riigipühade puhul.
Siia ma ei saa aga midagi parata.
Aga kui ma näen samasugust pilti Tallinna kesklinnas, ajab see marru. Pronkssõdur tuleb minema viia kohta, kus mõõdunud aegadest pärit varjud saaks takistamata kas või aasta läbi oma miitingut pidada.
Ja viimane. Kui tekib tulevikus veel niisugune situatsioon, nagu seekordse telesilla puhul, tuleb ka Eestil selleks aktiivselt valmistuda, lülitades osavõtjate hulka inimesi, keda elu on õpetanud oma ideid ja veendumusi kaitsma nii, et need oponendi suu kinni paneks ja pealtvaatajatele arusaadavaks saaks.
Riho Nõmmik
Moskvas, 19. jaanuar, 2007.
