Linnart Mäll: ida mõtteviis õpetab sallivust
Nõukogude ajal oli orientalist Linnart Mäll oma jonnaka idamaade huvi tõttu põlu all, taas-
iseseisvumine tõi Mälli poliitikasse, kus sirgjoonelised ütlemised elu lihtsamaks ei teinud. Hiljem korraldas Mäll dalai-laama visiite Eestisse ning asus kaitsma maailmapoliitikast kõrvale tõrjutud rahvaste huve Esindamata Rahvaste Organisatsiooni kaudu. Viimastel aastatel on ta olnud Tartu ülikooli orientalistikakeskuse juht ja tegelenud jälle peamiselt teadusega.
— Praegu on maailmas tuntav tugev mõtteviiside ja religioonide kokkupõrge. Ühest küljest valitseks justkui vimm erinevuste suhtes, teisalt aga on ilmselt kogu idamaailma, mitte ainult Iraagis toimuva vastu üsna suur huvi. Kas olete nõus?
— Olen küll nõus. Kuid Eestis on alati olnud ida mõtteloo vastu üsna suur huvi. Nii oli see ka Nõukogude ajal. Ma tõlkisin siis ja midagi õnnestus avaldada. Aga paljude inimeste jaoks oli budistiks või taoistiks olemine seotud teatud dissidentlusega. See tähendas, et sa ei ole kommunist. Seega oled dissident. Praegu on huvi puhthumanitaarne – et oma teadvust laiendada ja mõista paremini teisi kultuure.
— Miks on “Ida mõtteloo leksikoni” ilmumine just praegu oluline?
— Meie siin oleme oma arust juba eurooplasteks saanud. Aga euroopalikule kultuurile on omane pidev teiste kultuuride poole vaatamine ja püüd sealt midagi õppida. Eesti keeles on ida klassikat natuke ilmunud ja enamiku olen paraku ma ise tõlkinud ning sinna juurde kommentaare kirjutanud. Suurelt jaolt nendest kommentaaridest ongi praegune leksikon välja kujunenud. Sellest on osa võtnud ka kaks minu õpilast. Igas kultuuris ja õpetuses on oma terminoloogia. Nüüd olemegi püüdnud luua neile eestikeelsed vasted ja selgitada, miks need on sellised ja kuidas nad on seotud originaalterminitega.
— Meie kultuuriloos on orientalistikaga tegelevaid inimesi olnud üksjagu. Kas see oli vaid aja küsimus, millal selline leksikon eesti keeles ilmub?
— Küllap vist. Kuid siit raamatust on välja jäänud Ees-Aasia ja Pärsia kultuurid. Need jäävad uusi tegijaid ootama, sest ma pole kompetentne nendest kirjutama.
— Miks olid omal ajal mitmed tänapäevased tegevpoliitikud huvitatud ida mõtteloost?
— See oli seotud just sellesama teisitimõtlemisega. Paratamatult oli Euroopa filosoofia tervikuna seotud marksismiga. Need õpetused, mis jäid Euroopast välja, ei ole kuidagi marksismi kujunemisele kaasa aidanud ja seepärast on nad ka täiesti eemalseisvad. Need õpetused tuletavad meelde asju, millele sellel ajal tähelepanu ei pööratud. Nagu humanism, võime iseennast täiustada, näha selgemalt inimese ja looduse suhet. Need asjad tõid inimesi ida mõtteloo juurde. Nõukogude võim sellele hästi ei vaadanud, aga teisalt oli muidugi Indira Gandhi külas-
käigu ajal hea talle näidata tõlgitud raamatuid ja rääkida, kuidas Nõukogude Liidus ka sealsete asjade vastu huvi tuntakse.
— Te ütlesite nii kindlalt, et oleme eurooplasteks saanud. Samas paistab, justkui käiks meie ühiskonnas see debatt ikka veel edasi. Seesama identiteedi otsimine, oma asja otsimine teiste kultuuride vahelt.
— Ma siiski arvan, et oleme eurooplased. Vähemalt mina küll olen ja ma ei usu, et ma teistest nii erinev oleksin. Eurooplast on muidugi raske defineerida, rahvaid on ju palju ja tõesti erisuguseid. Kuid üheks euroopaliku mõtlemise eelduseks on siiski tolerantsus. Voltaire sõnastas selle kunagi kõige paremini, öeldes: ma ei ole teiega nõus, kuid ma teen kõik selleks, et te saaksite oma arvamusi avaldada. See on tolerantsus. Mitte tahta teisi maha suruda. Sama on omane ida õpetustele. Indias ja Hiinas on ajalooliselt alati kõrvuti eksisteerinud eri õpetusi, on omavahel vaieldud, kuid alati siiski läbi saadud. Hiinas läks asi koguni niikaugele, et eelmise aastatuhande algul peeti normaalseks, kui inimene on üheaegselt taoist, konfutsionist ja budist. Jaapanis peetakse sellist asja siiani normaalseks. Üks asi ei välista teist. Samasugused tendentsid on valitsenud ka Indias. Ees-Aasias on olukord olnud pisut teine, sest seal on õpetused püüdnud üksteist välistada. Ja teinekord üsna jõhkrate vahenditega.
— Te ütlete, et eurooplasele on omane tolerantsus...
— …ja lisaks sellele ka ilmalikkus. Meie religioon pärineb Ees-Aasiast, kuhu kristlus tõi teatava murrangu. Seal valitses üldiselt arusaam, et silm silma ja hammas hamba vastu. Kristlus tõi sinna humanismi mõõtme. Kui kristlus sajandite jooksul Euroopas levis, hakkas see erinevatel põhjustel teisi religioone alla suruma. Eelkõige ilmnes sallimatus paganausu suhtes. Kuid algkristluses sellist asja märgata ei ole. See tingis asjaolu, et iga mõtlev eurooplane muutus ilmalikuks. Ta võis küll olla ametlikult kristlane, kuid käitus ilmaliku inimesena. Selline ilmalikkus on eestlastes väga sees ja seepärast usun, et oleme eurooplased.
— Ma vaidleks vastu. Te viitate Voltaire’i valgustusfilosoofiale ja seote selle eurooplasele omase tolerantsusega, kuid ometi on needsamad eurooplased ilmutanud kõige erineva ja võõra suhtes erakordset sallimatust. Samasugust, mida võib tänapäeval ka maailmapoliitikas kohata.
— Enda ja teiste suur vastandamine on tõepoolest eurooplasele samuti omane. Kuid sel on oma taust. Vana-Rooma riigi baasil tekkinud Euroopas oli kristlus juba sees ning siis sellist vastandamist ja pööramispoliitikat kristlaste seas ei olnud. Kristlaseks saadi, sest Vana-Rooma toonaste religioossete kommete vastu tunti tülgastust. Suhtumine muutus suuresti islami pealetungi tõttu. Islam on alguse saanud Muhamedi sõjakäigust Mediinast Mekasse. Kuna see õnnestus, algasid araablaste vallutused nii ida kui ka lääne suunal. Vallutati kogu Ees-Aasia, mis oli siis kristlik maailm. Nende pealetungile pandi piir alles Püreneedes Frangi riigi poolt. See sundis eurooplasi ennast tugevdama ja tekitas ka sallimatust.
— Kui tänapäeva tulla, siis kas olete nõus, et ilmalikustumisele vaatamata on inimeste religioosne kuuluvus hakanud taas nii igapäevaelus kui ka poliitikas suurt rolli mängima?
— Olen nõus. Oli aeg, kus see nii suurt rolli ei mänginud. 19. sajandist peale on Euroopas pööratud liiga suurt tähelepanu elu materiaalsele küljele. Tähtis oli see, mis mul on, mitte see, kes ma olen. Nende inimeste hulk, kellele selline suhtumine on vastumeelne, suureneb Euroopas praegu järsult. Mõneti on see loogiline, sest peaaegu kõigis kodanlikes perekondades on näha tugev vaimsuse tõus alates kolmandast põlvkonnast. Nii oleks võinud ka meil juhtuda, kuid meie areng katkestati ja nüüd oleme taas esimese põlvkonna juures. Kuid sellest hoolimata on vaimselt otsivaid inimesi Eestis väga palju.
— Kas sama vaimsuse otsimise alla saab liigitada praeguseks ummikseisu jooksnud mõtte usundiõpetuse sisseviimisest koolides?
— Ilmselt küll. Muuseas, mina pooldaksin õppeaine nimetamist maailma kultuurilooks. Seda pole vaja usunditega seostada. Ka praegu ilmunud “Ida mõtteloo leksikon” on mõeldud koolides kasutamiseks. Ja just selles tähenduses, et leksikonis sisalduvaid õpetusi ollakse harjunud käsitlema religiooni kontekstis, kuid see on vaid nende üks külg ja paraku kõige ebahuvitavam. Palju olulisem on nende humanistlik külg ja see, kuidas iseennast muuta. Mitte see, kuidas rituaale läbi viia ja jumalat ühte- või teistmoodi kummardada.
— Mainisite, et ida mõtteviisis ei ole välistatud mitme religioosse mõtteviisi toetamine. Uuringute järgi on eestlased Euroopas ühed usuleigemad inimesed, sest mõne usuvoolu järgijaks nimetab end vaid alla viiendiku elanikkonnast. Kuid ometi nimetab end religioosseks märksa suurem protsent inimesi. Kas see annab aluse sarnasuste otsimiseks?
— Ma arvan, et leksikoni tasub tõepoolest ka selle pilguga vaadata. Seda on koostamisel silmas peetud, sest ida mõtteloos on asju, mis on meie inimestele tõenäoliselt üsna hästi mõistetavad.
— Eriti kui mõelda, et tegelikult kannavad kõik religioonid üsna sarnast sõnumit…
— Nii see on.
— Mida sellest järeldada?
— Kõige lihtsam järeldus on see, et humanistlikud väärtused on inimkonnale omased. Kuigi on püütud tõestada, et kristlus on saanud mõjutusi budismist. See pole välistatud, kuid siiski vähetõenäoline. Tooksin näite Indiast. See on praegu minu lemmikmaa. Seal on väga palju religioone, kuid levinuim on hinduism, mida järgib ligi 90 protsenti elanikkonnast. See tähendab, et hinduistid peaks justkui valitsema. Islam on teisel kohal, siis on turbanitega mehed sikhid, järgnevad dzˇainistid, budistid ja teised. India on ilmalik riik. Aga ometi tähistatakse seal riiklike pühadena kõigi religioonide kõige tähtsamat püha. Ja ma arvan, et ilmalik riik peabki seda tegema.
Meil tähistatakse vaid luterlikke pühasid. Meil ei tähistata isegi õigeusu pühasid, ometi on meil arvestatav hulk õigeusklikke. Ja isegi meie ajaloo kolmest presidendist on kaks olnud õigeusklikud.
Praegune India president on muslim ja mitte esimene selles ametis. Peaminister on aga hoopis sikh. Ja see on võimalik, kuna seal valib presidendi parlament. President on alati kompromisskandidaat. Oleks rahva valida, ei saaks muslim kunagi presidendiks. Ja see annab meilegi alust mõtlemiseks.
— Mida meil siis kokkuvõttes kogu ida mõtteloost õppida on? Eurooplasel, tolerantsel või mitte, tundub oma tehnilises üleolekus kõik justkui olemas olevat.
— Ikkagi sedasama sallivust ja arusaama, et maailm ei ole taandatav ühele õpetusele. Tasub olla kursis ka teistega. Pole vaja nende vahel virvendada. Nad kõik on omamoodi õiged. Ma pean ennast budistiks, kuid näiteks taoistlikke või konfutsianistlikke tekste tõlkides muutun sama mõtteviisi esindajaks. Tähtis on iga mõtteviisi korra tunnetada. See annab omakorda võime aru saada, et tegelikult polegi meil maailmas vaenlasi ja kõik võivad olla sõbrad.
— Euroopalikus maailmas on praegu peaaegu kõik lubatud ning üleüldine liberalism on inimesed viinud konservatismi äärele. Inimesed tahaksid selgeid ja üheseid vastuseid.
— See on noortele ühiskondadele ja vaimses arengus noortele inimestele omane. Vastuseks sobib hästi üks dalai-laama mõte. Kui temalt küsiti, kas ta ei tahaks, et kogu maailm oleks budistlik, vastas ta eitavalt. Sest milleks see? Kõik peaksid pigem tunnetama oma õpetust, milles nad on kasvanud, ja püüdma selles täiuslikkuseni jõuda.
Linnart Mäll
•• Sündinud 7. juunil 1938 Tallinnas
•• 1962 Tartu ülikool, üldajalugu
•• 1964–1965 stazˇeerinud Moskvas NSVL teaduste akadeemika orientalistika instituudis; 1966–1969 Tartu ülikooli aspirant
•• 1985 ajalookandidaat
•• Alates 1994 Tartu ülikooli orientalistikakeskuse juhataja, vanemteadur
•• Peamised uurimisvaldkonnad: mahajaana tekstid, budistlik mütoloogia, India klassikaline kirjandus ja kultuur, Hiina klassikalised tekstid, Tiibeti budistlikud tekstid, väikerahvaste vabadusvõitluse ajalugu
•• Budistlike ja teiste ida mõtteloo tekstide semiootilise analüüsi meetodi väljatöötajaid ja rakendajaid, Tartu-Moskva semiootikakoolkonna orientalistika suuna kesksemaid esindajaid 1960.–1970. aastatel; 1990. aastatel humanistlike baastekstide kontseptsiooni väljatöötaja; alates 1998 teadusprojekti “Humanistlikud baastekstid inimkonna ajaloos” algataja ja juht; kolme monograafia, mitmeteistkümne tõlkeraamatu ja enam kui saja teadusartikli autor.
•• Tema Pühaduse dalai-laama mõlema Eesti-visiidi peakorraldaja ning budismiinstituudi asutaja ja direktor.
•• Lisaks Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üks loojaid ja selle esimene esimees (1991–1993); Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige (1990–1992); Põhiseaduse Assamblee liige (1991–1992); Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei aseesimees 1992–1994; Paneuroopa Eesti ühenduse taasasutaja ja president alates 1992
Valgetähe ordeni IV järk 2001, Riigivapi ordeni IV järk 2006.
Õpilased temast
Märt Läänemets,
sinoloog
•• 1960-ndatel oli Linnart Mäll ida mõtteloo teadusliku uurimise algataja Eestis. Tema on ka vastava eestikeelse terminoloogia väljatöötaja ja tal on teed rajav roll selle ala uurimises. Teda võib iseloomustada kui väga sirgjoonelist ja ausat inimest, kes ütleb seda, mida mõtleb, ja käitub vastavalt. Sellel on kindlasti budistlik taust. Inimene peab olema enda ja teiste vastu aus, see on üks tema iseloomujooni. Tal on ääretu analüüsi- ja keskendumisvõime.
Andres Herkel,
poliitik
•• Linnart Mäll ei ole kunagi pimedalt teiste tõlgete järgi käija, vaid otsib igast tekstist üle aegade kestvat sõnumit, mis haakuks ümbritseva kultuurikeskkonnaga. Ta on mõjutanud nüüd juba päris mitme põlvkonna humanitaarharitlaste kujunemist. Akadeemilises maailmas on ta väga erandlik, äärmiselt elav inimene, kellega ei ole kõigil alati sugugi kerge.
Ta on väga otsese ütlemisega ja selline, kes paneb ennast tähele panema ja on oma seisukohtades vahel üsna ootamatu. Lõppkokkuvõttes mõjub see siiski väga positiivselt, sest ta ärgitab inimesi mõtlema. Ta on vastand juurdunud ettekujutusele eestlasest, kes on väga vaikne ja tagasihoidlik, aga ehk ei peagi alati tagasihoidlik olema, kui on palju asju, millele reageerida, ja kui on, mida öelda.
Tema laialdased huvid on viinud teda ka poliitilise tegevuseni ja seal on tema vääramatuks seisukohaks maailma kultuurilise mitmekesisuse kaitse. Küllap sellest on sündinud Esindamata Rahvaste Organisatsioon, mille algatajaks ta sisuliselt oli.
