PEEP NEMVALTS: Tuututav debatt
Kuni aga suur osa riigikogu liikmeid, teisi poliitikuid, ametnikke ning ajakirjanikkegi ei suuda jälgida, kuidas nad päevast päeva avalikult eesti keelt üheülbastavad ja võõrmallide järgi väänutavad, jääb mis tahes seadusesäte vaid (ilusaks?) sõna-kõlksuks.
Koguni üldiselt väga ladusat eesti keelt kõnelevad, asjatundlikud saatejuhid lasevad võimust võtta keelendeil, mis ei kaunista emakeelt mitte kuidagi. 7. veebruaril näitas ETV esimest “Valimisstuudiot”. Saatejuhid ei tüdinud kordamast: “kokku on valimisdebatte kuus”, “nendega siis debateerime”, “ja nüüd läheb debatiks”, “debatid jätkuvad”... Ühel hetkel püüti poliitikute vaidlusindu jahutada, lausudes: “On kujunenud väga huvitav intellektuaalne vestlus, aga meil on ikkagi tegu valimisdebatiga.” Raske rõhk lasus sõnal “-debatiga”.
Mis võiks kellelgi olla huvitava vestluse vastu? Eestis on tublisid väitlusseltse, kuid kas riigikogusse pürgijail ei kõlba enam ei väidelda ega arutleda? Muud ei kuule kui “osaleme kõikides debattides”, “on vaja sisulist debatti”, “diskussioonides osalemine on tähtis” jne. Isegi kui keegi arglikult eesti omasõna kasutab, siis lisab igaks juhuks ikka ka võõrsõna: “ei ole sisulist arutelu ja debatti”.
Ent mida huvitavat või vaimset on jutus, kus iga kolmas lause kõlab: “Meie poliitika üks prioriteete on see...”, “On küsimus prioriteetides...”, “Anname need signaalid...”?
Eriti kentsakas on, kui millegi kohta öeldakse “See on meie esimene prioriteet”. Mida küll võiks tähendada “esimene esmatähtis”? Võiks ometi selgelt öelda: see on meile esmatähtis; vaatame, mida on vaja eelisarendada; meie peamine eelistus on...
Ei teata sõnade tähendust
Ega võõrsõna kui selline pole taunitav. Vastupidi, võõrsõna võib olla vägagi vajalik, kuid ikka juhul, kui seda kasutatakse täpses tähenduses ega minda liiale, pealegi omakeelsete sõnade arvel. Niisama oluline on omasõnade täpne tähendus. On eksitav öelda “hetkel”, kui tegelikult mõeldakse praegusaega pidevas kulus. Kantseliitlik “antud” ei tee mõtet sugugi selgemaks: “Antud hetkel ei peaks me unustama seda...” Mõlemad sõnad on sisutud, kui just ütleja ei taha mõista anda, et sai saatejuhilt hetkeks sõna ning öeldav tuleb järgmisel hetkel ära unustada. Sisukas on sõna “hetk” lauses “Me ei tohiks hetkekski unustada, et tuleb täpselt väljenduda”. Seni jääb küll tihti mulje, et signaalitavad debateerijad ei tea õieti isegi, kuidas oma mõtteid õigesti jutuks vormida. Rääkimata sellest, et ei tehta vahet sõnade “õieti” (= õigupoolest) ja “õigesti” (= veatult) tähendusel. Hämmastavalt paljud ei erista kolmandavältelist omadussõna “õige” (= mitte vale) teisevältelisest määrsõnast “õige” (= üsna).
Muidugi, poliitik võib teadlikult eelistada hästi segast väljendusviisi, varjamaks oma tegelikke kavatsusi. Siis on aga väitlussaate juhi asi täpselt vormitud küsimuste ning teraste vastuväidetega need paljastada.
Kahtlemata on Aarne Rannamäe, Hanno Tomberg ja nii mõnigi teine selleks võimelised. Jääme ootama nende võimete täielikku avaldumist. Vaidlus- ja arutelusaateid on enne valimisi kindlasti vaja. Ent miks saadete nimi peab olema väheütlev “Valimisstuudio”? Nii on ETV-s ja Kukus ning täpselt sama nimi on valimistulemusi kajastaval saatel Vikerraadios.
Miks ei võiks mõne saate nimi olla just sisu avav “Valimisväitlus” ja “Valimistulemused”? Peaministriks pürgijate juttu kuulama kutsuks ehk palju paremini “Vaidlevad pead”. Selles selgub õige pea, milline on õige pea valitsust juhtima. Sammuke paremuse poole on TV3 “Gigantide heitlus”. Eksklusiivne? Võinuks ju olla ainulaadne “Hiidude heitlus”.
Vaidlusest koorub tõde. Rahvas vajab rohkem selget eestikeelset väitlust ja arutelu. Siis on ehk loota, et kodanikud mõistavad sõnumit, ning rohkemail tekib huvi ja tahe valima minna. Kui seadusandjad ise ei hooli ning vaid sisutult signaale tuututavad, ei kaitse ükski preambul ega seadus eesti keelt. Eesti parim keeleseadus on meie igapäise eesti keele headus.
