Kristiina Kass!!! Kristiina Kass!!! Kristiina Kass!!!
Kristiina Kassilt on kahe viimase aasta jooksul ilmunud kolm iseenda illustreeritud lasteraamatut. Veel on ta joonistanud pildid kahe teise autori uudisteosesse – Jaan Rannapi jutukogumikku ja Wimbergi “Buratino lauludesse”. Lisaks arvutu hulk jutte Tähekeses ja Heas Lapses. Seda on piisavalt palju, et öelda – meie lastekirjandusse on tekkinud uus autor, kelle tegemistel tasub silma peal hoida.
Ohhoo, jajah. Kas mitte sama positiivses toonis ei alga mitte iga viimasel ajal loetud lasteraamatu arvustus? Eesti algupärase lasteraamatu kriitika on reeglina olnud üsna heasoovlik. Ja seda kindlasti mitte seetõttu, et kesiseid lasteraamatuid Eestis ei ilmuks – ilmub küll, ja kuidas veel! Kuid enamasti on kriitiku ajendiks soov juhtida lugeja tähelepanu sellele, mis lugemist väärt, ja püüda halvast raamatust lihtsalt mitte välja teha. Ma ei ole viimasel ajal päris kindel, kui õige on valitud taktika, ja kas kriitiku kohus pole teinekord mitte viletsa asja eest ausalt vitsa anda, kuid siinkohal ma kedagi vitsutada tõesti ei kavatse. Sest seda, et Kassi raamatud on igati hea ja tõsiseltvõetav lastekirjandus, tõestab asjaolu, et neid on tähelepanuga tunnustanud nii lastekirjanduse asjatundjad kui ka lugejad. Mitte iga lastekirjaniku puhul pole see nii.
Kui “Kasper ja viis tarka kassi” (2005) sai kolmanda koha lastejutuvõistlusel “Minu esimene raamat”, siis “Samueli võlupadi” (2006) sai aasta hiljem samal võistlusel juba peaauhinna. Tänu Kasperi-raamatule sai Kristiinast ka Sirbi ja Eesti Raudtee mullune auhinnalaureaat. Mulle tegi aga erilist rõõmu see, et iseenesest ju õhuke “Käru-Kaarel” (2006) tunnistati selle aasta lõpus Apollo lugejate lemmik-lasteraamatuks. Nii “Käru-Kaarel” kui ka “Saamueli võlupadi” kandideerivad lastekirjanduse kategoorias tänavusele kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale.
Kuid mis see siis on,
mis Kassi nii eriliseks teeb?
Taas kord tuleb tsiteerida Astrid Lindgreni, kes ütleb, et hea lastekirjaniku tunneb ära keelest. Ja et selleks, et kirjutada hüva lasteraamat, ei piisa sellest, et panna üheskoos jalutama plekk-kamin ja tädi Eulaalie. Lasteraamatu keel ja sündmustik on lihtne ainult pealiskaudsel lugemisel. Omaette kunst on kirjutada nii, et ükski sõna ei tundu üleliigne, et iga eelnev lause oleks järgmisega loogiliselt seotud, et kogu lugu oleks korraga nii naljakas kui ka nukker, ja et lugeja tahaks teada saada, mis saab edasi. Ja jutt ise ei tohi sealjuures ületada kahte tuhandet tähemärki! Tehke järele, ja te murrate kaela!
Kui lugu algab nii: “Minu issi on kohutavalt vapper mees. Ta julgeb minna kottpimedasse tuppa, sõita jalgrattaga ilma käte abita ja juua täiesti tulikuuma kohvi”, või siis nii: “Aastavahetus on täitsa vahva. Kuigi mitte siis, kui oled väike ja kardad kõva pauku,” siis tekib soov edasi lugeda. Sest on selge, et kohe hakkab issiga juhtuma midagi naljakat (Kristiina Kassi lugudes ongi isad enamasti veidi koomilised tüübid), või siis tuleb varsti suurejoonelist paugutamist.
Kaks eelpool toodud näidet pärinevad viimastel aastatel Tähekeses ilmunud lugudest. Tegelikult ongi nii, et ainult Kassi raamatuid lugedes tema loomingust täit pilti ei saa. Selleks peaks kindlasti lugema ka lasteajakirju.
Raamatu-lood on teatud elementides üsna sarnased. Kõigi kolme peategelased on enam-vähem ühevanused lahked ja sõbralikud, kuid pigem üksikud poisid, kellel pole väga lähedasi omaealisi sõpru. Kõigi lugude tegevus toimub väikelinnas. Kõigil peategelastel on lemmikuks koer või kassid, kellel raamatus täita oluline roll. Ja kõigil puhkudel on tegemist omamoodi kunstmuinasjuttudega – Kasperi-jutus selgub, et kassid olid nõiutud, Samueli-jutus tekib kusagilt päheõppimist stimuleeriv võlupadi, ning Käru-Kaarli viletsuses vaevlev pere saab tänu antiiksele jalgrattale niivõrd rikkaks, et nad saavad endale rajada korraliku kodu.
Ajakirjades ilmunud lugude valik on hoopis eripalgelisem. Näiteks leiame Heast Lapsest terve sarja lugusid “Peeter ja mina”, mis kelmustükkide koguselt ei jää sugugi alla Rannapi omaaegsetele Agu Sihvka lugudele, Tähekesest aga näiteks Petra-nimelise tüdruku suu läbi vestetud jutud emast, isast ning nooremast õest Liisast (Petra ja Liisa on muide Kristiina enda tütarde nimed). Selle kõrval kohtab ka “puhtamat” muinasjutuzˇanri – näiteks kogumikku “Emade unejutte” kirjutatud lugu hiiglaseperest või siis näidend metsakollide jõuludest 2005. a. Tähekese jõulunumbris. Ja muidugi ka eraldi novellidena käsiteldavaid erinevas pikkuses lastejutte. Kass on autorina hämmastavalt mitmehäälne.
Omaette väärtuse loob seegi, et Kass oma lood ise illustreerib. Enda joonistatud pildid annavad tekstile täiesti isesuguse meki. Võib küll mainida, et Soomes elava autori kätt on selgelt mõjutanud Põhjamaade lasteillustratsioon, kuid Eesti oludes mõjub tema laad küllaltki uudse ja väga lastesõbralikuna. Tähekeses on aeg-ajalt olude sunnil Kristiina jutte illustreerinud ka teised kunstnikud, kuid minu meelest sobib Kass siiski kõige paremini Kassiga.
Kassi mõjutajad
Ka teised lastekirjanikud on Kassi kahtlemata mõjutanud. Esimesena meenub kohe Kristiina suur lemmik Roald Dahl. Käru-Kaarli kodu voodihaige vanaemaga meenutab Charlie kodu Dahli kuulsast raamatust “Charlie ja sˇokolaadivabrik”. Samueli kuulsuse-ja rahahimuline ema Katariina on sama erandlikult negatiivne nagu ema “Matildas”. Kuid sarnasusi tuleb ette teistegi raamatutega. Kuri geograafiaõpetaja proua Vares “Samueli võlupadjas” on ilmselt lähedalt sugulane ebameeldiva matemaatikaõpetajaga Andrus Kivirähki raamatus “Sirli, Siim ja saladused”. Ning nii mõnigi Tähekeses ilmunud lapsesuu-lugu on stiililt sarnane unustamatu ungarlanna Eva Janikovszkyga.
Pole paha, kui sul on sellised õpetajad nagu Dahl ja Janikovszky. Pole paha siis, kui sinu enda loominguline köök sisaldab lisaks omajagu loomulikku andekust, ema Asta ja isa Kalju Kassilt pärit kirjanikugeene, vilgast kujutlusvõimet ning väikeses Soome ajalehes läbitud tuleproovi. On ju paljud Kristiina Kassi lood sündinud algselt soomekeelsetena ning eestikeelse kuue saanud alles hiljem. Taevas teab, kuidas üks kirjanik sellega hakkama saab – aga näe saab. Antud puhul näib kehtivat nähtus, kus kaks keelt, teineteisele küll lähedased, kuid grammatilistes nüanssides üsnagi erinevad, on moodustanud vajaliku sõela, mistõttu selle läbinud lasteproosa on stiili poolest ootamatult selge ja klaar.
Samuti on sellevõrra universaalsem ka maailm, millesse Kass oma tegelased paigutab. Ei olegi päris täpselt selge, mis maal nad elavad – peale selle, et see on väike ja hubane Euroopa maa.
Aga seitsme-kaheksa-aastasele lugejale piisab sellest täiesti.
