TIIT KÄNDLER: Teadus on informatsioonist, elu ka
Švejk astub muidugi kohe sisse, et küsida, kuhu ta peaks minema. Laua taga olev ohvitser jagabki talle siis informatsiooni: “Keri siit, kus kurat!” Mis tal ikka muud valida oli, kui kähku jalga lasta.
Umbes nii see asi oli ning on siiamaani. Juba ammu enam ei määra meie elu eelkõige energia jäävuse seadus või siis entroopia kasvu seadus. Meie elu määravad seadused, mis määravad kindlaks informatsiooni käitumise.
Sellepärast ei ole tarve teada saada, kes siis ikkagi millist infot meile pakub, pelk uudishimu rahuldamine. Näiteks end valimistel reklaamides. Mida me mõne poliitiku sõnumist teada saame? See on eluliselt oluline, nii nagu info üleüldse.
Jyväskylä ülikooli professor, kvantfüüsik Päivi Törmä, juhtis jaanuaris Helsingi teadusnädalal tähelepanu ühele näitele, mille toob oma raamatus “Info” ära ameerika füüsik ja teaduskirjanik Hans Christian von Baeyer.
Olgu meil kolm suletud kasti ning teada, et vaid ühes neist on õun. Teil palutakse valida, millises neist. Valite esimese kasti. Seda ei avata, kuid teile öeldakse, et kolmandas kastis õuna kindlasti pole. Kas peaksite õuna leidmise tõenäosuse suurendamiseks oma otsust muutma? Selgub, et tõepoolest. Saadud info on oluline. Kui te algul valisite ühe kasti, on tõenäosus õuna leidmiseks üks kolmest. Kui te aga saite info, et ühes kastis õuna kindlasti pole, siis muutes oma otsust ja valides keskmise kasti, suurendate edu tõenäosust kahe juhtumini kolmest. Üsna üllatav tulemus, mis muutub arusaadavamaks, kui kujutleme, et kaste on kümme. Ja kui olete valinud ühe, öeldakse teile ette need kaheksa, kus õuna pole. Selge see, et peate valima teise alles jäänud kasti, kuna tõenäosus, et õun on just selles, suurenes kümnendikult üheksa kümnendiku peale.
See lihtne katse näitab, kui oluline on info: see mõjutab meie valikuid isegi tagantjärele. Info mõjutab tegelikkust.
Info puhul pole aga ainuoluline info ise, näiteks see, kas uks on lahti või kinni, vaid ka info tähendus. Mis tähendus on sellel, et uks on lahti? Kas olete teretulnud sisse astuma või tuleb teil seda ust vältida, et mitte kere peale saada? Eks ole – sõltub kultuurist ja täpsematest asjaoludest.
“Kõik tuleb bitist,” ütleb Ameerika teoreetilise füüsika grand old man John Archibald Wheeler. Nii nagu vesi koosneb molekulidest, nii koosneb info elektrilistest impulssidest, nullide ja ühtede reast. Teaduse eesmärk pole aga muidugi info. Küll on info siiski teaduse vältimatu vahend, koostisosa. “Teaduse eesmärk pole asjad iseeneses, vaid suhted asjade vahel,” kirjutas juba Henri Poincaré. “Me ei saa ühestki asjast mõelda ilma ühendusvõimaluseta teiste asjadega,” ütles Austria filosoof Ludwig Wittgenstein.
Claude Shannoni printsiip infosisalduse mõõtmiseks on lihtne. Mis tahes sõnumi infosisalduse saamiseks tuleb see sõnum tõlkida kahendsüsteemi ja üle lugeda saadud nullide ja ühtede arv. See ei ole midagi liiga väikest. Üksainus värvifoto, mille me näpuliigutusega interneti kaudu teele saadame, sisaldab kümme miljonit bitti.
Olemuslik teave
Entroopia mõeldi välja selleks, et seletada, miks kohv tassis jahtub, ent ei kuumene, kuid info on midagi olemuslikumatki. “Teadus on informatsioonist,” ütleb üks nüüdisaja tuntumaid kvantfüüsikuid ja kvantarvutite ideolooge, austerlane Anton Zeilinger. Võib ehk minna kaugemalegi ja kuulutada: “Elu on informatsioonist.”
Põhja-Iirimaal Ulsteri ülikoolis tehtud uurimus tõi esile, et neist 3000 intervjueeritavast, kellest 2000 pidasid end õnnelikuks, oli vaid 41 protsenti kõrge elatustasemega. Raha ei garanteeri ilmtingimata õnne. Möödunud novembris avaldati Ameerika teadusajakirjas Science Minnesota ja Florida ülikooli teadlaste rollimängudel põhinev uurimus, millest selgus, et need katsealused, kes mõtlesid rahast – või õigemini, kellel paluti sellest mõelda –, on vähem abivalmid ja isekamad ning kalduvad mängima enam üksi kui need, kelle peas, isegi mitte alateadvuses, raha ei tiksu. See on tähtis info, mis aitab näiteks paika panna poliitikuid, kelle pagasis on pakkuda vaid raha, raha ja raha. Neile saab hädas loota vähem kui teistele. Raha on psühholoogiline tegur ja muudab inimese käitumist, isegi kui ta vaid mõtleb rahale, saati siis veel kõneleb sellest.
Inimese vältimatu vajadus on saada infot, mis midagi ka tähendab, mille väärtus on meile teada. Kui aga poliitikud ei anna meile infot sellegi kohta, kui palju siis ikkagi maksab see tükike tuumaenergia jäävuse seadusest, mida Eesti endale hankida püüab: kuidas oskame siis käituda, kuidas oskame valida?
Kui aga ikka üha enam tundub, et valitavas kastis võib meid ees oodata vaid tohletanud õun, ega siis pole valimisel mingit mõtet. Tuleb söödavaid õunu otsida hoopis valimiskastide tagant.
